About last Friday

 

Möödunud reedel olin ma esimest korda elus kade. Vist. 

Let me just say, alustuseks, et ma läksin jälle kooli õpetajaks. Ma veel ei oska öelda, kas see oli suurel skaalal hea otsus või täiesti rumal (sest ületöötamine on selles ametis tulema oluliselt lihtsam kui nii mõneski teises, kus olen näinud inimesi ka üle töötamas), igatahes jõuan ma ka kooliteemani siin nüüd ühel hetkel välja.

Üks minu imelikest omadustest on see, et ma ei oska kade olla. Pole kunagi osanudki. Ei enda asjadega ega teiste omadega. Mulle meeldib asju jagada - see ongi joy, kui saad kellelegi midagi anda, mida tal päriselt vaja läheb või mida ta tahab. Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi olnud mingit eset, mille osas ma oleksin olnud umbes, et nõups, no sharing! Koera vbla, kui keegi oleks endale palunud, ma poleks andnud, aga no see oleks nonsenss ka - kellegi teise koera endale küsida.

 Ja samal ajal ma ei ihale teistele kuuluvat isegi, kui ma ise ka midagi sellist tahaksin. Fkoorss eksisteerib üsna mitu asja, mida ma vajaksin või tahaksin, aga ma pole kordagi oma elu jooksul tundnud, et kui kellelgi teisel see on, siis mul on tema vastu mingi imelik emotsioon. Justkui mingid kummalised käärid oleksid vahel, sest ma näen ju kõrvalt, kuidas kadetsemine käib. See on reaalne asi ja mõnikord ma tõesti tänan... maiteagi... universumit(?), et mul ajus mingi selline error on, sest ma ju näen, kui raske vahel teistel kadeduse tundega olla ja elada on. Ja ma saan ise aru, et ma olen mingi friik. Samamoodi on mul vist mingi geneetiline error pohmakatega, mida mul ei ole mitte kunagi olnud. Jah, ei, ka mitte peale kaheksandat Itaalia jääteed, ka mitte peale kahe ööpäevast pidu, ka mitte peale... no mitte mitte millegi peale noh. Vahel ma jälgin oma pohmakatega sõpru ja tunnen ennast nagu marslane because I don`t have any of it. No symptoms, none whatsoever. Äkki peaks ennast tõesti teaduskatseteks maha müüma.

Oh well, igatahes see essana mainitu siis leidis reedel oma otsa. Käisin EMTAs kontserdil. Ma viimase paari kuu jooksul tänu sõbra soovitusele (noh et heal tasemel kontserdid kohalike või vahetusüliõpilaste ja resideeruvate või külalislektorite esituses) sinna kuidagi nii palju kordi sattunud, et mõnede esinejate nägusid juba tean. Nendel kontsertidel leiab igasugu põnevat kraami, klassikat, katsetusi ja improt, jne, jne, jne. Aja aga kamaluga kultuuri kupli alla. Ja ma ei saa öelda, et see kõik mind mõjutanud ei oleks, aga eelkõige mõjutas mind vist siiski üks täiesti rändom vahejuhtum ning pikem vahetu suhtlemine mõnede muusikutega.

Suundusime reedel peale kontserti esinejatega kohvikusse. Mul oli juba kontserdi ajal tekkinud kerge kahtlusenoot, mis pinises esitajatega samaaegselt, vihjates, et võib olla nii, et ma pole päris õiges kohas, sest ma ei saanud aru. Nagu päriselt päriselt, ma ei saanud aru! Seda ei juhtu üldse tihti, et eksisteerib mingi asi, mis mulle kohale ei jõua. Okei, ju vist olen ma viimasel ajal ka natuke (ok, palju, väga väga palju) liiga vähe maganud (sest, noh, õpetaja), aga et see vahe nii suur on... minu ümber istunud võõrad inimesed olid nähtust-kuuldust suisa joovastuses samal ajal, kui mul aju tossas üritades mõista, et whyyyyyy?? Esitajad mängisid oma pille suhtkoht mitteotstarbelisel kombel ja mina, kes ma ei oska mängida mitte ühtegi pilli, kuigi väga tahaksin, jälgisin seda kerge kurbusega. Peale kontserti - enne, kui suurem seltskond kohviku poole jalutama hakkas, ütles improvisatsiooni õppejuht Jaak Sikk (kelle improvisatsioonikontserdil me kuukene tagasi olime käinud) minu ausatele ülestunnistustele vastuseks lahkelt, et ega see konkreetne kontsert ju polnudki laiadele massidele mõeldud - et see ikka väga kitsa kliki nišikas. Otsa tuli kohe üks meeleolukas jutukene sellest, et kui jazzmuusikud käisid kusagil sügaval Amasoonase vihmametsades pärismaalaste juures, siis pärismaalased polevat ka jazzmuusikast suurt midagi pidanud. Ühesõnaga ma järgmised poolteist tundi tundsin ennast alustuseks nagu kitsa kliki käest saadud helmeid omale kaela lükkiv niudevööga pärismaalane. Istusime kohvikus ja ma tundsin ennast esimest korda elus kergelt alaväärsena, sest need inimesed mitte ainult ei tunne noodikirja, vaid oskavad seda ka imetabaselt kärmelt lahti harutada ja juustupalmikuks punuda. Muidugi polnud see õppejõu väljaöeldu mõjul, mul oli juba underlying conditions.

