 |
Veebruaris leidis aset üks mu lemparüritus. Täitsa ise alati orgunnin ja ise olen peakangelane ka - see on minu sünnipäev! Jumaldan sünnipäevi (teiste omi ka), korraldada meeldib samuti väga, lisaks on mul vahvad sugulased ja väga väga toredad sõbrad, nii et see on igatahes aasta üks eredaim osa.
Seekord läks nõnda, et ühel mu lastest algasid just eelneval õhtul tuulerõuged. Õnneks on see iseenesest kerge haigus ja nii sain appi rutanud beibisitteri abil sünna siiski peetud. Tänasin mõttes õnne, et polnud mingi... maitea... läkaköha või muu nakkav haigus (no saate aru küll - selles mõttes, et nakkab ka sellele, kellel aastal 1995 juba oli...). Maru nõme oleks olnud iseenda kaua oodatud peolt puududa.
Igatahes, igatahes. Kõiksepäält seadsime sammud Kaera tänavale Pelgulinnas. Kunagi seitse aastat tagasi, kui mul oli paar aastat laps olnud (lapse tulekuga muutub paratamatult nii mööbel kui ka asjade hulk kodus), sain aru, et kui ma tahan sünnipäevale kutsuda kõiki inimesi, keda varemgi, siis me lihtsalt ei mahu minu koju mugavalt ära. Sellest ajast alates oleme tähistanud kusagil väljas ja tagasiside põhjal olen aru saanud, et eriti lahe on siis, kui saab hästi liikuda või hästi süüa. Kuna mulle endale ka meeldib neid mõlemat hästi teha, tekkis idee käesoleval aastal sünna puhul oma sõpradele ja perele alustuseks tutvustada Krav Magad - taktikalist enesekaitset, mille treeninguga eelmisel aastal liitusin. Tutvustasid seda mõistagi meie instruktorid mitte mina, mina olen koba alles =)
Kui tavaliselt mul ununeb igasugune pildistamine sootuks ja hiljem pean sõpradelt fotosid kerjama, siis sel korral isegi oli meeles. Sportivaid inimesi normaalselt fotole saada on nagunii keerukas, aga saada veel mingit apetiitset fotot, mis oleks selle võitluskunsti väljendusrikas esindaja, on minusugusel mobiilipildistajal praktiliselt võimatu. Ma ikka klõpsisin neid oma kümme tükki, olles ise kangesti kindel, et voh kus nüüd tulid alles fotonäituse väärilised kunstiteosed. Muhvigi! Igatahes siin on üks foto mattide peal madistamise sellest osast, kus Lauri pahaaimamatult näidispahalaseks värvati. Ma olen megaõnnelik, et mu sõprade-sugulaste seas nii palju söakaid oli, kes sünnipäeva tähistamise sellesse spetsiifilisse ossa kohale julgesid tulla (julgust oli tegelikult rohkematelgi, kuid haiguste laine käis üle). Täiesti arusaadav ju, et igasugune võitluskunst võib tunduda tiba hirmus ja agressiivne. Tegelikult oli seal, nagu meil ka alati trennis, lihtsalt ütlemata tore ja huvitav.
Kes soovib Krav Magast lähemalt teada, siis siin on üks viimasemaid artikleid: EKSPERIMENT | Tänavavõitluses reegleid ei ole. Kas kolm kuud jõhkrat enesekaitse trenni muudab naise ohuolukorras võitlusvalmiks? - Tervis Pluss
Sünna teise osa pidasime ühes mu lemparkohvikutest ehk siis viisin tublid treenijad Ratas ja Kohvi kooki sööma. Suppi sai tegelt ka ja soojasid võikusid ja neil on ogaralt hea espresso.
Siin foto minust tordil olevaid küünlaid menüü abil kustutamas (rahu, menüü jäi alles). Ma sellest koolkonnast, kes ei soovi omale tordi peale nende inimeste tatipritsmeid, kellega just niisama ka vabal ajal nokkapidi koos pole. Lõpuni aus olles... ega tegelikult ei taha kellegi omi... Õnneks seda praegu veel väikest kuid stabiilselt kasvavat tatipritsmete mittesallijate kogukonda sallitakse aina rohkem. Muidu on meil peale seda, kui ma slow motion videos nägin, kui palju tatipritsmeid küünalde puhumise ajal tortidele maandub, tordil ikka niisama šokolaadist number või muu jaburnaljakas sõnum olnud, aga seekord sain kapist välja tulla ja päriselt tordil küünlaid omada. Pean tunnistama, et olin sellest nii suures vaimustuses, et olen täielikult unustanud, mida ma küünalde kustutamise hetkel soovisin. Aga soovisin ma kindlalt, selles kahtlust ei ole. Mäletan, et oli midagi suurt, no mine võta kinni...
Varsti äkki jälle! Sünnipäeva ka =)
