Kahe sülle sadanud täiesti vaba päeva puhul otsustasin uue talvejope otsida. Praegune on üheksateist aastat seljas olnud ja kuigi lukke ja paelu on sellel vahetatud, oli tal möödunud talve lõpuks seisund juba selline, et kangas palus härdalt luba edaspidi vaid liivakastide juures hängimas käia. Tööle ja teatrisse niisugusega enam ei kõlba.
Kappasime tütrega läbi veerand Tallinna. Ei jõudnud isegi poolt, sest honestly, koos lapsega siiski lisandub arvestatav ajakulu, kuna üks meist soovib igal võimalusel karussellidega sõita (mitte mina) (igaks juhuks mainin), kakaod juua (jälle mitte mina) ja vahekoridorides tantsida (ma kikukas ei oleks seda teinud, kui oleksin üksi läinud).
She was absolutely amazing. Jooksis minu ees poodidesse, teadustas nii, et kuulda oli, et emal on nüüd küll hädasti uut jopet vaja, luges üles kõik, mida ema jopede juures kõrgelt hindab (eriti just karv, sest need viis tuulist päeva igal aastal!!) ja tuuseldas ringi ja hoidis näppu pulsil. Ma korraks isegi mõtlesin, et äkki võtan ise lähedalasuvas kohvikus väikse joogi seni kuni assistent möllab ja jope koju ära toob. Ise pole viienegi.
Nagu ikka, kui ma midagi otsin (vt ka üle poole aasta kestnud viimase seljakoti otsingud aastal 2019), olen ilmselgelt liiga põhjalik, exhaust all options ja leian lõpuks selle, mida tahan. Kui just... kui just mingi ilge disainiviga man pole.
Mida me siis seekord leidsime. Kenasid jopesid on kaubanduses üksjagu, aga minu maitse jaoks on nad sutsu liiga tavalised. Mõtlen, et kui ma homme maha kärvaksin, siis ma oleksin muuhulgas üpris kurb ka selle üle, kui kandsin jopet, mis polnud päris see.
Tahaks midagi erilist. Midagi sellist, et iga kord, kui vaatad, siis ikka, kurat, on huvitav. Midagi sellist, et aju ei lähe standby peale.
Peale tundidepikkust kõndimist sain aru, et kui ma tahan, et asi oleks ligilähedanegi sellele, mida vaimusilmas ette kujutan, pean keskenduma vaid venelaste butiikidele. Eesti disaini müüvad kauplused on muidu ka priimad, aga seal üldjuhul pole talvejopesid.
Essa päeva lõpuks olin leidnud vaid kaks sellist jopet, et ideaalses maailmas, kus temperatuur talvel alla +10 ei lange ja tuul ei puhu, oleksin tahtnud mõlemat (missiis, et kahte pole ju vaja) ja tahtnud neid nii palju, et hind ka ei huvita.
Need olid mõlemad übervinge välimusega, kuid funktsionaalsuse poolest andsid kahe peale ühe normaalse jope välja.
Need olid mõlemad übervinge välimusega, kuid funktsionaalsuse poolest andsid kahe peale ühe normaalse jope välja.
Üks ei katnud eestpoolt isegi kogu tagumikuala ära (maitea, kes naistele selliseid ikka veel valmistab aastal 2025... nagu... miks ma pean koos uue jopega ka põiepõletiku saama?) Imeilus, bordoopunane, toonis karvaga, väga laheda erilise disainiga.
Teine oli normaalse pikkusega, vinüülmust, väga lahedate džempervarrukatega (alumine veerand on soonik). Samuti karv olemas, aga see karv oli hoopis ümber kaela ja kapuuts oli nagu mingi silguniisk tagapool karva, nähes välja nagu tuulejope kaeluse seest väljakeritav õhuke kapuuts. Ja kui selle veel pähe tõmbad, näed välja nagu ettur.
Itaalia toodang. Maru ilusad ja peaaegu täiuslikud, kuid eiramatute vigadega.
Teine oli normaalse pikkusega, vinüülmust, väga lahedate džempervarrukatega (alumine veerand on soonik). Samuti karv olemas, aga see karv oli hoopis ümber kaela ja kapuuts oli nagu mingi silguniisk tagapool karva, nähes välja nagu tuulejope kaeluse seest väljakeritav õhuke kapuuts. Ja kui selle veel pähe tõmbad, näed välja nagu ettur.