Nimelt, ja nüüd liigume tänase kolmanda imeliku ülestunnistuse juurde, ei oska ma reaalselt mitte ühtegi nooti. Või noh, see pole päris tõsi. Vaevalt viis päeva varem olin ise endale selgeks õpetanud "mi". Aga jah, mu tase ongi täpselt selline. Nädala jagu elust Ellerheinaski lauldud, aga noote ei tunne ühtegi. Kuidagi on mul õnnestunud niimoodi läbi ajada, et teised laulavad uut laulu noodist, ma maigutan suud ja jätan kõik meelde ja järka kord siis lissalt laulan kaasa, eks, sest viis ja nüansid jäävad ju meelde. Kummalisel kombel olen ma noodikirja lugemisoskusest puudust tundnud, sest ka kirja ei saa ideid ju panna, kui pole seda keelt, milles üles märkida. Aga õppimiseni pole jõudnud. Ma vist tegelesin keskkooli ajal niisugusel skaalal äranihverdamisega, et see emotsioon ja praktika on mind saatnud kuni hilise ajani, kuigi nüüd ju enam pole põhi- ega keskkool, pole õpetajaid, pole nõudmisi. 

Selle mi-ni viis mind aga saatuse irooniana kool. Õigupoolest seisin ma kõnealusele reedele eelneval esmaspäeval meie kooli puhvetisabas ja ootasin oma järge, kui ühtäkki kuulsin nooti. Siis veel kord ja veel kord. Ja kuigi nende vahed olid pikemad, kui selles loos, mille algustaktid ma, nagu mõne sekundi jooksul aru sain, olin alateadlikult kohe ära registreerinud, mängis õpilane, kes aatriumis sinna lastele mängimiseks pandud klaveri taga istus, ilmeksimatult just selle pala algustakte. See ei ole mingi lastele mõeldud muusikapala ja suht sürr oli neid noote koolimaja seinte vahel kuulda. Oma pitsasaiani ma ei jõudnudki, spurtisin hoopis aatriumisse, leidsin noore pianisti ning sain kahtlustele kinnitust. Selle pisikese lapse ponnistusi seal üüratu klaveri taga pealt vaadates (ja no loomulikult kiites, eksole) sain ma igatahes aru, et no näed - kui üks nii usinalt püüab, siis miks mina ei võiks. On ju nagu igasugu rohkem ja vähem raskeid asju elu jooksul ära õpitud, asi siis selle nodikirjaga madistamine ära ei ole. Paar päeva hiljem olin tädi juures (eluaegne muusikapedagoog ja koorijuht) (yes, I know, see tõepoolest ON veider, kuidas noodikiri on minust sirge seljaga mööda kõndinud) ja seal ühes toas oli klaveri kaas avatud ja ees seisis tutvustav info MI kohta. Vat selline: 

Ja siis ma võtsin kätte ja õppisin selle kuradima MI ära. Otsisin klaveril välja kõik maailma MI`d ja olin enda üle ikka väga eriliselt uhke. Kõik tundus tehtav ja saavutatav. Järgmisel korral siis mõni muu noot ja kui nõnda edasi, siis äkki oskan paari aasta pärast ehk isegi natuke klaveril klimberdada. 

 Ja siis sain ma trummarilt, kellega oma saavutust jagasin, sellise kirja:

 

"Väga huvitav teema!

Aga ma pean kahjuks tõdema, et kõik need kolm pointi Mi kohta on täiesti irrelevantsed, et mitte öelda lausa valed.

 

1. Mi võib asuda noodijoonestikul viiulivõtmes nii esimesel joonel kui neljandas vahes (või hoopis kuskil mujal tänu abijoontele). Bassivõtmes aga hoopis mujal. Ja aldivõtmes veel omakorda. Ehk teisisõnu - see mis joonel ta asub ei ole tegelt nii oluline."

(Mu nägu nende ridade lugemise ajal.... aga oot, kiri läheb edasi!)

"2. Ei mängi alati kolmanda sõrmega. Bassis mängime teda tavaliselt väikse sõrmega, akordi esimese noodina paremas käes pöidlaga jne. Ehk teisisõnu - mängi mis sõrmega on kõige mugavam.

3. Mi on C-duuri kolmas noot ja oktaviga pole siin mitte midagi tegemist. Oktav on lihtsalt kaheksa toonine intervall mille teises otsas on see sama noot. Ehk oktav Mist on alati teine Mi. Aga näiteks A-duuri kolmas noot on hoopis Cis ja D-molli kolmas noot on F."

(Mina: "Shoot me please?")
(Kiri jätkub.)

