Uus rubriik pealkirjaga "üleliigsed read muusikapalades"
Kui ma veel ühe korra kuulen kusagil mingit lugu, kus sees rida, mis sisaldab sõnu "walk through the valley of shadows of death", siis ma hakkan lihtsalt naerma. See ei mõju juba mitu aastat enam kuidagi ägedalt või tõsiseltvõetavalt või karmilt. If anything, siis ainult ebaoriginaalselt ja naeruväärselt. Ma lihtsalt ei mõista, miks seda rida ikka veel lugudesse topitakse. Nagu maailmas sõnu väheks oleks jäänud =)
neljapäev, september 30, 2010
teisipäev, september 28, 2010
Neoonroheline sebra erkroosade triipudega
Veronts ütles ükspäev, et elu olevat nagu sebra: vahepeal on valge, siis must ja siis jälle valge. Ma seda must-valget lähenemist pooldan vaid fotode puhul. Kui fotondusega seonduvat ja seda Eesti ühte värvitut aastaaega nimega "sügise lõpp, mitte veel päris detsember" mitte arvestada, on ikka nii, et vaata ükskõik mispidi, elu on siiski nagu vikerkaar - ühel päeval potisinine ja järgmisel heleoranž. Ja vahepeale mahub veel terve plejaad igasuguseid põnevaid värve nagu kurjakuulutav sünkjaslilla ja silmi veele kiskuv erekollane.
Veronts ütles ükspäev, et elu olevat nagu sebra: vahepeal on valge, siis must ja siis jälle valge. Ma seda must-valget lähenemist pooldan vaid fotode puhul. Kui fotondusega seonduvat ja seda Eesti ühte värvitut aastaaega nimega "sügise lõpp, mitte veel päris detsember" mitte arvestada, on ikka nii, et vaata ükskõik mispidi, elu on siiski nagu vikerkaar - ühel päeval potisinine ja järgmisel heleoranž. Ja vahepeale mahub veel terve plejaad igasuguseid põnevaid värve nagu kurjakuulutav sünkjaslilla ja silmi veele kiskuv erekollane.
pühapäev, september 19, 2010
Let`s make a Sandwich *
Vahepealse kuu ajaga on terve elu ära elatud, tundub justnagu üks seitsmest.
Kõigest ei saa kirjutada, paljust ei tahagi.
Fragmente Pärnu-tripist, mis oli raudselt üks hea asi, mida ma kunagi tagantjärele ümber hindama ei pea: eksprompt shotidegustatsioon Sugaris, elektrišokk selle kõige otsesemas tähenduses ja igaõhtused jalutuskäigud Verontsu ja ülejäänud vahva seltskonnaga.
Mina: "Leidub inimesi, kes tee peal musta kassi nähes keeravad otsa ringi ja lähevad tuldud teed tagasi. Selline elu häiriv ebausk on bullshit ja ma ei tee seda kunagi."
Epp: "Jah. Mustad kassid pööravad hoopis sind nähes otsa ringi ja teevad sääred."
Tunne praegu, pärast seda kuud, on nagu nurgelisel kivisel Egiptuse püramiidil. Vahepeal vajuvad seinad alla ja tundub, et lõpuks on jõutud aareteni ilma teel lõksu sattumata, aga siis hakkab ühest avausest lahinal vett tulema ja teisest liiva. Ja kauaks need seinadki siis enam all püsivad. Üles, ikka üles tagasi.
"Trust is like a broken mirror - you can fix it if it`s broke but you can still see the crack in that motherfucker`s reflection" *
*Lady Gaga feat. Beyoncé - Telephone
Vahepealse kuu ajaga on terve elu ära elatud, tundub justnagu üks seitsmest.
Kõigest ei saa kirjutada, paljust ei tahagi.
Fragmente Pärnu-tripist, mis oli raudselt üks hea asi, mida ma kunagi tagantjärele ümber hindama ei pea: eksprompt shotidegustatsioon Sugaris, elektrišokk selle kõige otsesemas tähenduses ja igaõhtused jalutuskäigud Verontsu ja ülejäänud vahva seltskonnaga.
Mina: "Leidub inimesi, kes tee peal musta kassi nähes keeravad otsa ringi ja lähevad tuldud teed tagasi. Selline elu häiriv ebausk on bullshit ja ma ei tee seda kunagi."
Epp: "Jah. Mustad kassid pööravad hoopis sind nähes otsa ringi ja teevad sääred."
Tunne praegu, pärast seda kuud, on nagu nurgelisel kivisel Egiptuse püramiidil. Vahepeal vajuvad seinad alla ja tundub, et lõpuks on jõutud aareteni ilma teel lõksu sattumata, aga siis hakkab ühest avausest lahinal vett tulema ja teisest liiva. Ja kauaks need seinadki siis enam all püsivad. Üles, ikka üles tagasi.
"Trust is like a broken mirror - you can fix it if it`s broke but you can still see the crack in that motherfucker`s reflection" *
*Lady Gaga feat. Beyoncé - Telephone
neljapäev, august 19, 2010
Uudiseid vaatasin kokkamise kõrvale. Hispaanias hüppas härjavõitluse areenil härg üle piirdeaia ja vigastas 40 inimest.
Mida sellise uudise pääle kosta?
Paras värdjatele?
Tundub karm, aga no tõepoolest - on vaja ronida üldse sellisesse paika? Midagi paremat ei ole oma ajaga peale hakata, kui jõhkrust ja julmust jälgida?
Käesolev on üks nendest vähestest kordadest minu elus, kus emotsioon on tõepoolest puhtalt "paras-paras-paras". Ja asjaolu, et piisavalt suur arv inimesi seda uudist vaadates/kuulates ei tunne kaasa härjale vaid inimestele, on minu jaoks veel eriti tülgastav. Palju neid härgi surma saab iga päev sellepärast, et mingid debiilikud leiavad, et on äge end lõbustada vaadates loomade piinamist ja tapmist?
Ja siis veel see traditsiooniline härjajooks... Nii kangesti arenenud ja humaansed nagu me oleme... tagumine aeg ära lõpetada taolised idiootsused.
Väkk. Some people really make me sick to my stomach.
Mida sellise uudise pääle kosta?
Paras värdjatele?
Tundub karm, aga no tõepoolest - on vaja ronida üldse sellisesse paika? Midagi paremat ei ole oma ajaga peale hakata, kui jõhkrust ja julmust jälgida?
Käesolev on üks nendest vähestest kordadest minu elus, kus emotsioon on tõepoolest puhtalt "paras-paras-paras". Ja asjaolu, et piisavalt suur arv inimesi seda uudist vaadates/kuulates ei tunne kaasa härjale vaid inimestele, on minu jaoks veel eriti tülgastav. Palju neid härgi surma saab iga päev sellepärast, et mingid debiilikud leiavad, et on äge end lõbustada vaadates loomade piinamist ja tapmist?
Ja siis veel see traditsiooniline härjajooks... Nii kangesti arenenud ja humaansed nagu me oleme... tagumine aeg ära lõpetada taolised idiootsused.