Itaalia toodang. Maru ilusad ja peaaegu täiuslikud, kuid eiramatute vigadega.
Müüja terav silm muidugi tabas ära, et minu ja bordoopunase jope (või peaks seda nimetama hoopis Eriti Talviseks Rinnahoidjaks?) vahel oli leegitsema löönud armastus esimesest silmapilgust.
"Teist sellist Eestis ei ole," õhkas ta minuni tõelise knock-out lause.
"Teist sellist Eestis ei ole," õhkas ta minuni tõelise knock-out lause.
Mina: "Jaa, ma tean, aga KÕHT ON IKKA PALJAS."
Müüja: "Njuu sõidate ainult autoga."
Selle peale ma olin viisakalt vait ja mõtlesin, et kas tõesti argumendid nagu ma viimati iseendale oma peas mingi eriti lühikese pluusi / õhukeste "talve"saabaste vmt ostmiseks 23 aastat tagasi tõin, töötavad tänasel päeval kaubanduses minuvanuste peal ikka veel...? Stiilis et ostan ilmselgelt liiga libedast materjalist juuksekummi - poogen, hakkan iga kord eraldi veel klambritega ka kinnitama, no probs, eks? Imeilusad sügissaapad, mis on juhtumisi helebeežist nubukist - noh, vihmastel päevadel siis istun toas lihtsalt. Ostan meeter korda meeter kohvri - rattaid pole all - poogen, kannan pea peal, lennujaam pole nii lai ja mina olen tugev? Jne, jne.
Kartuses, et emma-kumma jopega sellest poest lahkun, tagurdasin siva välja ja otsustasin esimese ostungipäeva lugeda tulutuks, kuid mitte täielikult läbikukkunuks. Muide, head hinged võivad mulle järgnevate päevade jooksul kontrollkõnesid teha, sest ma tegelt ka ei ole 100% veendunud, et ma mingil nõrkusehetkel lihtsalt sinna poodi tagasi ei rooma. No need joped olid ikka ilusad-ilusad.
Teisel päeval käisingi strateegiliselt ainult venelaste butiigikestes ja oli palju rohkem, mida lähemalt uurida. Ja no loomulikult, see ainuke jope, mille peale mul pupillid momentaalselt meetristeks tõmbasid, oli taas kord alamõõduline ehk siis selle esimene osa ei katnud ära isegi mu parajasti seljas olnud kampsiku äärt ja juba see kampsun ise oli nii lühike, et istudes pidi ikka selga katsuma, et ega paljas ole. Panen siia sellest foto ka, niisama kurbuseseguseks mälestuseks ja leinamiseks. Ilus asjakene, erinevatest materjalidest kokku õmmeldud ja sellisega kannataks fäänsisse restorani juubelit tähistama ka minna.
Targemaks sain kogu selle šopinguloo peale kindlasti ja enda miniversioonile reaalsete näidete varal elu põhitõedki selgeks teha:
Selle peale ma olin viisakalt vait ja mõtlesin, et kas tõesti argumendid nagu ma viimati iseendale oma peas mingi eriti lühikese pluusi / õhukeste "talve"saabaste vmt ostmiseks 23 aastat tagasi tõin, töötavad tänasel päeval kaubanduses minuvanuste peal ikka veel...? Stiilis et ostan ilmselgelt liiga libedast materjalist juuksekummi - poogen, hakkan iga kord eraldi veel klambritega ka kinnitama, no probs, eks? Imeilusad sügissaapad, mis on juhtumisi helebeežist nubukist - noh, vihmastel päevadel siis istun toas lihtsalt. Ostan meeter korda meeter kohvri - rattaid pole all - poogen, kannan pea peal, lennujaam pole nii lai ja mina olen tugev? Jne, jne.
Kartuses, et emma-kumma jopega sellest poest lahkun, tagurdasin siva välja ja otsustasin esimese ostungipäeva lugeda tulutuks, kuid mitte täielikult läbikukkunuks. Muide, head hinged võivad mulle järgnevate päevade jooksul kontrollkõnesid teha, sest ma tegelt ka ei ole 100% veendunud, et ma mingil nõrkusehetkel lihtsalt sinna poodi tagasi ei rooma. No need joped olid ikka ilusad-ilusad.
