Täna hommikul jäin tööle hiljaks põhjendusega, et polnud miskit selga panna. Tegemist polnud sugugi mingi tavalise beibe-stiilis vingumisega a´ la kapp on riideid täis, aga miski ei meeldi. Mulle meeldivad kõik minu rõivad. Kui ma nad juba ostnud olen, siis need ka meeldivad mulle hullupööra, sest need on reeglina hoolikalt valitud ja peegeldavad mingit tahku minust. Seekord oli aga tõepoolest häda käes, kuna minu lillakasroosaka tukaga ei sobi suurem osa mu suvekomplektidest. Ei osanud aimata, et olukord niivõrd drastiline saab olema, kui panipaigast suveriiete koti üles tõin. Sorteerimise tulemusena jäid päikeselise ilma jaoks sobivatest lühikestest riietest sõelale viis komplekti, millest kaks kuuluvad minu emale, kes neid nüüd, pärast rasedusega juurde võetud kilode kadumist tagasi soovib. Ülejäänud kolmest üks on kontoriroti jaoks liialt suure dekolteega lühike kleit ja teine, nohh, well, teine on rannariietus ehk bikiinid. Ma olen peol bikiinides käinud küll, aga tööle nagu väga ei kipu nõnnamoodi. Testi edukaimalt läbinud komplekt sai selga pandud, kuid otsaette tekkis murekorts. Jah, rõivaid oli veelgi, ent need, mis värvi poolest kokku läksid, sobisid tegelikkuses vaid põrsaga maja ees põõsaste vahel patseerimiseks.

Kõik see tähendab vaid üht - ma pean ostuksille minema. Which is bad, kuna mulle ei meeldi shopata. Pooleks tunniks kuhugi suvalisse ettejuhtuvasse poodi sisse hüpata ja sealt ehk midagi leida on vahva, kuid eesmärgipärased ostutuurid jätan parem neile, kelle jaoks ostlemine on hobi. Minu jaoks eriti nagu pole. Niikuinii poodides selliseid rõivaid, mille peale ma reaalselt pöördesse läheksin, ei leidu. Kui, siis ainult kusagil suurlinnade disainerkauplustes, kus on aga jällegi hinnad sellised, et efekt on etem kui sibulal... Ühe sigavinge kollase-rohelise-roosakirju sulevesti eest, mida ma poolteist aastat tagasi ühes Birminghami kaubamajas nägin, oleks pidanud välja käima terve minu kuupalga. I`ve got a pig to feed, u know, so I don`t think so. See konkreetne vest sai loomulikult kolmveerandi minu südamest omale ja ma nutan seda siiamaani taga. Nagu ka ühte kohvrit, mida ma kaks aastat tagasi ühes poes nägin ja mida seal siis, kui ma konkreetse kohvriostu sooviga tagasi pöördusin, seal enam polnud. See oli helekollasest plastmassist, kõige ilusamat tooni kollasest, mida ma eales näinud olen. Ja selle peal olid poolikud, helerohekamat karva sidrunid =D
Now how cool is that?
Come to think of it, kõnealune vest ja kohver oleksid ülihästi ka omavahel kokku sobinud, aga mis läinud, see läinud. Vähemalt nägin ma neid kunagi ja tean, mis mulle meeldib.

Õnneks kinkisid vanaema ja ema mulle sünnipäevaks megavinge Benettoni kapsaussirohelise kohvri, mis sobib lohutusauhinnaks täitsa hästi. Benetton ei tee enam loomkatseid ka, nii et ma olin selle kingituse üle rõvedalt häpi. Et head veel paremaks muuta, hankisin omale prillipoest ka kapsaussirohelise prillikarbi. Mul on selle värvide sobitamisega vist mingi haigus? Kuna seda blogi käib kindlate andmete kohaselt vähemalt kaks psühholoogi lugemas, siis paluks väljastada halastamatult aus diagnoos!! =)

Aga jahh, flat chance, et ma selle veerandi tunniga, mis mul shoppingu jaoks eraldada oleks, midagi undröövivalt ägedat leian. Which means that I gotta go out there and find some boring clothes just to cover myself up.

Mine veel juuksurisse!

9