laupäev, mai 16, 2009

Nädala sees käisin pisiõel lasteaias vastas. Otsustasime tema sünnipäeva puhul minna pitsat sööma ja pärast Lõviparki mänguplatsidele lõbutsema. Just siis, kui mina otsustasin, et kellaaeg hakkab juba vaikselt õhtusse jõudma ja peaks hakkama kodu poole asutama, haakus meiega üks pisike sõpruskond, täpsemalt kolm tüdrukut vanuses 7-10. Ilm oli päikesepaisteline kuid jahe ja tuuline, tüdrukud lippasid ringi jalatsiteta ja lühikestes suveriietes. Jalanõud olid neil küll õnneks kaasas, lisarõivaid mitte.
Üks neist fännas mu pisikest õde ja muudkui aitas teda kõrgete ronimispuude ja liumägede otsa, paitas ja kallistas teda ja oli hästi sõbralik. Õekesele meeldis see uus tüdruk samuti, nad said äärmiselt hästi omavahel läbi. Mina olin pisikeste uuest sõprusest niivõrd liigutatud, et tulin neile vastu ja lükkasin minema hakkamise momenti koguaeg 10 minuti kaupa edasi. Mitte et nad mulle palju valikuid oleksid jätnud =)
Nähes, et enne meie minekut nad oma sõbrannat tagasi ei saa, lõbustasid teised kaks tüdrukut end minule igasuguste rohkem ja vähem piinlike küsimuste esitamisega, millele vastamisega ma enda arvates täitsa hästi toime tulin. Kõigiga peale ühe, millele eelnes küsimus: "Kuule. Sa Kroonikat ka loed vä?". Järgnenu jaoks oleksin ilmselt pidanud olema mingit vastamiskoolitust saanud. Sest ei, ma tõesti polnud kursis Enriike varustuse rippuvusega, ka polnud ma teadlik sellest, et vanuse kasvades on Enriike needsamusedki tunduvalt allapoole vajunud, etc, etc. Jeerum küll, kallid lapsevanemad, pange palun tähele, mida teie lapsed loevad! 10-aastasel ei ole vaja selliseid asju teada.

Veelgi suurem üllatus tabas mind aga siis, kui kell sai pool üheksa ja päike loojumise märke ilmutama hakates madalale vajus. Tegin oma pisiõele selgeks, et nüüd me tõesti peame koju hakkama minema. Ühtlasi uurisin ka lõbusa kolmiku käest, kas neil pole vaja juba koju minna. Vastus oli eitav. Tundus kummaline, sest natuke aega tagasi olid nad rääkinud, et elavad kohas, mis asub sellest pargist üsna mitme trollipeatuse kaugusel.
Pärisin õppimise kohta, et kas ei peaks koju õppima minema, vastuseks sain, et mai algus ju - niikuinii midagi õppida ei anta, kohe suvevaheaeg käes. Tundus samuti kummaline. Huvitav, mis kool see selline on, kus juba mai alguses õppida ei anta, sest "kohe" on suvevaheaeg niikuinii käes? Hoiataks tuttavaid, kes käesoleval kevadsuvel oma võsukestele esimesi klasse valivad...
Järgmiseks pärisin, et kas plikadel kellad või mobiilid on ikka, kust kella vaadata, et teaks, millal tuleb kodu poole hakata sättima. Ei olnud neil käekellasid. Mobiile ka ei olnud. Ühtegi sorti kellasid polnud.
Lõpuks uurisin tüdrukutelt, et kas nad oskavad siis ehk päikese järgi otsustada, millal on õige aeg minema hakata, et enne pimedat koju jõuda. Kõik kolm last olid tõsiselt imestunud nägudega ja ei saanud aru, miks nad peaksid pimedaks kodus olema. Mina olin tõenäoliselt veel rohkem imestunud näoga.

Millised on need vanemad, kes lasevad oma lastel käia mängimas kevadel ilma jakkide või jopedeta mitme trollipeatuse kaugusel ja pole oma lastele veel kümnendalgi eluaastal seletanud, millised ohud võivad neid varitseda tänavatel üldse, rääkimata siis pimedast ajast? Mustamäe ei ole mingi turvaline külavahetänav - siin võib tänaval vabalt peksa saada. Muudki huvitavat võib saada. Pimeduse katte all kasvavad igasugused kriminaalsed tõenäosused teatavasti hüppeliselt. Ja me räägime hetkel väikestest inimestest, kel puuduvad igasugused võimalused end kaitsta ning nagu kõnealusest loost selgub, puudus nendel konkreetsetel tüdrukutel ka võimalus ohtudest hoiduda. Nad olid täiesti muretul arvamusel, et nendega ei saa kunagi midagi juhtuda, ükskõik mis kellaajal nad seal pargis siis ka hängiksid.