"Võib tunduda nagu mingi mõttetu peenutsemine aga siin on kaks tähtsat pointi - me alustame muusika õpetamist valest otsast ja lisaks sellele veel faktiliselt valedelt alustelt. Kuidas peab üks laps aru saama, et A-molli kolmas noot on hoopis Do kui talle õpetati, et see on Mi? Ajab juhtme kokku. Hea näide sellest kuidas üritades asja lihtsustada tehakse see hoopis keerulisemaks ja edasine õppimine oluliselt raskemaks.

Ja ajas isegi mul preagu juhtme kokku.... sest Do Re mi on ju solfisüsteem... need ei ole noodid vaid astmed[1]. DoReMi on ohtlik sest ta tähendab vahel astmeid aga vahel ka absoluutseid noote. Ehk siis Mi võib tõepoolest olla alati duuri kolmas aste aga ta on ka konkreetne noot (ehk siis E).

DoReMi ja JoLeMi peaks üldse ära keelama ja õpetama seda süsteemi mida muusikud päriselt kasutavad ehk siis - A B C D E F G. Ma ei saa aru miks muusikaõpetajad läbi aegade arvavad, et see on kuidagi liiga keeruline laste jaoks. Ei ole ju. Tähestik on ju kõigil selleks ajaks juba - kui mitte selge - siis vähemalt tuttav. Astmed on kasulikud sest nad aitavad meil transponeerida lugusid erinevatesse helistikke aga see võiks tulla hiljem ja nende jaoks võiks kasutada lihtsalt numbreid (esimene, teine, kolmas jne) ja mitte mingeid totakaid silpe. Silpidega on kergem laulda aga kes seda teha tahab? Ainult kooriõpetajad. :D"

Siinkohal tahtsin ma öelda nagu Cartman South Parkist: "Screw you, guys, I`m going home!" Et nagu misassjaaaaaaaa? 

Tagasi reedesse. Mingil hetkel seal kohvikuhängi ajal sündis kellelgi idee minna edasi NoKu klubisse, nii ka tehti. Trobikond inimesi, kõik muusikud. Noja siis mina, see helmestega pärismaalane. Muusikud arutavad muusikute asju, teevad muusikute plaane. Ja mina seal kõrval, justkui nagu oskaks mi-d, aga tegelikult üldse ei saa enam mitte millestki aru.

Ja siis see emotsioon saabus. Mitte üldse kuidagi räuhti, et oleks olnud kergesti äratuntav, vaid vaikselt vaikselt hiilides. Nii vaikselt, et kui ma ühel hetkel tundsin, et ma ei suuda selle seltskonnaga enam kolmandasse kohta edasi minna ja peale minu jaoks olulisematele persoonidele tšaupakaa ütlemist essa kord elus draamaprintsessina tänavale tormasin ja kiirkõnnil Balta poole minema kõndisin, siis ega ma ise ka ausaltöeldes aru saanud, mis mind nii tohutult häiris. Aga no häiris noh. Ei saanud ma sest sotti veel siiski, kui 20 min hiljem telefonikõnes tollesama trummariga essa poole lihtsalt vaikides nohisesin ja poole silbi kaupa vastasin. Those of you who have met me, teavad, et ma ei ole tasa. Ma ei ole tasa! Ja ma kindlasti räägin alati, kui midagi on. Aga need emotsioonid oli natuke liiga suured ja tõtt-öelda ei osanudki ma seda kõike tunni aja jooksulgi sõnadesse panna. Kade, valus, trots, kahjutunne?!? Ja see kõige hullem tunne of them all - et ega eriti midagi teha ka ei anna... sest no... Mi ei olegi tegelikult lihtsalt Mi! Millal saan mina - pärismaalane - sellest kõigest ükskord aru?

Ma oleksin võinud seal NoKu ees, nutt kurgus, jalgu ka trampida nagu kaheaastane, kuid mis sest kasu... kõik need miid ja muud, mis minust kättesaamatutesse kaugustesse jäävad... Reeglina ma ikkagi lahendustele orienteeritud, aga see olukord tundus küll too much, too little, too everything. Aaaarghhh!

Laupäeval oli muidugi nats piinlik, et no oli sellist minema tormamist siis tarvis või et kuidas see mind edasi aitas... Aga. Nagu tellitult helistas sõber ja pakkus, et tema mõtles järele ja kui see kõik mulle tõesti nii väga hinge läheb, siis davai - hakaku ma tema õpilaseks. 

Ja kuna igal olukorral võiks alati olla veel ka vähemalt üks alterior motive, siis inspireerituna filmist Järvimuusika, kus Neeme Järvi lausub kuldseid sõnu naiste kui "tavaliste inimeste" kohta - noh, et nemad selle va dirigeerimisega siiski täies mahus tegelema ei peaks, muidu võivad veel kodused toimetused soiku jääda, otsustasin hakata dirigendiks. Naisdirigendiks siis, lihtsalt igaks juhuks täpsustan. Tundub, et ees ootab päris mitmeid MI-sid.

Mitte kõrvitsaks muutumist peab muidugi ka veel harjutama. Peale toda õnnetut reedet on hakanud see kohtadest minema veeremine mul kuidagi väga hästi välja tulema.