Väkk. Some people really make me sick to my stomach.
laupäev, august 14, 2010
esmaspäev, august 09, 2010
Tripping on Sunshine*
Vühüüühh!! Ma tean, et ma ütlesin sõna "tähistama", aga nii pikale veninud tähistamist ma küll ette ei kujutanud =D
Oli väga põnev nädalavahetus. Sai vahvate inimestega tutvutud ning igasuguseid uusi ja huvitavaid situatsioone ja rolle proovitud. Pealiskaudsest ja jauravast Venetsueela seebiseriaalist hingestatud-mõtestatud sügavatähenduslike nii-ilus-ja-habras-et-ei-julge-puutuda-muidu-läheb-veel-katki inimsuheteni. Lõbusnaljakate hängimiste tulemusena said mitu inimest omale uued koomilised hüüdnimed. Kolmapäevast reedeni ei tšilli ma seega Pärnus mitte Veronikaga vaid Ülbe Murumunaga, jne, jne =))
Mõnda nendest filmilikest situatsioonidest, mis trükimusta ega ka mitte blogitinti ei kannata, mäletan ma päris kindlalt elu lõpuni. Boratlik-Brünolik šokiteraapia raputab oma mugavast, harjumuspärasest kestast lahti ja tuleb vahetevahel ilma kahtluseta kasuks ;)
Aga ööklubi nimega Vabank ei meeldi mulle endiselt. Õhk, mida hingata ja käte-jalgade liigutamiseks vaba ruum peaks olema minu meelest ühe klubi puhul elementaarne. Võibolla on see maitse küsimus, aga minule selline "tuubil täis trolli" efekt väga ei imponeeri. Ja Hollywood, mida me üle mitme aasta uuesti proovisime ja mille klubikaarti kassiirina töötanud meeldiv noorhärra kümneks aastaks pikendas, oli ka kahjuks pehmelt öeldes kesine. Muusikavalik igatahes ei olnud kummaski hea. Hollywoodi puhul on asi kindlasti konkreetses peos kinni, sest Electrosexi pidude muss oli küll übervõimas. Aga Vabanki puhul tundub mulle järjest enam, et plussiks on vaid ilus interjöör ja ilusad-viisakad-sõbralikud teenindajad ja et inimesed ei käigi seal mitte muusika pärast vaid pigem üksteist vahtimas ja jooke degusteerimas. Kuna meie reedene soojendusüritus venis oodatust pikemaks, jäi MTV muusikavideot meenutava publikuga CatHouse ja sealsed kompud noormehed seekord ära, aga selle puudujäägi parandame järgmisel reedel =)
Reedeõhtusele klubiprogrammile eelnenud eestisuvine nädalate kaupa magamata olek ja nädalavahetusega sugugi mitte paranenud olukord (48 tundi järjest üleval olla ei ole ühegi mõõdupuu järgi normaalne ega soovitatav, don`t try this at home!) aga tekitas täna ööseks lõpuks mulle autorooli taha konkreetselt hallutsinatsioonid. Mitte ühe vaid isegi mitu. Iseenesest huvitav uus kogemus, aga uuesti kogeda väga ei igatse.
Ja niimoodi kiirkorras überväsinuna magamajäämist, et ei jõua koju jõudes voodissevajumise ja unnesuikumise vahepeal endale tekki ka peale tõmmata, ei ole mina oma elu jooksul veel kogenud. Hea, et silmad jõudsin kinni panna =D
Üldiselt ma tahtsin öelda, et ma olen väga õnnelik =)
Õnnelik inimene ja õnnelik as in meeleseisund. Soovisin seda teiega jagada, et multipleerimise tulemusena veel õnnelikumaks saada (ahnepäits!! =)) ning hetke jäädvustada, et kunagi tulevikus, kui akna taga on see ilm, mille vastu ei aita muu kui kaks komplekti pakse kardinaid või lennukipiletid mitumitu laiuskraadi allapoole või on parasjagu mitte-nii-äge periood elust, oleks mõnus tagasi lapata ja lugeda ja mõttes seda kõike uuesti läbi elada =)
Ailavju ailavju ailavju =))
*Pizzaman - Tripping on Sunshine, Mike C remix
Vühüüühh!! Ma tean, et ma ütlesin sõna "tähistama", aga nii pikale veninud tähistamist ma küll ette ei kujutanud =D
Oli väga põnev nädalavahetus. Sai vahvate inimestega tutvutud ning igasuguseid uusi ja huvitavaid situatsioone ja rolle proovitud. Pealiskaudsest ja jauravast Venetsueela seebiseriaalist hingestatud-mõtestatud sügavatähenduslike nii-ilus-ja-habras-et-ei-julge-puutuda-muidu-läheb-veel-katki inimsuheteni. Lõbusnaljakate hängimiste tulemusena said mitu inimest omale uued koomilised hüüdnimed. Kolmapäevast reedeni ei tšilli ma seega Pärnus mitte Veronikaga vaid Ülbe Murumunaga, jne, jne =))
Mõnda nendest filmilikest situatsioonidest, mis trükimusta ega ka mitte blogitinti ei kannata, mäletan ma päris kindlalt elu lõpuni. Boratlik-Brünolik šokiteraapia raputab oma mugavast, harjumuspärasest kestast lahti ja tuleb vahetevahel ilma kahtluseta kasuks ;)
Aga ööklubi nimega Vabank ei meeldi mulle endiselt. Õhk, mida hingata ja käte-jalgade liigutamiseks vaba ruum peaks olema minu meelest ühe klubi puhul elementaarne. Võibolla on see maitse küsimus, aga minule selline "tuubil täis trolli" efekt väga ei imponeeri. Ja Hollywood, mida me üle mitme aasta uuesti proovisime ja mille klubikaarti kassiirina töötanud meeldiv noorhärra kümneks aastaks pikendas, oli ka kahjuks pehmelt öeldes kesine. Muusikavalik igatahes ei olnud kummaski hea. Hollywoodi puhul on asi kindlasti konkreetses peos kinni, sest Electrosexi pidude muss oli küll übervõimas. Aga Vabanki puhul tundub mulle järjest enam, et plussiks on vaid ilus interjöör ja ilusad-viisakad-sõbralikud teenindajad ja et inimesed ei käigi seal mitte muusika pärast vaid pigem üksteist vahtimas ja jooke degusteerimas. Kuna meie reedene soojendusüritus venis oodatust pikemaks, jäi MTV muusikavideot meenutava publikuga CatHouse ja sealsed kompud noormehed seekord ära, aga selle puudujäägi parandame järgmisel reedel =)
Reedeõhtusele klubiprogrammile eelnenud eestisuvine nädalate kaupa magamata olek ja nädalavahetusega sugugi mitte paranenud olukord (48 tundi järjest üleval olla ei ole ühegi mõõdupuu järgi normaalne ega soovitatav, don`t try this at home!) aga tekitas täna ööseks lõpuks mulle autorooli taha konkreetselt hallutsinatsioonid. Mitte ühe vaid isegi mitu. Iseenesest huvitav uus kogemus, aga uuesti kogeda väga ei igatse.
Ja niimoodi kiirkorras überväsinuna magamajäämist, et ei jõua koju jõudes voodissevajumise ja unnesuikumise vahepeal endale tekki ka peale tõmmata, ei ole mina oma elu jooksul veel kogenud. Hea, et silmad jõudsin kinni panna =D
Üldiselt ma tahtsin öelda, et ma olen väga õnnelik =)
Õnnelik inimene ja õnnelik as in meeleseisund. Soovisin seda teiega jagada, et multipleerimise tulemusena veel õnnelikumaks saada (ahnepäits!! =)) ning hetke jäädvustada, et kunagi tulevikus, kui akna taga on see ilm, mille vastu ei aita muu kui kaks komplekti pakse kardinaid või lennukipiletid mitumitu laiuskraadi allapoole või on parasjagu mitte-nii-äge periood elust, oleks mõnus tagasi lapata ja lugeda ja mõttes seda kõike uuesti läbi elada =)
Ailavju ailavju ailavju =))
*Pizzaman - Tripping on Sunshine, Mike C remix
reede, august 06, 2010
Palju rõõmu minu õuel
Täna käisime tibunotsuga arstil. Nimelt saime, pärast seda, kui olime neli aastat põssaka nahaprobleemiga hädas olles katsetanud igasuguseid asju alustades tsingitablettidest lõpetades beebiõlidega ja jõudnud lõpuks juba lootusetutena peaaegu et alla anda, poolkogemata vihje, et kooruv nahk võib olla tingitud seasügelistest. Ja et kuigi see koertele ja inimestele külge ei hakkavat, põhjustavat see pretty much kõiki neid vaevusi, mis mu kullatükki viimastel aastatel piinanud on. Ausaltöeldes tärkas minus selle uudisega pisikene lootusekiir ja kuigi iseenesest ju tegemist vastiku asjaga (no kellele ikka sügelised meeldiksid??!), lootsin salamisi, et kui arstile jõuame, kinnitataks meile, et just sellega tegemist ongi. Siis vähemalt teaks lõpuks ometi, milles asi, mitte ei kobaks pimeduses!