Kogu eelkirjeldatu tulemusena meenus tahtmatult ühe TommyBoy loo refrään:


Need on lapsed, kelle jaoks vanematel pole aega,

pole mõistmist, pole raha või siis mõni põhjus muu.

Need on lapsed supermarketites veetmas vaba aega,

pealiskaudsus väänab varakult kõveraks need noored puud.



Palun ärge saage lapsi, kui teil pole tahtmist või võimalust nende eest hoolitseda või nendega aeg-ajalt koos aega veeta ja neile maailma asju lahti seletada. No tõesti vihaseks ajab juba. Lisaks sadadele lastekodulastele on meil ka sadu ja sadu selliseid, kes elavad omades kodudes nagu lastekodus. Häbiväärne. Laps on teine inimene. Ta ei ole mingi käkk, mis aja möödudes suuremaks kasvab ja lisaefektina ka rääkima õpib. Rohkem inimesi võiks sellest aru saama hakata.
Kõik see, kuidas lastega käitutakse ja mis lastele tehakse, tuleb nende täiskasvanuks saades bumerangina ühiskonda tagasi. See on fakt, mis ei muutu mitte kunagi. Nii et pole mõtet oodata aega, kui Eestist kunagi lõpuks "päris" heaoluühiskond saab. Tegelege oma hooletusse ja hoolimatusse jäetud lastega täna. Oleks juba aeg.

5 kommentaari:

L ütles ...

kaaluda tuleks varianti, et need polnud väikesed tüdrukud. eluline näide on "ernie" koomiksist, kus selgus, et umbes samas vanusekategoorias imearmas väike tüdruk "beebi nicole" oli tegelikult kääbustransvestiit

Carry ütles ...

Ma saan aru, et sa üritad mind lohutada, aga need OLID väikesed tüdrukud. Üks neist oli paras roppsuu, aga väike tüdruk oli ta sellegipoolest.

tajo ütles ...

mina kasvatan oma lapsi nii nagu mina tahan ja sina kasvata oma lapsi nagu sina tahad.

mina arvan et õues olemine kasvatab inimest ja ma ei hoiaks lapsi kohe luku taga. läheb väljas pimedaks? õu nõu!

meie vanaisad ja isad jooksid öösiti mööda linnu ringi ja mängisid sõdureid ja kulli ja no enamvähem okeilt on välja kukkunud nad. ei olnud neil kellasid, ei olnud neil mobiile.

loomulikult kui nad nälgivad ja nad on hüljatud ja ei saa öösel koju enam sisse, siis on kõik valesti. aga ei tasu olla overprotective - lapsed on tegelikult väga arukad ja saavad hakkama

Carry ütles ...

Sa said nüüd natuke valesti aru. Üks äärmus on see sinu nimetatud overprotectiveness, mille puhul käsutatakse lapsed kindlaks ja sageli põhjenduseta varaseks kellaajaks koju, no matter what. Teine äärmus on aga see, millest mina kirjutasin - kus lastele pole seatud mingeid reegleid ega piiranguid, samuti pole neile räägitud ka väljaspool kodu esineda võivatest ohtudest ja nad peavad absoluutselt igas olukorras ise oma lapsearuga, ilma vajaliku taustinfota, otsuseid vastu võtma ja hakkama saama.
Näiteks needsamad väikesed tüdrukud, kes ei olnud teadlikud sellest, et kõik täiskasvanud ei ole heasoovlikud. Neile polnud määratud ka ühtegi normaalset kellaaega, millal nad peaksid kodus olema. Põhimõtteliselt võisid need 7-10 aastased olla õues hommikuni.

Kahjuks siiski on lapsi vaja mõistuse piires kaitsta, sest nad on lapsed ja EI ole ise alati võimelised ohtusid adekvaatselt hindama.

Muide, ma olen tähele pannud, et äärmuslikud suhtumised oma laste üleskasvatamisse käivad üle põlvkonna ehk siis need, kelle vanemad on olnud eriti vabameelse suhtumisega, on tulevikus oma laste suhtes karmid ja vastupidi. Kahjuks ükski äärmus pole hea.

Carry ütles ...

I mean - sa ju räägiksid oma lastele, et narkootikume pole mõtet tarvitada ja et alkohol ei ole tervisele kasulik...