Teisel päeval käisingi strateegiliselt ainult venelaste butiigikestes ja oli palju rohkem, mida lähemalt uurida. Ja no loomulikult, see ainuke jope, mille peale mul pupillid momentaalselt meetristeks tõmbasid, oli taas kord alamõõduline ehk siis selle esimene osa ei katnud ära isegi mu parajasti seljas olnud kampsiku äärt ja juba see kampsun ise oli nii lühike, et istudes pidi ikka selga katsuma, et ega paljas ole. Panen siia sellest foto ka, niisama kurbuseseguseks mälestuseks ja leinamiseks. Ilus asjakene, erinevatest materjalidest kokku õmmeldud ja sellisega kannataks fäänsisse restorani juubelit tähistama ka minna.
Targemaks sain kogu selle šopinguloo peale kindlasti ja enda miniversioonile reaalsete näidete varal elu põhitõedki selgeks teha:
* kui selg on paljas, siis seljal on külm
* kui seljal on külm, siis me jääme haigeks
* haige olla ja toas passida ei viitsi küll keegi
* haige olla ja toas passida ei viitsi küll keegi
* me ei osta jopesid, mis vaevalt naba ära katavad.
Äkki oli kasu ja jäävad tulevikus mittefunktsionaalsete asjade ostud sooritamata.
Mul hea meel, et meil siin kandis oma koduslaavlasi leidub, kes kaubanduses leiduvat valikut tiba eklektilisemana hoiavad. On minusugusel üle äärte ekstraverdilgi lootust enda maitse järgi rõivaid leida.
Aga kus meil koduvenelastega veel kokkupuutepunkte võiks olla? See on küsimus, mille üle nii viimase nädala kui aasta jooksul sõprade-tuttavatega tavapärasest enam arutanud oleme. Peaasjalikult kuna läksin 2024. aastal tööle "endisesse" vene kooli ja sumasin seal aasta aega eesti keelt õpetada. Kui see kogemus oli suures osas just täpselt selline nagu ma arvasin, et see olema saab, sest olen ju eluaeg väga eriilmelistes seltskondades ringi liikuda armastanud ja pilt meie ühiskonna läbilõikest on suht selge, siis mõned ootamatud momendid tekkisid siiski ka.
Kõige meeldejäävam oli vast seik, kus Vabariigi aastapäeva lähenedes õpetajate toas teiste endavanuste õpetajatega arutasime, millised võivad või ei või olla koolimaja kaunistused selle päeva puhuks. Minu väide oli, et kuigi meie vöökirjades leidub ka punast värvi, siis Eesti Vabariigi aastapäeval on hea tava kasutada lipuvärve. Nii seintel, aukirjadel, kleitidel kui tortidel. Üks vestluskaaslastest protesteeris kergelt. Punane olevat ju ka väga ilus värv. Sõnastasin oma järgmise argumendi kuidagi nii, et "eestlastel on kombeks...", mille peale tema - vaid vaevumärgatava aktsendiga eesti keele kõneleja - hoogsalt lausus: "aga meie oleme ju ka eestlased - me oleme siin sündinud ja elame siin - me oleme täpselt samamoodi eestlased". Seisin seal nagu puuga pähe saanud. Ma ei kujuta ette, kas kõik need inimesed, kes viimaste dekaadide jooksul siin Eestis igasuguste assimileerumisprojektidega tegelenud, ka taoliste mõttekohtadega on kokku puutunud? Minu jaoks on selge, et mina, põlisasukas, olen nö rohkem eestlane kui sisserännanute järeltulijad. Mulle poleks kunagi pähegi tulnud võimalus, et sisserännanute järeltulijad, kes on ilusasti ära õppinud eesti keele, kuid kel puudub muu kokkupuutepunkt eestluse ja eestlastega, kui juhututtavad ülikoolis ja töökohas, võivad tõesõna arvata, et nemad on samal tasemel eestlased. Ühest küljest olin väga meelitatud - noh, et nad nagu tahavad olla või nii. Teisest küljest on osa mingiks rahvaks olemisest ju ka kultuuri tundmine ja edasi andmine. Kes või kus või kuidas peaks muulastele edasi andma Eesti kultuuri?
Kuna olen viimased üheksa aastat peaasjalikult lapsi kasvatanud ja telekavaatamine on soiku jäänud, ei oska liiga täpselt pakkuda, mis on näiteks see joon, mida ETV+ ajab, sessuhtset ma nagu ei mäleta, et oleksin seal kunagi näinud Kevadet või filmi "Siin me oleme!", aga eksiga (kes on juhtumisi ka koduvenelane ja vist nats rohkem telekat vaadanud) arutades sain aru, et siiski rohkesti vene saateid, lihtsalt see hea külg, et nende saadete vahele on pikitud meie oma rahvusringhäälingu uudiseid, mille kuulamine mõjub kahevahel olevatele muulastele rahustavalt.