Ja nii läkski. Tatari tänava loomakliiniku arstionu, kes minisead enda jurisdiktsiooni alla võtnud, oli nii sümpaatne ja rahulik ja üldse ei pabistanud, et suisa lust oli seal viibida. Muidu on meie loomaarstidel ju alati see oh-issake-appike-misloomseeveelon paanika. Igatahes ütles arst kohe pealevaadates, et jap, ongi sügelised ja et paar-kolm korda teeme süste, peseme-puhastame vaibad ja looma aseme ja siis on korras. Te ei suuda minu õnne uskuda! Sügelised! Jessssssss!!!!!! =D
Ja nagu sellest veel vähe oleks, oli Rafi terve sõidu arsti juurde tubli ja sinna jõudes tublim veel. Justnagu oleks minu eelnevast jutust aru saanud, kui ma seletasin, et nüüd läheme arsti juurde, kes teeb notsu naha heaheakeseks. Arsti juures oli ta hästi kuulekas, ei jonninud absoluutselt, kõndis kuhu vaja ja ronis põhimõtteliselt lihtsalt ütlemise peale kaalule. Muuseas, selgus, et me kaalume täpselt sama palju =)
Arstikabinetis ei ruianud ta ühtegi korda, ka mitte siis, kui pidi paigal olema ja tehti süste, millest üks olevat täitsa kibe. Lihtsalt kõndis huvitatult ringi, liputas saba ning uuris olusid ja inimesi (varbaid kusjuures täiesti sõbralikult =) Mina olin oma sealapse üle nii uhke, et oleks tahtnud talle kohe medali rinda riputada. Nii mõistlik ja arukas siga on mul! =)
Aga ka see pole veel kõik =D
Paar päeva tagasi käisin põlvearsti juures ja uued uudised on sellised, et mina võin oma eelmise sünnipäeva ajal linoleumiga mäest alla katki sõidetud põlvega nüüd vaikselt igasuguseid asju hakata tegema. Tantsida ja. Hüpelda ja. Kontsi kanda ja võibolla hea õnne korral isegi joosta. Tasapisi ja tunde järgi, aga see-eest kõike =D
No ma ei tea kohe. That requires for a celebration. Täna õhtul Verontsuga CatHouse-is ja Vabankis ja Hollywoodis siis tähistame, täiega =D =D
I just love it all! =D
Täna käisime tibunotsuga arstil. Nimelt saime, pärast seda, kui olime neli aastat põssaka nahaprobleemiga hädas olles katsetanud igasuguseid asju alustades tsingitablettidest lõpetades beebiõlidega ja jõudnud lõpuks juba lootusetutena peaaegu et alla anda, poolkogemata vihje, et kooruv nahk võib olla tingitud seasügelistest. Ja et kuigi see koertele ja inimestele külge ei hakkavat, põhjustavat see pretty much kõiki neid vaevusi, mis mu kullatükki viimastel aastatel piinanud on. Ausaltöeldes tärkas minus selle uudisega pisikene lootusekiir ja kuigi iseenesest ju tegemist vastiku asjaga (no kellele ikka sügelised meeldiksid??!), lootsin salamisi, et kui arstile jõuame, kinnitataks meile, et just sellega tegemist ongi. Siis vähemalt teaks lõpuks ometi, milles asi, mitte ei kobaks pimeduses!
Ja nii läkski. Tatari tänava loomakliiniku arstionu, kes minisead enda jurisdiktsiooni alla võtnud, oli nii sümpaatne ja rahulik ja üldse ei pabistanud, et suisa lust oli seal viibida. Muidu on meie loomaarstidel ju alati see oh-issake-appike-misloomseeveelon paanika. Igatahes ütles arst kohe pealevaadates, et jap, ongi sügelised ja et paar-kolm korda teeme süste, peseme-puhastame vaibad ja looma aseme ja siis on korras. Te ei suuda minu õnne uskuda! Sügelised! Jessssssss!!!!!! =D
Ja nagu sellest veel vähe oleks, oli Rafi terve sõidu arsti juurde tubli ja sinna jõudes tublim veel. Justnagu oleks minu eelnevast jutust aru saanud, kui ma seletasin, et nüüd läheme arsti juurde, kes teeb notsu naha heaheakeseks. Arsti juures oli ta hästi kuulekas, ei jonninud absoluutselt, kõndis kuhu vaja ja ronis põhimõtteliselt lihtsalt ütlemise peale kaalule. Muuseas, selgus, et me kaalume täpselt sama palju =)
Arstikabinetis ei ruianud ta ühtegi korda, ka mitte siis, kui pidi paigal olema ja tehti süste, millest üks olevat täitsa kibe. Lihtsalt kõndis huvitatult ringi, liputas saba ning uuris olusid ja inimesi (varbaid kusjuures täiesti sõbralikult =) Mina olin oma sealapse üle nii uhke, et oleks tahtnud talle kohe medali rinda riputada. Nii mõistlik ja arukas siga on mul! =)
Aga ka see pole veel kõik =D
Paar päeva tagasi käisin põlvearsti juures ja uued uudised on sellised, et mina võin oma eelmise sünnipäeva ajal linoleumiga mäest alla katki sõidetud põlvega nüüd vaikselt igasuguseid asju hakata tegema. Tantsida ja. Hüpelda ja. Kontsi kanda ja võibolla hea õnne korral isegi joosta. Tasapisi ja tunde järgi, aga see-eest kõike =D
No ma ei tea kohe. That requires for a celebration. Täna õhtul Verontsuga CatHouse-is ja Vabankis ja Hollywoodis siis tähistame, täiega =D =D
I just love it all! =D
Nii palju küsimusi, nii palju vastuseid. Tundub, et viimasel ajal jõuavad kõik vastused kuidagi kiirema tiiruga kohale. Et ei saa veel õieti küsimus maha settidagi, kui juba hakkavad vastused robinal peale trügima. Suhteliselt kahtlane tundub, ütleme nii =)
Aga ma muidugi pärin ka kolevägapalju =) Sellise küsimuste hulga peale võiks ju ka mõni vastus saabuda, eksole.
Omaette apelsinisukaad on muidugi see, et tegemist on valikvastustega. Ja mul on pea otsustamisest kirjumirju nagu amasoonia liblikas. a), b) ja c) (ning mõnel puhul isegi d) ja f)) on mind täiesti ära väntsutanud. Ei tea enam, mida võtta, mida jätta, keda usaldada ja keda vältida. Millist teed mööda edasi kõndida ja kas mõned neist teedest ehk eespool uuesti kokku jooksevad?
Aga ma muidugi pärin ka kolevägapalju =) Sellise küsimuste hulga peale võiks ju ka mõni vastus saabuda, eksole.
Omaette apelsinisukaad on muidugi see, et tegemist on valikvastustega. Ja mul on pea otsustamisest kirjumirju nagu amasoonia liblikas. a), b) ja c) (ning mõnel puhul isegi d) ja f)) on mind täiesti ära väntsutanud. Ei tea enam, mida võtta, mida jätta, keda usaldada ja keda vältida. Millist teed mööda edasi kõndida ja kas mõned neist teedest ehk eespool uuesti kokku jooksevad?
kolmapäev, august 04, 2010
Praegu ei ole väga aega blogistada. Keegi neiu kusagil kommentaariumis ütles väga tabavalt, et eestlase elu on selline, et tuleb kolme suvekuuga ülejäänud üheksa kuud ka ära elada. Ja enam-vähem nii ongi.
Tahtsin lihtsalt seda öelda, et minu meelest on täiesti jumalik, et ma saan öösel, ööööööösel, jalutada Tallinna kesklinnas pluusiväel ühest klubist teise ja mul ei hakka sekundikski külm. Isegi jahe ei hakka. See on lihtsalt nii äge, et õnnepisar tuleb silmanurka. Nagu oleks reisil kusagil, kus on "päris" ilm. Heameelega emigreeruks sellesse juppi Eestist =) Mind need kuumalained ka ei kõiguta, mis kõiki teisi virisema panevad. In fact, I actually pretty much adore them =)
Ilusa ilmaga on muidugi igalpool ilus. Aga mõnes kohas on natuke ilusam kui mujal. Veetsin poolteist nädalat Saaremaal. Vahelduva eduga täitsa päris maal ja linnas ka. Selles ainukeses siis, mis seal on =)
Ma tean, et nende kahe sõna koos kasutamise on keeletegelased ära keelanud, aga jube mõnus oli! Nii külavaheteed mööda seaga hängida kui Kuressaare kesklinna peatänavaid pidi promeneerida. Päike ausõna paistab seal kuidagi teistmoodi. Puhkuse veetmiseks on see mu meelest ideaalne paik: parajalt rahulik ja parajalt tegevuses. Mina näiteks olin vahelduseks sellele pealinna plääžitamisele ja kohvikutamisele ja kinotamisele natuke kultuurne ka ja käisin Arensburgi hotelli hoovis Jääääre kontserdil ja Sadamaaidas etendusel. Mõlemad olid vahvad. Jäääär peaks käesoleva tuuri raames mööda Eestit ringi tiirutama veelgi ning toda saarlaste elu-olust ja mõttemaailmast humoristlikult ja isegi riukaga pajatavat etendust nimega Rääkivad kivid näeb ka veel igal õhtul kuni pühapäevani, soovitan soojalt mõlemat. Ja kui juba käik Kuressaarde, siis La Perla terrassil istumine ja nende maitsvate roogade nautimine lisanduvad samuti soovituste nimekirja =)
Nüüd siis jälle poolteist nädalat päälinna preilna elu ja seejärel Pärnut revideerima =)
Tegelikult päris aus olles ma vist eelistan suvel vähemalt Eestis selliseid paiku, kus rohelust on rohkem kui ehitisi. Eile poolel teel Saarest koju ootas meid Küpsisesõltlase pesamaja koos ohtrate küpsetiste ja võimalustega sissesöödut ära kulutada ning see oli täpselt taoline koht, kus puud-põõsad tugevas ülekaalus. Aga siiski mitte mingi telkla eksole, vaid viisakas koht ikkagi. Minule kui sabaga tegelaste suurele fännile valmistas peale petanque-i ja noolemängu muidugi elamuse järjekordselt ka kass Dima, kes mulle alati nurrudes kaenlaauku poeb ja keda ma kangesti Rafile vennaks tahaksin koju tassida ning see, kui suur kari vissisid akna taga looklevat teed mööda lüpsile suundus. Ilusad kirjud lehmad. Sigu oleks võinud ka olla. Lisaks sellele ühele, kes rahulolevalt mööda Leenu ema peenart ringi müttas ja aiakujundusega tegeles =)
Aga muidu suht perfektne.
Oli päev täis lõbusaid tegemisi ja lõbusaid inimesi. Mulle väga-väga meeldis, hoolimata sellest "pomm kõhus" tundest, mida peoperenaise köögišedöövrite ärasöömise katsed tekitasid.
Ja ma lihtsalt pean eraldi välja tooma ühe külalise kirjelduse ühest naljaribast, kus puhtusest kiiskavat vanni küüriva naisterahva pildi alla oli lisatud kiri "having a spotless home means you have no life", millele mina kui koristamispõlgur kõigi nelja jäsemega alla kirjutan. Vähemalt suvisel ajal küll. Tegelt ka - kui väljas on selline ilm ja koguaeg toimuvad mingid lahedad üritused ja pidevalt kutsutakse igalepoole, siis päris tõsiselt ma eelistan elada teadmisega sellest, et paberi kokkuhoiu mõttes saaks mulle teateid jätta näpuga koduse telekalaua peale kui sellest, et väljas on SUVI ja mina vana loll tõmblen tundide kaupa mööda korterit tolmuimeja ja -lappidega ringi. Küll seda jõuab siis, kui need ilmad kätte jõuavad. Need, mida valju häälega mainida ei tohi =)
Ja ma ikkagi ei usu, et eksisteerivad inimesed, kellele reaalselt meeldib koristada. Sesmõtset muidugi meeldib meile koristamise lõpptulemus ehk puhas kodu ja mulle on räägitud, et mõnel puhul mõjuvat koristamine närvidele rahustavalt, aga sellegipoolest - seriously nagu. Other than mõõdukas kalorikulu ja mõningate kindlate lihaste suhteliselt leebe ja mainimist mittevääriv treening, ma küll koristamisest kui tegevusest iseenesest mingit eriti suurt tulu ei näe tõusvat. Ega tuju. Ma muidu ei diskrimineeri inimesi eriti millegi alusel, aga koristamise fännid on küll tõsised friigid. Friigid, kes võiksid hooti minu juures elada =P
Näe, järjekordselt tuli mingi pikk kribing. Tahtsin teha lühidalt ja efektiivselt, aga välja tuli nagu alati =)
Nädalavahetuse kuumalainet pikisilmi ootama jäädes,
C.
Tahtsin lihtsalt seda öelda, et minu meelest on täiesti jumalik, et ma saan öösel, ööööööösel, jalutada Tallinna kesklinnas pluusiväel ühest klubist teise ja mul ei hakka sekundikski külm. Isegi jahe ei hakka. See on lihtsalt nii äge, et õnnepisar tuleb silmanurka. Nagu oleks reisil kusagil, kus on "päris" ilm. Heameelega emigreeruks sellesse juppi Eestist =) Mind need kuumalained ka ei kõiguta, mis kõiki teisi virisema panevad. In fact, I actually pretty much adore them =)
Ilusa ilmaga on muidugi igalpool ilus. Aga mõnes kohas on natuke ilusam kui mujal. Veetsin poolteist nädalat Saaremaal. Vahelduva eduga täitsa päris maal ja linnas ka. Selles ainukeses siis, mis seal on =)
Ma tean, et nende kahe sõna koos kasutamise on keeletegelased ära keelanud, aga jube mõnus oli! Nii külavaheteed mööda seaga hängida kui Kuressaare kesklinna peatänavaid pidi promeneerida. Päike ausõna paistab seal kuidagi teistmoodi. Puhkuse veetmiseks on see mu meelest ideaalne paik: parajalt rahulik ja parajalt tegevuses. Mina näiteks olin vahelduseks sellele pealinna plääžitamisele ja kohvikutamisele ja kinotamisele natuke kultuurne ka ja käisin Arensburgi hotelli hoovis Jääääre kontserdil ja Sadamaaidas etendusel. Mõlemad olid vahvad. Jäääär peaks käesoleva tuuri raames mööda Eestit ringi tiirutama veelgi ning toda saarlaste elu-olust ja mõttemaailmast humoristlikult ja isegi riukaga pajatavat etendust nimega Rääkivad kivid näeb ka veel igal õhtul kuni pühapäevani, soovitan soojalt mõlemat. Ja kui juba käik Kuressaarde, siis La Perla terrassil istumine ja nende maitsvate roogade nautimine lisanduvad samuti soovituste nimekirja =)
Nüüd siis jälle poolteist nädalat päälinna preilna elu ja seejärel Pärnut revideerima =)
Tegelikult päris aus olles ma vist eelistan suvel vähemalt Eestis selliseid paiku, kus rohelust on rohkem kui ehitisi. Eile poolel teel Saarest koju ootas meid Küpsisesõltlase pesamaja koos ohtrate küpsetiste ja võimalustega sissesöödut ära kulutada ning see oli täpselt taoline koht, kus puud-põõsad tugevas ülekaalus. Aga siiski mitte mingi telkla eksole, vaid viisakas koht ikkagi. Minule kui sabaga tegelaste suurele fännile valmistas peale petanque-i ja noolemängu muidugi elamuse järjekordselt ka kass Dima, kes mulle alati nurrudes kaenlaauku poeb ja keda ma kangesti Rafile vennaks tahaksin koju tassida ning see, kui suur kari vissisid akna taga looklevat teed mööda lüpsile suundus. Ilusad kirjud lehmad. Sigu oleks võinud ka olla. Lisaks sellele ühele, kes rahulolevalt mööda Leenu ema peenart ringi müttas ja aiakujundusega tegeles =)
Aga muidu suht perfektne.
Oli päev täis lõbusaid tegemisi ja lõbusaid inimesi. Mulle väga-väga meeldis, hoolimata sellest "pomm kõhus" tundest, mida peoperenaise köögišedöövrite ärasöömise katsed tekitasid.
Ja ma lihtsalt pean eraldi välja tooma ühe külalise kirjelduse ühest naljaribast, kus puhtusest kiiskavat vanni küüriva naisterahva pildi alla oli lisatud kiri "having a spotless home means you have no life", millele mina kui koristamispõlgur kõigi nelja jäsemega alla kirjutan. Vähemalt suvisel ajal küll. Tegelt ka - kui väljas on selline ilm ja koguaeg toimuvad mingid lahedad üritused ja pidevalt kutsutakse igalepoole, siis päris tõsiselt ma eelistan elada teadmisega sellest, et paberi kokkuhoiu mõttes saaks mulle teateid jätta näpuga koduse telekalaua peale kui sellest, et väljas on SUVI ja mina vana loll tõmblen tundide kaupa mööda korterit tolmuimeja ja -lappidega ringi. Küll seda jõuab siis, kui need ilmad kätte jõuavad. Need, mida valju häälega mainida ei tohi =)
Ja ma ikkagi ei usu, et eksisteerivad inimesed, kellele reaalselt meeldib koristada. Sesmõtset muidugi meeldib meile koristamise lõpptulemus ehk puhas kodu ja mulle on räägitud, et mõnel puhul mõjuvat koristamine närvidele rahustavalt, aga sellegipoolest - seriously nagu. Other than mõõdukas kalorikulu ja mõningate kindlate lihaste suhteliselt leebe ja mainimist mittevääriv treening, ma küll koristamisest kui tegevusest iseenesest mingit eriti suurt tulu ei näe tõusvat. Ega tuju. Ma muidu ei diskrimineeri inimesi eriti millegi alusel, aga koristamise fännid on küll tõsised friigid. Friigid, kes võiksid hooti minu juures elada =P
Näe, järjekordselt tuli mingi pikk kribing. Tahtsin teha lühidalt ja efektiivselt, aga välja tuli nagu alati =)
Nädalavahetuse kuumalainet pikisilmi ootama jäädes,
C.
esmaspäev, juuli 12, 2010
Masuaja moevooludest
Tour guide Extraordinaire ütleb:
ma tahan minna sinna Rautakeskosse uusi kohtvalgustite pirne hankima, sest kõik on läbi, 1 aint põleb kubu ja kapi peale kokku ja ma ei näe enam nõusid pesta.
lauri ütleb:
tulen ka, ostan atsetooni
aga ma söön kana ära enne
Tour guide Extraordinaire ütleb:
atsetooni??
liiminuusutaja
lauri ütleb:
ma ei ole liiminuusutaja, see on out, atsetoon on in
go with the fashion
Tudish odekolonn ja Tudish lakibensiin. Kõik ootused on Rimil. Toitu pole sealt niikuinii juba enam tubli tükk aega olnud mõtet osta - viimased nelikümmend korda, kui tšekkisin, olid viinamarjad mädased ja hallitanud ning hakklihade kohta räägitakse juba konkreetselt linnalegende.
Võinohh okei, need suurte šokolaaditükkidega Rimi küpsised, mida peab ostma vähemalt pakk per kärss, kui söömiseks läheb, päästavad ehk... Tervitused Preili Sõltlasele... ;)
Tour guide Extraordinaire ütleb:
ma tahan minna sinna Rautakeskosse uusi kohtvalgustite pirne hankima, sest kõik on läbi, 1 aint põleb kubu ja kapi peale kokku ja ma ei näe enam nõusid pesta.
lauri ütleb:
tulen ka, ostan atsetooni
aga ma söön kana ära enne
Tour guide Extraordinaire ütleb:
atsetooni??
liiminuusutaja
lauri ütleb:
ma ei ole liiminuusutaja, see on out, atsetoon on in
go with the fashion
Tudish odekolonn ja Tudish lakibensiin. Kõik ootused on Rimil. Toitu pole sealt niikuinii juba enam tubli tükk aega olnud mõtet osta - viimased nelikümmend korda, kui tšekkisin, olid viinamarjad mädased ja hallitanud ning hakklihade kohta räägitakse juba konkreetselt linnalegende.
Võinohh okei, need suurte šokolaaditükkidega Rimi küpsised, mida peab ostma vähemalt pakk per kärss, kui söömiseks läheb, päästavad ehk... Tervitused Preili Sõltlasele... ;)
neljapäev, juuli 08, 2010
Viimased nädalad on möödunud pideva ringitrallitamise ja -sõitmise tähe all, pidevalt käib mingite uute ja veel uuemate ürituste ja ettevõtmiste orgunn, nii et parimagi tahtmise korral poleks olnud mahti blogi uuendada =)
Ja ega seda suvist aega kipubki alati napiks jääma, seega selmet siin pikalt-laialt heietada, reastan lihtsalt ja lühidalt viimaste nädalate mõnusaimad kohad/asjad/tegevused, mida tahaksin teistelegi soovitada.
Solarise katuseterrass - ma ei oleks uskunud, et miski mind niimoodi võluda suudab. Istuks seal kasvõi iga päev. Alumise korruse kohvikust serveeritavad road on suisa oivalised (Triinu tuunikalasalatiga läks küll veidi nihu, aga muidu pole keegi kurtnud). Teenindajad vajavad veel pisut väljaõpet ja kogemust, aga kuna vaade sealt ülevalt on niivõrd magnifitseeriv ja õhustik lihtsalt kuidagi väga lahe, siis ma olen vist valmis kõikidest pisematest viperustest mööda vaatama =)
Bono Caffe Latte Take & GO tooted Cappucino ja Espresso - pigem peaks nende nimetus olema küll "shake and go" ;)
Mõnna maitsega ja suvisel ajal on eriti cool see, et neid tulebki tarbida niimoodi otse külmikust võetuna. Ja topside disain on ka änksa.
Kiek in de Köki uued täiustatud bastionikäigud ja sealne ekskursioon minevikku ja tulevikku. Kuna mina aastake tagasi juba bastionikäikudes endis olin käinud (siis, kui seal olidki vaid müürid ja mõned torud ja ei midagi muud), paelus mind sel korral rohkem hoopis tulevikku kujutav osa. Aga ma ei räägi ette, mis seal maa all toimub ja mida näidatakse. Lihtsalt ütlen, et saab olema igati põnevalt veedetud tunnike, soovitan!
Narva linnuse laskeavadest avanev vaade ja ujuvad saared - tegime geni.com saidi abil avastatud ja Ameerikast külla lennutunud sugulase soovil päevase väljasõidu Narva. Ega seal eriti suurt midagi vaadata polnud ja need vähesedki kohad, mida turistidele vaatamisväärsustena pakutakse (Pime aed, linnusemüürid, raekoda), mind väga ei köitnudki, aga vahetult enne Tallinna tagasipöördumist käisime minu järjepideval õhutusel neid va ujuvaid saari kaemas. Ja vot see oli küll väga kihvt, eriti kohalike kalastajate ja bemmivendade sekka infiltreerumine =)
Linnus iseenesest jättis suht külmaks, meeldis aga sealt ülevalt laskeavadest Ivangorodi müüri piiluda. Oleksin väga-väga tahtnud sellesse linna ka minna, sest sealsed piiriäärsed majakesed tundusid esindavat sellist "mõnusat külaelu", kuigi kaasasolnud sugulased teadsid rääkida, et seal olevat tegelikult ikka väga kole. Vähemalt kunagi olnud. Aga nohh, oma silm on kuningas, nii et ma siiski eelistaksin seal ise oma jalaga ringi tatsuda enne, kui otsustan.
Ja Olde Hansa meeldib mulle ka jätkuvalt. Mind isegi ei morjenda niiväga asjaolu, et sealsed toidud pole kohapeal valmistatud, vaid tulevad suurte anumate sees kusagilt suurest köögist. Maitsev on. Ja teenindus teeb silmad ette pea kõikidele muudele kohtadele, kus olen käinud.