Aga kust see meie kohalik algupärane kultuur siis ikkagi meie oma venelasteni jõudma peaks? Arusaadav, et paljudel, kelle vanemate põlvkond oli natuke nii ja naa, aga nad ise on juba täitsa voh, on kultuuri tundmise osas siiski hiigelkäärid. Kuidas peaks see, kes ei tea, teada saama, et mis imeloom see eestlane selline on? Millest koosneb eestlus? Pean silmas nii kördihõngulist labajalavalssi kui ka seda, et kaupluses sabas seistes eksisteerivad mingid kindlad sentimeetrid, mis eestlase jaoks on oluline enda ja eesseisja vahele jätta. Või seda, et pargis ei karju ja rannas makist muusikat ei lase.
Kui esimesel septembril seista misiganes "endise" venekeelse koolimaja trepi ees ja jälgida saabuvaid lapsekesi, kes esimesse klassi lähevad, siis tüdrukutest ikka päris paljudel on hiigelšleihvid patside küljes. Tegemist on kultuuriliselt väga distinktiivse elemendiga, sest 100% mitte ühelgi pisikesel eestlasel selliseid šlehve juustes ei ole. (No näed, ma kasutasin siin taas sõna "eestlane", eks, kuigi nendel šleihvitatutelgi on ilmselt kõigil Eesti pass.) Kes on kõige õigem eestlane?
Siinkohal meenub Saare naine Milvi:
Kõige Õigem Eestlane
Kui tavaliselt on mul pea igale probleemsele olukorrale mingi lahendus kolme sekundiga olemas, siis kõnealuse olukorra kohta, kus sisserändajate järeltulijad justkui tahaksid olla eestlased, kuid ei oska veel, ei oska ma midagi kosta. Keelega pole olukord sugugi nii trööstitu, kui seda vahetevahel portreteerida püütakse, kuid kultuuri tundmise ja tunnetamise muud osa oleks ka vaja natuke rohkem teadlikult suunata. Mänguväljakutel käies näen nii venekeelseid kui segaperekondi, kus lapsed teiste lastega veatus eesti keeles suhtlevad ning vanemadki nendega igas lauses kasvõi paari sõna kaupa keelt harjutavad. Aga kust peaks näiteks minuealistele juba suurtele inimestele saabuma teadmine selle kohta, et punane värv on ilus värv küll, kuid pidupäeval inspireerume me pigem rukkilillest?
Äkki oli kasu ja jäävad tulevikus mittefunktsionaalsete asjade ostud sooritamata.
Mul hea meel, et meil siin kandis oma koduslaavlasi leidub, kes kaubanduses leiduvat valikut tiba eklektilisemana hoiavad. On minusugusel üle äärte ekstraverdilgi lootust enda maitse järgi rõivaid leida.
Aga kus meil koduvenelastega veel kokkupuutepunkte võiks olla? See on küsimus, mille üle nii viimase nädala kui aasta jooksul sõprade-tuttavatega tavapärasest enam arutanud oleme. Peaasjalikult kuna läksin 2024. aastal tööle "endisesse" vene kooli ja sumasin seal aasta aega eesti keelt õpetada. Kui see kogemus oli suures osas just täpselt selline nagu ma arvasin, et see olema saab, sest olen ju eluaeg väga eriilmelistes seltskondades ringi liikuda armastanud ja pilt meie ühiskonna läbilõikest on suht selge, siis mõned ootamatud momendid tekkisid siiski ka.