Ja ega seda suvist aega kipubki alati napiks jääma, seega selmet siin pikalt-laialt heietada, reastan lihtsalt ja lühidalt viimaste nädalate mõnusaimad kohad/asjad/tegevused, mida tahaksin teistelegi soovitada.
Solarise katuseterrass - ma ei oleks uskunud, et miski mind niimoodi võluda suudab. Istuks seal kasvõi iga päev. Alumise korruse kohvikust serveeritavad road on suisa oivalised (Triinu tuunikalasalatiga läks küll veidi nihu, aga muidu pole keegi kurtnud). Teenindajad vajavad veel pisut väljaõpet ja kogemust, aga kuna vaade sealt ülevalt on niivõrd magnifitseeriv ja õhustik lihtsalt kuidagi väga lahe, siis ma olen vist valmis kõikidest pisematest viperustest mööda vaatama =)
Bono Caffe Latte Take & GO tooted Cappucino ja Espresso - pigem peaks nende nimetus olema küll "shake and go" ;)
Mõnna maitsega ja suvisel ajal on eriti cool see, et neid tulebki tarbida niimoodi otse külmikust võetuna. Ja topside disain on ka änksa.
Kiek in de Köki uued täiustatud bastionikäigud ja sealne ekskursioon minevikku ja tulevikku. Kuna mina aastake tagasi juba bastionikäikudes endis olin käinud (siis, kui seal olidki vaid müürid ja mõned torud ja ei midagi muud), paelus mind sel korral rohkem hoopis tulevikku kujutav osa. Aga ma ei räägi ette, mis seal maa all toimub ja mida näidatakse. Lihtsalt ütlen, et saab olema igati põnevalt veedetud tunnike, soovitan!
Narva linnuse laskeavadest avanev vaade ja ujuvad saared - tegime geni.com saidi abil avastatud ja Ameerikast külla lennutunud sugulase soovil päevase väljasõidu Narva. Ega seal eriti suurt midagi vaadata polnud ja need vähesedki kohad, mida turistidele vaatamisväärsustena pakutakse (Pime aed, linnusemüürid, raekoda), mind väga ei köitnudki, aga vahetult enne Tallinna tagasipöördumist käisime minu järjepideval õhutusel neid va ujuvaid saari kaemas. Ja vot see oli küll väga kihvt, eriti kohalike kalastajate ja bemmivendade sekka infiltreerumine =)
Linnus iseenesest jättis suht külmaks, meeldis aga sealt ülevalt laskeavadest Ivangorodi müüri piiluda. Oleksin väga-väga tahtnud sellesse linna ka minna, sest sealsed piiriäärsed majakesed tundusid esindavat sellist "mõnusat külaelu", kuigi kaasasolnud sugulased teadsid rääkida, et seal olevat tegelikult ikka väga kole. Vähemalt kunagi olnud. Aga nohh, oma silm on kuningas, nii et ma siiski eelistaksin seal ise oma jalaga ringi tatsuda enne, kui otsustan.
Ja Olde Hansa meeldib mulle ka jätkuvalt. Mind isegi ei morjenda niiväga asjaolu, et sealsed toidud pole kohapeal valmistatud, vaid tulevad suurte anumate sees kusagilt suurest köögist. Maitsev on. Ja teenindus teeb silmad ette pea kõikidele muudele kohtadele, kus olen käinud.
pühapäev, juuni 20, 2010
Kolm ja pool kuud tagasi kirjutasin siin ühest peatselt ilmuvast raamatust, mida ma tolleks hetkeks käsikirja vormis juba lugenud olin ja mis mulle väga-väga meeldis.
Neljapäeval käisin selle raamatu esitluspeol ning nägin seda esimest korda kaante vahel ja selles vormis, mis talle lõpuks valitud sai. Kui teile meeldivad kaasaegsed muinasjutud, seiklused võõrail ja veel võõramail mail ning rikaste ja ilusate elust lugemine, siis minge ja haarake omale raamatupoest üks "Ainus, mis loeb".
Tegemist on ühega mu lemmikraamatute esiviisikust, to say the least. Kõige mõnusam selle raamatu juures on see pärast esimeste lehekülgede läbimist saabuv kergendustunnet pakkuv fiiling, et autor ei ole pidanud teksti enesest mingil kahtlasel eesmärgil välja punnitama, vaid et materjali ja ideid jagub nagu muda ühes Aafrika riigis, millest ka raamatus kirjutatakse.
Kergema tuvastamise tarvis poeriiulitelt ja hilisemate diskussioonide jauss feissbukis siia ka raamatu fännilehe link.
Neljapäeval käisin selle raamatu esitluspeol ning nägin seda esimest korda kaante vahel ja selles vormis, mis talle lõpuks valitud sai. Kui teile meeldivad kaasaegsed muinasjutud, seiklused võõrail ja veel võõramail mail ning rikaste ja ilusate elust lugemine, siis minge ja haarake omale raamatupoest üks "Ainus, mis loeb".
Tegemist on ühega mu lemmikraamatute esiviisikust, to say the least. Kõige mõnusam selle raamatu juures on see pärast esimeste lehekülgede läbimist saabuv kergendustunnet pakkuv fiiling, et autor ei ole pidanud teksti enesest mingil kahtlasel eesmärgil välja punnitama, vaid et materjali ja ideid jagub nagu muda ühes Aafrika riigis, millest ka raamatus kirjutatakse.
Kergema tuvastamise tarvis poeriiulitelt ja hilisemate diskussioonide jauss feissbukis siia ka raamatu fännilehe link.
teisipäev, juuni 15, 2010
I just got my money`s worth... and more
Veel mõni aeg tagasi 110 krooni eest kinos käies mõtlesin alati, milline peaks olema see film, mis seda raha actually ka väärt oleks (arvestades asjaolu, et tänapäeval võib iga mats iga filmi juba tubli jupp aega enne selle linastumist netist tõmmata ja vaadata ning arvestades kõiki neid muid toredaid asju, mida sellise summaga ette saaks võtta). Well, I`ve seen that movie now.
The A-Team, vastupidiselt igasugustele ootustele.
Efekte oli kasutatud nii, et esimest korda elus tekkiski selline tunne, nagu oleks ise tegevuses sees - vahepeal udune, vahepeal (äärmiselt) segane, ja pidevalt väga up front & real. Eriti siis, kui B.A. mingeid tüüpe paremale ja vasakule lahmis =) Tundus nagu oleks ise kolki saand =)
Üks mu kinokaaslastest, kes mingil kummalisel põhjusel ei olnud lapsena A-rühma fanaatik, lubas, et vaatab nüüd seriaali ka. Endal nägu säras peas peale seansi lõppu nagu Rockefeller Centeri jõulupuu. Ja mina, kes ma kõikidest filmidest alati huumorit taga ajan, jäin väga-väga rahule, sest seda leidus pea igas stseenis.
Süžee oli super - väga leidlik, üldsegi mitte ootuspärane (välja arvatud siis asjaolu, et A-rühm võidab alati, aga see on juba rohkem nagu hea tava mitte ootuspärasus).
Jubedalt tahaks ümber jutustada, mida ägedat kõike juhtus =) Ütleme nii, et kui teil seda filmi vaadates vähemalt ühel korral lõug üllatusest rippu ei jää, siis next round is on me =)
Mina olin juba igatahes pärast esimest kolmveerandtundi nii vaimustuses, et andestasin asjaolu, et osatäitjateks polegi minu vanad lemmikud. Enne filmi olin kusjuures 112% kindel, et seda ei juhtu.
Üks vähestest filmidest, mida ma kunagi tulevikus uuesti viitsin vaadata.
And PS for the gals: isegi, kui te pole action-filmi tüüpi ja satute seda kinno vaatama ainult sellepärast, et teie boyfriend teid sinna lohistab, siis take my word for it - it has a little something for the ladies as well. Oh yes, it does ;)
Veel mõni aeg tagasi 110 krooni eest kinos käies mõtlesin alati, milline peaks olema see film, mis seda raha actually ka väärt oleks (arvestades asjaolu, et tänapäeval võib iga mats iga filmi juba tubli jupp aega enne selle linastumist netist tõmmata ja vaadata ning arvestades kõiki neid muid toredaid asju, mida sellise summaga ette saaks võtta). Well, I`ve seen that movie now.
The A-Team, vastupidiselt igasugustele ootustele.
Efekte oli kasutatud nii, et esimest korda elus tekkiski selline tunne, nagu oleks ise tegevuses sees - vahepeal udune, vahepeal (äärmiselt) segane, ja pidevalt väga up front & real. Eriti siis, kui B.A. mingeid tüüpe paremale ja vasakule lahmis =) Tundus nagu oleks ise kolki saand =)
Üks mu kinokaaslastest, kes mingil kummalisel põhjusel ei olnud lapsena A-rühma fanaatik, lubas, et vaatab nüüd seriaali ka. Endal nägu säras peas peale seansi lõppu nagu Rockefeller Centeri jõulupuu. Ja mina, kes ma kõikidest filmidest alati huumorit taga ajan, jäin väga-väga rahule, sest seda leidus pea igas stseenis.
Süžee oli super - väga leidlik, üldsegi mitte ootuspärane (välja arvatud siis asjaolu, et A-rühm võidab alati, aga see on juba rohkem nagu hea tava mitte ootuspärasus).
Jubedalt tahaks ümber jutustada, mida ägedat kõike juhtus =) Ütleme nii, et kui teil seda filmi vaadates vähemalt ühel korral lõug üllatusest rippu ei jää, siis next round is on me =)
Mina olin juba igatahes pärast esimest kolmveerandtundi nii vaimustuses, et andestasin asjaolu, et osatäitjateks polegi minu vanad lemmikud. Enne filmi olin kusjuures 112% kindel, et seda ei juhtu.
Üks vähestest filmidest, mida ma kunagi tulevikus uuesti viitsin vaadata.
And PS for the gals: isegi, kui te pole action-filmi tüüpi ja satute seda kinno vaatama ainult sellepärast, et teie boyfriend teid sinna lohistab, siis take my word for it - it has a little something for the ladies as well. Oh yes, it does ;)
pühapäev, juuni 13, 2010
PettundMaša
Tükk aega sai seda oodatud ja eile käisime lõpuks ära. Seks ja linn 2 vaatamas. Ootusärevus oli kergelt negatiivne, sest ainuke inimene, kes seda juba näinud oli, väitis, et tegemist olevat totaalse juraga, milletaolist teist ta ei mäletagi. Ma ei ütleks, et see film täielik jura oli, aga isegi minu andestav loomus valib seekord pigem "me no likes" kui "me likesalot" nupu.
Esiteks ei tundunudki see linateos filmina, vaid hakitud ülevaatena filmist, mis peaks kõikide eelduste kohaselt olema hea. Sest seriaal oli hea ja muuvi voll üks oli ka hea. Aga see oli pigem nagu pikendatud treiler, mis tekitas umbes sama emotsiooni nagu need Hollywoodi staaride ja muude rikkurite elust pajatavad telesaated, kus erinevad lõigud vahelduvad metsiku kiirusega, pliuhh-pläuhh, tegelased, kohad, majad, autod, ehted, raha, riided, virr-varr, meelde ei jää lõpuks suurt midagi.
Ka ei leidunud käsolevas filmis enam seda püsiva lootuse tunnet, mis seriaali puhul oli läbiv ja mis ka esimese filmi puhul tooni andis. Puudu ja kadunud oli see lõbus noot, mille kohaselt kõik pidi alati lõppude lõpuks hästi minema. Seekord jäi õhku rippuma tulevik, mis on ikka päris masendav, kuigi lõpus näidati, et kõik olid häpid ja tegid täpselt seda, mida neile teha meeldis.
Kolmas erinevus varasemast - näitlejad ei klikkinud omavahel. Igaüks oleks justkui omas klaaskarbis sooloetendust andnud. Mis oli äärmiselt kurb, sest hea filmi ja paha filmi suurim erinevus seisnebki enamasti näitlejate omavahelises koostöös, sobivuses. Võibolla ma eksin, aga praegu jäi selline mulje, nagu oleksid nad kõik sellest seksijalinna teemast liiga kaua eemal olnud and bringing the good old times back just seemed like too great an effort. Nohh et oli ka muid samaaegseid projekte, mille tarvis oli vaja tekste pähe õppida jms ning kuna kassaedu on sellise filmi puhul tagatud nagunii, ei vaevutud eriti pingutama.
To top it all up, nägi kogu see värk sutsu reklaami moodi välja. Võibolla olen ma lihtsalt liiga paranoiline, aga vaevalt et Maybach, Birkin ja co just sellepärast eksessiivset viitamist leidsid, et "need brändid on lihtsalt nii lahedad". Rääkimata Abu Dhabi Welcome to Estonia laadsest projektist (yes, that sank as well).
I hate to say it, aga The Runaways oli jupp maad etem kui SATC 2.
Tükk aega sai seda oodatud ja eile käisime lõpuks ära. Seks ja linn 2 vaatamas. Ootusärevus oli kergelt negatiivne, sest ainuke inimene, kes seda juba näinud oli, väitis, et tegemist olevat totaalse juraga, milletaolist teist ta ei mäletagi. Ma ei ütleks, et see film täielik jura oli, aga isegi minu andestav loomus valib seekord pigem "me no likes" kui "me likesalot" nupu.
Esiteks ei tundunudki see linateos filmina, vaid hakitud ülevaatena filmist, mis peaks kõikide eelduste kohaselt olema hea. Sest seriaal oli hea ja muuvi voll üks oli ka hea. Aga see oli pigem nagu pikendatud treiler, mis tekitas umbes sama emotsiooni nagu need Hollywoodi staaride ja muude rikkurite elust pajatavad telesaated, kus erinevad lõigud vahelduvad metsiku kiirusega, pliuhh-pläuhh, tegelased, kohad, majad, autod, ehted, raha, riided, virr-varr, meelde ei jää lõpuks suurt midagi.
Ka ei leidunud käsolevas filmis enam seda püsiva lootuse tunnet, mis seriaali puhul oli läbiv ja mis ka esimese filmi puhul tooni andis. Puudu ja kadunud oli see lõbus noot, mille kohaselt kõik pidi alati lõppude lõpuks hästi minema. Seekord jäi õhku rippuma tulevik, mis on ikka päris masendav, kuigi lõpus näidati, et kõik olid häpid ja tegid täpselt seda, mida neile teha meeldis.
Kolmas erinevus varasemast - näitlejad ei klikkinud omavahel. Igaüks oleks justkui omas klaaskarbis sooloetendust andnud. Mis oli äärmiselt kurb, sest hea filmi ja paha filmi suurim erinevus seisnebki enamasti näitlejate omavahelises koostöös, sobivuses. Võibolla ma eksin, aga praegu jäi selline mulje, nagu oleksid nad kõik sellest seksijalinna teemast liiga kaua eemal olnud and bringing the good old times back just seemed like too great an effort. Nohh et oli ka muid samaaegseid projekte, mille tarvis oli vaja tekste pähe õppida jms ning kuna kassaedu on sellise filmi puhul tagatud nagunii, ei vaevutud eriti pingutama.
To top it all up, nägi kogu see värk sutsu reklaami moodi välja. Võibolla olen ma lihtsalt liiga paranoiline, aga vaevalt et Maybach, Birkin ja co just sellepärast eksessiivset viitamist leidsid, et "need brändid on lihtsalt nii lahedad". Rääkimata Abu Dhabi Welcome to Estonia laadsest projektist (yes, that sank as well).
I hate to say it, aga The Runaways oli jupp maad etem kui SATC 2.
kolmapäev, juuni 09, 2010
Girls do not play electric guitars
Kõik, kellele läheb mingitpidi korda mässumeelsus, vabaduseiha, road-tripid ja raju muss - minge vaadake kinos filmi The Runaways. Boonusena näeb, kuidas Kristen Stewart ja Dakota Fanning väljaspool vampiirifilmi näitlevad. Mitte üldsegi halvasti kusjuures, kuigi viimatimainitu puhul tundub siiski alati esiplaanil olevat pigem tema nöpsnina kui näitlemisoskus ;)
Aga film on sellegipoolest suurepärane, kaasahaarav ja tekitab mõnusa fiilingu isegi siis, kui te sellest bändist varem midagi kuulnud pole.
Kõik, kellele läheb mingitpidi korda mässumeelsus, vabaduseiha, road-tripid ja raju muss - minge vaadake kinos filmi The Runaways. Boonusena näeb, kuidas Kristen Stewart ja Dakota Fanning väljaspool vampiirifilmi näitlevad. Mitte üldsegi halvasti kusjuures, kuigi viimatimainitu puhul tundub siiski alati esiplaanil olevat pigem tema nöpsnina kui näitlemisoskus ;)
Aga film on sellegipoolest suurepärane, kaasahaarav ja tekitab mõnusa fiilingu isegi siis, kui te sellest bändist varem midagi kuulnud pole.
pühapäev, mai 16, 2010
neljapäev, mai 13, 2010
kolmapäev, mai 05, 2010
Yoghurt overdose
Pärast seda, kui oled õppinud uuesti mitte lihtsalt vedelat toitu tarbima vaid ka vett neelama ilma, et see otse hingekurku minnes mõõdutundetult läkastama paneks, tundub kõik muu nii mõttetu. Mitte et nädalake vahelduva eduga tilgutite all lebasklemist (jep, selline sõna on nüüd ka olemas) ja üle kere siniseks torgitud saamist püsi- ja muid väärtusi pea peale ei keeraks, aga asjaolu, et sa mitte lihtsalt ei saa iseseisvalt toituda vaid et ka vee joomine on komplitseeritud (loe: võimatu), muudab natukeseks ajaks mõttemaailma. Praeguseks hetkeks olen ma küll juba üle nädala sööki tarbinud ning nautinud ka oma kodu meeldivat ümbrust (mitte et mina kui mustlane end haiglas koduselt ei tunneks) ja oma maailma armsaima kodulooma meeldivat seltskonda, aga see "kõik-on-suva" emotsioon ei taha kuidagi kaduda. Ma ei oskagi seda kuidagi etemini seletada kui et asjad ja kohati ka inimesed jätavad mind kuidagi ükskõikseks. Mitte necessarily halvas mõttes. Pigem et kõik on tšill. Vist. Aga võibolla ka mitte. Võibolla tuleneb see tollest keemiakogusest, mida ma viimaste nädalate jooksul tarbinud olen, aga võibolla jääb alles ka siis, kui ma siit nelja seina vahelt lõpuks välja ringi patseerima pääsen.
Isegi kõneleda ei viitsi. Sesmõtset võibolla ma olen lihtsalt vahepeal ära harjunud selle tummahambaks olemisega, aga eile ja täna, kui ma avastasin, et lõuad juba piisavalt lahti käivad, et rääkida ja et kõri ei olegi enam nii paistes, et sõnu ainult sosistada saab, avastasin ma ka samal ajal, et polegi nagu midagi olulist öelda. Ehk siis teisisõnu - ma ei viitsi väga arutleda. Eriti millegi üle. Sest kõik tundub mõttetu. Kõik peale selle, et kõht oleks täis ja siga jalutatud. Kuigi tegelikult selle esimese osas ka... maitea... kui mul poleks praegu kindlat teadmist ja arusaamist sellest, et kui ma 24/7 omale toitaineid näost sisse ei aja, siis õue mängima lähimal ajal ei pääse, siis ega ma vist väga ei viitsiks ka. Väga väga imelik on olla =)
Mõnes mõttes kuidagi vabastav. Mugav ju, kui eriti miski korda ei lähe. Samas harjumatu ja kummaline. Võibolla ma olengi nüüd vana ja väärikas, nagu Leenu ütleb. Et ei viitsi tõugelda ja tõmmelda mingite mõttetute asjade üle. Aga kahtlaselt paljud asjad tunduvad hetkel mõttetud... Eks näis.
Minu Maslow püramiidi kõige alumisel tasandil troonivad hetkel igatahes mõned tõsist närimist eeldavad toidud.
Unistan
rosmariinikartulid
Caesari salat
hamburger
brownies
kurk
Selle toidupoeesiaga hetkel lõpetakski, lootuses, et ehk saabub lähimate nädalate jooksul siiski midagi, mis mind piisavalt vaimustab või ärritab. Või siis et see liiga tšill olek muutub harjumuspärasemaks.
Pärast seda, kui oled õppinud uuesti mitte lihtsalt vedelat toitu tarbima vaid ka vett neelama ilma, et see otse hingekurku minnes mõõdutundetult läkastama paneks, tundub kõik muu nii mõttetu. Mitte et nädalake vahelduva eduga tilgutite all lebasklemist (jep, selline sõna on nüüd ka olemas) ja üle kere siniseks torgitud saamist püsi- ja muid väärtusi pea peale ei keeraks, aga asjaolu, et sa mitte lihtsalt ei saa iseseisvalt toituda vaid et ka vee joomine on komplitseeritud (loe: võimatu), muudab natukeseks ajaks mõttemaailma. Praeguseks hetkeks olen ma küll juba üle nädala sööki tarbinud ning nautinud ka oma kodu meeldivat ümbrust (mitte et mina kui mustlane end haiglas koduselt ei tunneks) ja oma maailma armsaima kodulooma meeldivat seltskonda, aga see "kõik-on-suva" emotsioon ei taha kuidagi kaduda. Ma ei oskagi seda kuidagi etemini seletada kui et asjad ja kohati ka inimesed jätavad mind kuidagi ükskõikseks. Mitte necessarily halvas mõttes. Pigem et kõik on tšill. Vist. Aga võibolla ka mitte. Võibolla tuleneb see tollest keemiakogusest, mida ma viimaste nädalate jooksul tarbinud olen, aga võibolla jääb alles ka siis, kui ma siit nelja seina vahelt lõpuks välja ringi patseerima pääsen.
Isegi kõneleda ei viitsi. Sesmõtset võibolla ma olen lihtsalt vahepeal ära harjunud selle tummahambaks olemisega, aga eile ja täna, kui ma avastasin, et lõuad juba piisavalt lahti käivad, et rääkida ja et kõri ei olegi enam nii paistes, et sõnu ainult sosistada saab, avastasin ma ka samal ajal, et polegi nagu midagi olulist öelda. Ehk siis teisisõnu - ma ei viitsi väga arutleda. Eriti millegi üle. Sest kõik tundub mõttetu. Kõik peale selle, et kõht oleks täis ja siga jalutatud. Kuigi tegelikult selle esimese osas ka... maitea... kui mul poleks praegu kindlat teadmist ja arusaamist sellest, et kui ma 24/7 omale toitaineid näost sisse ei aja, siis õue mängima lähimal ajal ei pääse, siis ega ma vist väga ei viitsiks ka. Väga väga imelik on olla =)
Mõnes mõttes kuidagi vabastav. Mugav ju, kui eriti miski korda ei lähe. Samas harjumatu ja kummaline. Võibolla ma olengi nüüd vana ja väärikas, nagu Leenu ütleb. Et ei viitsi tõugelda ja tõmmelda mingite mõttetute asjade üle. Aga kahtlaselt paljud asjad tunduvad hetkel mõttetud... Eks näis.
Minu Maslow püramiidi kõige alumisel tasandil troonivad hetkel igatahes mõned tõsist närimist eeldavad toidud.
Unistan
rosmariinikartulid
Caesari salat
hamburger
brownies
kurk
Selle toidupoeesiaga hetkel lõpetakski, lootuses, et ehk saabub lähimate nädalate jooksul siiski midagi, mis mind piisavalt vaimustab või ärritab. Või siis et see liiga tšill olek muutub harjumuspärasemaks.
Tellimine:
Postitused (Atom)