Kõige meeldejäävam oli vast seik, kus Vabariigi aastapäeva lähenedes õpetajate toas teiste endavanuste õpetajatega arutasime, millised võivad või ei või olla koolimaja kaunistused selle päeva puhuks. Minu väide oli, et kuigi meie vöökirjades leidub ka punast värvi, siis Eesti Vabariigi aastapäeval on hea tava kasutada lipuvärve. Nii seintel, aukirjadel, kleitidel kui tortidel. Üks vestluskaaslastest protesteeris kergelt. Punane olevat ju ka väga ilus värv. Sõnastasin oma järgmise argumendi kuidagi nii, et "eestlastel on kombeks...", mille peale tema - vaid vaevumärgatava aktsendiga eesti keele kõneleja - hoogsalt lausus: "aga meie oleme ju ka eestlased - me oleme siin sündinud ja elame siin - me oleme täpselt samamoodi eestlased". Seisin seal nagu puuga pähe saanud. Ma ei kujuta ette, kas kõik need inimesed, kes viimaste dekaadide jooksul siin Eestis igasuguste assimileerumisprojektidega tegelenud, ka taoliste mõttekohtadega on kokku puutunud? Minu jaoks on selge, et mina, põlisasukas, olen nö rohkem eestlane kui sisserännanute järeltulijad. Mulle poleks kunagi pähegi tulnud võimalus, et sisserännanute järeltulijad, kes on ilusasti ära õppinud eesti keele, kuid kel puudub muu kokkupuutepunkt eestluse ja eestlastega, kui juhututtavad ülikoolis ja töökohas, võivad tõesõna arvata, et nemad on samal tasemel eestlased. Ühest küljest olin väga meelitatud - noh, et nad nagu tahavad olla või nii. Teisest küljest on osa mingiks rahvaks olemisest ju ka kultuuri tundmine ja edasi andmine. Kes või kus või kuidas peaks muulastele edasi andma Eesti kultuuri?
Kuna olen viimased üheksa aastat peaasjalikult lapsi kasvatanud ja telekavaatamine on soiku jäänud, ei oska liiga täpselt pakkuda, mis on näiteks see joon, mida ETV+ ajab, sessuhtset ma nagu ei mäleta, et oleksin seal kunagi näinud Kevadet või filmi "Siin me oleme!", aga eksiga (kes on juhtumisi ka koduvenelane ja vist nats rohkem telekat vaadanud) arutades sain aru, et siiski rohkesti vene saateid, lihtsalt see hea külg, et nende saadete vahele on pikitud meie oma rahvusringhäälingu uudiseid, mille kuulamine mõjub kahevahel olevatele muulastele rahustavalt.
Aga kust see meie kohalik algupärane kultuur siis ikkagi meie oma venelasteni jõudma peaks? Arusaadav, et paljudel, kelle vanemate põlvkond oli natuke nii ja naa, aga nad ise on juba täitsa voh, on kultuuri tundmise osas siiski hiigelkäärid. Kuidas peaks see, kes ei tea, teada saama, et mis imeloom see eestlane selline on? Millest koosneb eestlus? Pean silmas nii kördihõngulist labajalavalssi kui ka seda, et kaupluses sabas seistes eksisteerivad mingid kindlad sentimeetrid, mis eestlase jaoks on oluline enda ja eesseisja vahele jätta. Või seda, et pargis ei karju ja rannas makist muusikat ei lase.
Kui esimesel septembril seista misiganes "endise" venekeelse koolimaja trepi ees ja jälgida saabuvaid lapsekesi, kes esimesse klassi lähevad, siis tüdrukutest ikka päris paljudel on hiigelšleihvid patside küljes. Tegemist on kultuuriliselt väga distinktiivse elemendiga, sest 100% mitte ühelgi pisikesel eestlasel selliseid šlehve juustes ei ole. (No näed, ma kasutasin siin taas sõna "eestlane", eks, kuigi nendel šleihvitatutelgi on ilmselt kõigil Eesti pass.) Kes on kõige õigem eestlane?
Siinkohal meenub Saare naine Milvi:
Kõige Õigem Eestlane
Kui tavaliselt on mul pea igale probleemsele olukorrale mingi lahendus kolme sekundiga olemas, siis kõnealuse olukorra kohta, kus sisserändajate järeltulijad justkui tahaksid olla eestlased, kuid ei oska veel, ei oska ma midagi kosta. Keelega pole olukord sugugi nii trööstitu, kui seda vahetevahel portreteerida püütakse, kuid kultuuri tundmise ja tunnetamise muud osa oleks ka vaja natuke rohkem teadlikult suunata. Mänguväljakutel käies näen nii venekeelseid kui segaperekondi, kus lapsed teiste lastega veatus eesti keeles suhtlevad ning vanemadki nendega igas lauses kasvõi paari sõna kaupa keelt harjutavad. Aga kust peaks näiteks minuealistele juba suurtele inimestele saabuma teadmine selle kohta, et punane värv on ilus värv küll, kuid pidupäeval inspireerume me pigem rukkilillest?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar