In and out the Cookie Jar

2011-12-03T23:25:00.007+02:00

Today was a perfect day

Eks ta nii kipub olema, et kõige lahedamad häppeningid kujunevad just täiesti rändom ettevõtmistest. Seekord sai kõik alguse sellest, et neljapäeval käis üks mu überlahedatest sugulastest Tallinnas August Hundi kontserdil ja ööbis pärast minu pool, kuna ta ise elab kohas nimega Kolga ja sinna öösiti busse väga ei lähe. Aga isegi kui läheks, siis überlahedaid sugulasi majutame ikka igal ajal rõõmuga. Enne-und tšit-tšäti jooksul käis tema jutust läbi lausejupp "etenduse proov", lähema pärimise tulemusena selgus, et neiu astubki täitsa ise näitlejana üles. Trupis nimega Kolga Kohalikud Emigrandid, etenduses nimega Tsirkus.

Mulle tundus see asi põnev, seda enam, et ma ka Kolgasse kunagi varem sattunud polnud. Uurisin ääri-veeri, et eip tia, kas väljapoolt ka publikut ligi lastakse. Ja nii ta läks, et järgneva paari minuti jooksul oli otsustatud, et mina lähen seda etendust vaatama kindlalt, iseasi, kas keegi veel kaasa tuleb. Tulid küll.
Aga enne veel, kui me Triinu ja Kareliga Leesi rahvamaja poole teele asusime, õnnestus meil ühe teise, nime poolest sugulase, aga positsiooni poolest muud sorti tegelasega, reede hilisõhtul autol nii õnnetult rattaid vahetada, et miski mutri küljest tuli miski tükk ära ja jäi miski poldi külge kinni, nii et me pidime juba lahtikeeratud rattad alla tagasi monteerima ja hommikul oli teokiirusel sõit lähimasse remonditöökotta... mis oli suletud. Ka järgmine oli suletud. Ja nii edasi ja nii edasi. Rehivahetuspunktist, mis asub mul praktiliselt maja kõrval, öeldi, et beib jou, me su rehvid vahetame kohe ära, aga tšeki biiti, selle murtud poldi jaoks pead sa siiski töökoja leidma. Ja nii ma siis tiirutasingi mööda Kristiinet ringi ja üritasin mälus sobrades meelde tuletada kõiki neid arvukaid autoteeninduspunkte, mida muidu tundub kui seeni pärast vihma olevat, aga mis lähemal inspekteerimisel osutusid kõik autopesulateks või suletuteks. Kuni siis ühes Räägu tänava alguses asuvas töökojas tehti kõik hopsti korda ja oldi selle kõrvale veel sõbralikud ka, mitte taolise üleoleva suhtumisega, nagu autoremonditöökodades vahel kohata võib, kui seal töötavad inimesed näivad arvavat, et ühe asja kellestki teisest palju paremini teadmine ja oskamine annab neile piiramatu õiguse ülbitseda.

Ühesõnaga, laupäev algas siis niimoodi, et esimene kolmveerand tundi oli kerget paanikat, sest ma juba harjutasin end vaikselt mõttega, et äkki me ei jõuagi kella kuueks Kolgale, lõpuks aga läks kõik superhästi, sest lisaks probleemi kiirele ja igati viisakale lahendusele leidsin omale lõpuks ka sellise töökoja, millele püsikundeks hakata.

Tee Kolgale ja sealt edasi Leesile oli algusest peale läbinisti Triinu ja Kareli nutitelefonide etteaste, kuna minu väljaprinditud ja allajoonitud selgitus-kirjeldus selle kohta, kuidas kohale jõuda, põlati üldise pimeneva taustvalguse tõttu ära. Nutikaga pidavat oluliselt lihtsam ka olema. Olgem ausad, eks ta oligi. Kuigi lõpuks tuli ikkagi välja, et kui inimene liiga mugavaks muutub ja oma aju standby peale lülitab, et nutitelefonil kõik töö enda eest ära lasta teha, siis ühel hetkel, kui sellel nutitelefonil näiteks aku peaks tühjaks saama või Google maps segast paneb, on segadust oi kui palju. Aga kohale me jõudsime.

Ma peaaegu soovin, et see teekond oleks olnud üks paras õudus, et ma saaksin järgmist lõiku alustada mõttega sellest, kuidas see etendus oli kõike seda väärt. Tegelikkuses oli teekond Leesi rahvamajja vahva ja etendus ületas igati meie kõikide ootused. Ma ei ole aastaid, AASTAID, näinud ei teatris, ei ooperis, ei kusagil mujal midagi nii siiralt head. Kogu asja võtab kokku vist kõige paremini Triinu kommentaar etenduse lõpus: "Nii. Nüüd buss alla ja mööda Eestit tuurile." Või siis minu üksainuke kommentaar keset etendust (sest rohkem kommentaare lihtsalt ei raatsinud etenduse ajal teha, et miskit kahe silma vahele ei jääks) ühe esitatud loo peale: "See oli nüüd parem kui Tanel Padar". Ja oli ka. Mitte et mulle meeldiks Tanel Padar, aga objektiivselt võttes on ta Eestis siiski üks väheseid artiste, kes oskab teha ja oskab end müüa ja näeb selle kõige juures välja ka kuidagi.

Etendus olgu siis öeldud, koosnes peaasjalikult sellest, et lauldi ette riigihanget. Ja kui juba minu sõbranna Triin, kes üldiselt on äärmiselt opinionated ja kellele on päris keeruline meele järele olla, suurte säravate silmade ja hiiglasliku naeratusega saalist lahkub ja ühtegi negatiivset aspekti välja tuua ei oska, siis hell, it`s a good play!! Ma ise pole ka tükk aega nii palju nii järjest naeratanud. Vahepeal lõid põsed tiba krampi ka kogu sellest naeratamisest, aga who cares. Tore oli!

Ei hakka eraldi ühtegi näitlejat välja tooma, sest kõik olid absoluutselt fantastilised. Võibolla oli iva selles, et see oli ühekordne etendus ja nad ei teinud seda raha pärast. Võibolla olid autori mõttelennud kõrged. Võibolla oli tegemist lihtsalt kamba väga andekate inimestega. Ma ei tea ja ei ole ka mõtet seda pikalt-laialt lahata, sest see ei muudaks asjaolu, et see on nüüd tõesti see etendus, mida tuleks mängida rohkem kui üks kord ja rohkematele inimestele kui Leesi rahvamajatäis. Mul siiani ei olnud oma lemmikteatrit, aga nüüd on. Ja minu poolest võiksid nad oma etendusi kasvõi Vasknarvas mängida, ma läheks ikka kohale. Ja Triin ja Karel samamoodi.

Pärast etendust tuli Triinul mõte, et kuna me kevadisel väljasõidul OKO restorani löögile ei pääsenud ja pidime leppime "selle teise mereäärse restoraniga", mille nime me keegi ei mäleta ja kus toidud ei olnud midagi märkimisväärset, siis seekord, kuna me juba nagunii nii lähedal asume, võiks OKOs ju ära käia. Ja ka see kolmas laupäevane jooksvalt sündinud idee oli oma teostuselt kõike muud kui lame või ebahuvitav. Lõbus sõit mööda pagan seda teab mis maakonna käänulisi teid, imearmsad majakesed ja hooned siin-seal teede ja maanteede ääres ning lõpuks see paljukiidetud OKO (mis oli nii oma sisustuse kui valgustuse kui teeninduse kui kokakunsti poolest kõiki neid kuuldud kiitusi väärt), kust Triin leidis eest päeva kala, mis oli väidetavalt kõige parem asi, mida ta elus üldse söönud on ja mina sain kõige paremat crème brûléed, mida ma elus üldse söönud olen, pani ülivõrretega iseloomustatavale päevale ülivõrdelise punkti. Ehk siis kõik me kolm jäime kõigega väga-väga rahule.

Ma isegi ei tea, kas ma tahaksin, et selliseid päevi oleks rohkem, sest see oli täiesti outstandingly fabulous ja nagu Triin ütles: "endorfiinid on laes, noh". Psühholoogid räägivad, et liiga palju positiivset stressi ei pidavat ka hea olema. Ainult üks asi oligi, mis seda läbinisti pöörfi päeva ehk tiba vähem pöörfiks muutis. Pilti oleks võinud teha. Oleks visuaal kauem säilinud.

Uskumatult ilus päev oli. Aitäh.

2011-11-08T16:59:00.003+02:00

Sellesuvise puhkuse esimene pool möödus linnas. Küll mitte täielikult pealinnas, sest ühel hetkel jõudis kätte see päev, kui oli vaja teha undercover-Tartusse ilmumine, et Leenut tema sünnipäeva puhul üllatada. Kuna esialgne plaan oli ilmuda kingi ja lilledega Leenotška akna alla ikka pigem hommikupoole päeval ja puhkuse ajal päris öösel tõusta ka ei viitsinud, et siis Tallinnast Tartu poole kolistama hakata, sai Kariga kokku lepitud, et jõuan juba eelmisel päeval, kulutan vahepealsel ööl tema elutoa diivanit ja et vbla, kuna käimas oli parasjagu armastusfilmide festival, läheme natuke kinno ja kohvikusse ka. Aga et võtame mõistlikult ja läheme korralikult õigel ajal koju tudile. Järgmine päev ikkagi tegudepäev and all. Nagu arvata võis, lõppes see sellega, et "õige aeg" küll jõudis, aga enne seda jõudis Kar mulle kõik Tartu uued kohad ära tutvustada, mina kõik vähegi kummalisemana tunduvad uued joogid ära degusteerida ja Karin mind (või mina Karinit - kes seda nüüd enam mäletab) NOTT`is meie seltskonna meessoost isikute hämmingus pilkude saatel valsile kutsuda (või oli see nüüd fokstrott hoopis).

NOTT-i jõudsime välja ka järgmisel ööl, kui üllatusest ikka veel keeletu Leenu ja co-ga ülimaitsvaid roogi pakkuvast kebabikohast edasi siirdusime. Tegelikult oli meil grandioosne plaan sinna tARTuFF`ile ka ikkagi jõuda, aga ükski algusaeg ei klappinud kahjuks meie seltskonna mõnusa äraolemisega endises pitsarestoranis (okei-okei, mille ajast määrava enamuse mina hoopis õues, telefon kõrva ääres, G-ga juteldes ringi patseerisin) ega mujal. "Mujalitest" meeldis mulle vast isegi kõige rohkem sünnipäevalapse enda pleiss. See puumajade romantika minust vist ükskord ikka võitu saab... Nagiseva puust keerdtrepiga ei anna eriti ühtegi ilmetut isikupäratut paneelmaja kivitreppi võrrelda. Ja need laudpõrandad ja puha... Äärmuslikult nunnu.
NOTT`is oli üllataval kombel neljapäevasel õhtul täpselt sama palju noori inimesi kui kolmapäevasel. Suvevaheaja värk ilmselt. Või siis filmifestivali värk. Nii umbes poole kahe paiku öösel lisandus neile ja meile veel üks, kes oli otse ja omadega Tallinnast. Võiks isegi öelda, et otse töölaua tagant. Ütleme nii, et teist sellist "ah sa kavatsed seal Tartus veel täna öösel ka olla jah? mul on kange õlle isu. ma tulen ka sinna." tegelast ma peale enda vist rohkem ei tea =)

Hommikune peojärgne Tallinna poole sõit - eksprompt-tegelane nr. 2 oli ju ikkagi vaja tööle saada - ja kõik need jutustamised ja teooriatamised jäävad meelde aastateks kui mitte aastakümneteks. Ja muidugi terve Leenu sünnipäev(aöö) ja selle ettevalmistus. Need on need hetked ja päevad, mille nimel tasub.

Pärast pidevat planeerimist-korraldamist-organiseerimist pääsesin lõpuks ikka Saaremaale ka. Eriti vahva oli muidugi asjaolu, et nädalavahetuseks liitus minuga ka Veronika. Esimese Saaremaa-õhtu veetsime klubis Diva ootamatult okei muusika saatel laineid lüües ja uute tuttavate seltsis Kuressaare erinevaid 24h toidukohti läbi kammides. Kui välja arvata asjaolu, et see toit, mille kasuks ma lõpuks, pärast pikka vaagimist, otsutasin, jäi kvaliteedilt pigem sinna skaala madalamasse otsa, oli igati vahva õhtu.

Taasiseseisvumispäeva tähistasime eriti pika ja dekadentsliku lebohommikuga (loe: päevaga), mille oluliseks koostisosaks olid vanaema küpsetatud imemaitsvad pannkoogid vanaisa mesilaste meega päikesest soojaks köetud imearmsal verandal vaatega kõigele sellele, mille peale mõtlemine praegu võib juba öelda, et nostalgiat tekitab =)
Kui õhtu juba sealmaal oli, et öö oli lähedamal kui päev, siirdusime minu Kuressaare kesklinna lemmiklounge`i Chameleon ning seejärel suvalisse tallu keset Muhu saart toredate rõõmsate laulvate ja minutis keskmiselt 2 nalja viskavate inimeste seltsi. Muuhulgas saime me Veronikaga teada, mis vahe on Prantsuse kohupiimakoogil ja Eesti kohupiimakoogil ning kuidas me pärast ühist tähistaevavaatlust kõrvaltvaatajatele paistame: "Tulid sisse, näod olid sellised ees nagu pillimees oleks näppind".

Tagasisõit suuremale saarele toimus läbi seinana ümbritseva udu, mis oli kohati nii tihe, et sõitsin maanteel 40 km/h. Ja hea oligi, sest ühel hetkel ronis tee kõrvalt kraavist välja hiiglaslik põder ja kappas üle tee. Aegluubis. Ma ei olnud kunagi põtra live`is näinud. Sain ruttu pidama ja vahtisin suu ammuli. Klohmisin uimerdava sõidustiili peale magama jäänud Veronikagi üles, ta nägi ka mingit osa põdrast. Übersürr oli. Korraks mõtlesin selle peale, mis siis oleks saanud, kui ma oma võimete ja udu piiril oleksin sõitnud. Sellest mõttest ei läinud vähem sürrimaks.

Pühapäev algas metsakrossiga ehk siis metsa sees toimuva autosõiduga, mille lõppsihtpunkt oli siiski Kuressaarde välja jõuda, aga vahepeal natuke ära ka eksida. Ajalugu on näidanud, et nii on fun. Ja ajalugu kordas end.
"Caroliina, ma ei tea, kus me oleme ja mis see on, mida me teeme, aga see on täiega lahe!!"

Üpris varsti pärast seda, kui Veronique tagasi pealinna ja töökohustuste manu suundus, saabusid pooleldi juhuse tõttu meie tallu ööbima kaks sugulast, kellega ma polnudki varem kokku puutunud. Tuli välja, et megalahedad sugulased on. Mina olen täiega rahul, et alati ei lähe kõik asjad nii nagu esialgu planeeritud =)
Hängisime ja trippisime mitu päeva, külastasime omakorda uusi sugulasi ja jäime ellu Pritsumaja-nimelises söögikohas, kus pakutav Caesari salat teeb silmad ette igasugusele muule kräpile, mida mulle varem toidu pähe on üritatud serveerida. Ja ka see oli tegelikult vahva. Seltskonnast tõesti oleneb palju! Läheb raudselt kordamisele!

Kui tibud linna poole läinud, jõudsin mõnulemise ja õhuvannide vahepeal ära käia ka Kuressaare ainukeses kinos nimega Diva, mis mitte ainult ei tegutse ööklubiga samades ruumides vaid mille tarbeks ööklubi diivaneid vähemalt tolleks kinoõhtuks, kui mina sinna sattusin, ümber ei positsioneeritud. Film oli suht jama, aga ma täiega kaifasin seda teistsugust kinokeskkonda. Et istekohad ei olnud otse ja et diivanite lähedal siras peen baar, kust oli võimalik ka seansi ajal luristamiseks soetada midaiganes.

Ilmataat soosis minu puhkust täiega. Niipalju, kui ühelt Eesti augustikuu lõpu ilmalt eeldada võiks, niipalju ka anti.
Viimasel päeval, mis oli erakordselt päikeseline, võtsin ratta ja sõitsin nii kaua ja nii kaugele, kui koivad vähegi jaksasivad. Ja need jaksasid ikka päris palju kaugemale kui kodus teleka ees trenažööril. Vana tarkus, et trenn tuleb lõbusaks muuta, kehtib siingi. Või siis tegelikult mitte, sest trennist oli asi kaugel. Puhas lõbu.
Saaremaa metsas ja põldude vahel külateedel päikese käes rattaga ringiukerdamine - see ongi minu spaa. Midagi meelikosutavamat on raske ette kujutada. Võib ju mõelda küll, et mis seal siis ikka niiväga on, aga kui ikka iga rohukõrs ja mullakamakas naeratama paneb, siis midagi ikka on ;)

Meenutades Veronika rõõmsat nägu ja seda, kuidas mul endal lihtsalt puhtast õhust ja linnulaulust ja päikesepaistest suunurgad ülespoole tõusid, on selgemast selgem, et
This place makes people genuinely happy.

Ja mis mulle veel selle saare, eriti maapiirkondade, juures meeldib... Müra jääb ära. Helimüra, valgusmüra, infomüra. Sa saad kõike just täpselt sellises koguses, nagu sulle parasjagu sobib. Ise doseerid.

Extreme version of it all saabub muidugi südaöösel sügaval metsa sees.

G-le saadetud sõnum annab vast aimu, millega tegu:
Imagine a darkness so dark that God himself wouldn`t find his way. This is how dark it is here around my cottage house. With the main building some 50 metres away and no street lamps available, without a flashlight one is lost. Would really like to see a badass like you not being scared at all by all that.

Aga nohh, kõigega harjub. Isegi sellega, kui taskulambi patareid märkamatult tühjaks saavad ja sa avastad end kõndimast keset midagi, mille kirjeldamiseks sobib kõige paremini väljend "pitch darkness".

"Tagasi igatsemine" on veel leebelt öeldud selle emotsiooni kohta, mis esimesel töönädalal valitses. Oleks tahtnud kolleegidele ja kõikidele sõpradele, kes veel Saaremaal ja meie külas käinud pole, jaotada mini-Saaremaasid. Selliseid suveniirsaarekesi, millel emotsioon ja autentne hõng komplektis kaasas. Et nad saaksid aru, mille järele ma aknast välja vaadates õhkan =)
Tuleval suvel loodetavasti uuesti ja topelt!

2011-08-16T04:06:00.005+03:00

27. veebruar - 5. märts möödusid sel aastal ühes armsas Sloveenia külakeses workshopil. Kindlasti üks mu elu top 10-sse mahtuvaid nädalaid!

There`s a first time for everything. Ma ei ole kunagi millegi mõttekuses nii palju ette kahelnud ja seda siis hiljem niisugusel määral nautinud kui seda workshopi-nädalat. Otsast lõpuni, lennujaamahängid kaasa arvatud.

Kõik osavõtjad ja orgunnijad olid toredad, läbiviijateks oli üks chill noorpaar, väga mõistlikud ja asjalikud. We all got along well so it was a perfect carryworld. Kõik, mida tegime, oli huvitav ja arendav. Nädal aega jutti nii põnev oli viimati vist aastaid tagasi ühel roadtripil.

Sloveenia söögist ei saa ka üle ega ümber. Meid söödeti 3 x päevas 4-käiguliste einetega, millest iga käik oli hullult maitsev (ja koguselt nagu mu tavaportsjon, aga ma lihtsalt pigistasin kõik endale sisse, sest see oli nii jube hea). Olime nagu nuumsead... Kõik ägisesid, aga järgi ka ei raatsinud jätta. Siiamaani igatsen neid Sloveenia kooke, mis polnudki nagu üldse magusad, aga see-eest topelthead ja sageli mmmmmmm...mmmooniseemnetega. Nii mõnigi neiu mõlgutas vaikselt mõtteid kokaga abiellumisest =)

Hotell oli megailus ja väga hubane + seal sai kõike badmintonist massaažini. Olime ühe teise Eesti tüdrukuga kahekorruselises kolme voodiga toas, mis oli eriti spetsi kujundusega. Ka väljapool tuba oli kõik meganunnu, mina nautisin väga seda ebaloogilist koridoride ja saalide süsteemi. Võttis ikka mitu päeva aega, et taipama hakata, kuhupoole peab pöörama, et oma toani jõuda... Lahe!

Ühesõnaga kõik oli viimase peal ja absoluutselt ülivõrdes. Ainuke asi, mida polnud, oli internetipunkt. Terves hotellis tasuta wifi, aga mida teeb sellega inimene, kel pole läpakat...

Viimane virin oli muide põhjustatud ainult ja ainult asjaolust, et ma tegelt ka pidin saatma laiali sünnipäevakutseid. Virtuaalselt. Ja see on tõesti see üks asi, mida ei saa minu asemel teha keegi teine. Marimar aitas õnneks oma läppariga hädast välja, kuigi selgus, et see va tasuta wifi jalutas meilt sealt hotellist läbi täpselt siis, kui ise heaks arvas ehk siis päris mitu korda pidin toiminguid alustama poole pealt, aga sellest, kus see pool täpselt oli, ei olnudki siis enam nii lihtne aru saada =)

Tegelikult oli see nädal ilma arvutita igavesti vahva! Workshopid olid ägedad ja kasulikud, v.a. mõned üksikud minu jaoks tolleks hetkeks aktuaalsuse kaotanud teemad. Vaba aeg oli täpselt samamoodi äge ja kasulik. Ma ei oleks iialgi osanud arvata, et võib eksisteerida nii lahe multi-misiganes kamp võõraid inimesi, kelle seltsis saab rohkem kui edukalt veeta peaaegu-et-hotellisisest nädalat. Tegelt meid lasti mõnel õhtul imeilusa Ljubljana peale ka ringi tuustima. Mitte et see oma crew`ga hotellis hängimine kuidagi ära oleks tüüdanud. Siis vähemalt tundus küll, et seda võiks igavesti teha. Inimesed olid fantastilised ja hotelli vaipkatete, loogikavaba arhitektuuri ja hüperarmsate kahekordsete tubade järele igatsen siiani, kauni vaatega majesteetlikust söögitoast rääkimata.

Eriti südantsoojendav oli viimase õhtu sürpriisõhtusöök viimse hetkeni saladuseks jäänud kohas, mille kohta korraldajad mulle kordamööda vandeseltslaslikult silma käisid tegemas ja lubamas, et eks see minu koduigatsus saab ikka leevendatud. Ja no ega ma päris tumba pole, loomulikult aimasin, et eks meile seal siis kärssninasid näidatakse. Ja olidki. Kõrgel-kõrgel mäe otsas aediku sees. Põssakesed. Tuli tõesti kodune tunne. Polnud ju nädal aega kellegagi sigade keeli vestelda saanud =)

Nii tohutus koguses uusi kogemusi, inimesi, kohti ja roogasid per week mõjus sõna otseses mõttes kohutavalt hästi ja tõstis mu vaimselt justkui mitme astme võrra kõrgemale, eriti kõikidest nendest tülpinud nägudega justkui alaliselt tigetsevatest kaasmaalastest, kellega ostukeskuses kokkupuutumine vahetult pärast lennujaamast koju jõudmist ajas mu nii konkreetsesse ahastusse, et ma sõna otsese mõttes nutsin keset supermarketit. Mingit uut kaarti jagati, inimesi oli seal jube palju ja nad sebisid oma vihaste nägudega ringi nagu sipelgad ja see oli minu senise elu üks kõige masendavamatest momentidest. Oleks andnud mida iganes, et eelnevasse nädalasse tagasi saada. Või siis tulevasse juhul, kui see oleks olnud kusagil "ära". Mina kui rändhing (tere, minu nimi on Carry ja ma tahan ikka veel hobukaarikuga mööda Rumeeniat ringi trippida. või SUV-iga mööda soojemapoolset Ameerikat. pick any.) ihkan nagunii koguaeg ära ja reisile, aga sel hetkel oli kõik ikka väga tugevasti võimendatud ja vint peal. Proovin edaspidi kassapidajaid vähem šokeerida ja poes mitte töinata.

Sloveeniast tagasisaabumisele järgneval nädalavahetusel leidis aset kauni ja konkreetse nimega pidu Rock&Roll ehk 4x29. Tartus, klubis Rock & Roll. Seal maa all oli kuradima külm, aga see-eest kuradima lõbus ka! Neli //imemaitsvat pihvi//* said //vase aatominumbri//* tähistamisega piisavalt jõuliselt hakkama =)

Üks mu lemmikmomente sel süntäril oli hetk, kui ma sain aru, et meie ponnistused sel korral killerbooli asemel absoluutselt täiesti normaalset booli pakkuda, olid absoluutselt täiesti luhta jooksnud, sest suurem osa külalistest oli vist tavalist praktikat järgides kaasavõetud suvaalkoholiga ikkagi pange juurde marssinud ja selle Kari, Riinu ja minu poolt poes hoolikalt valitud viin-vein-limonaad-mahla sisse tühjendanud. Too põhjapanev tõdemus saabus muidugi hetk pärast seda, kui ma olin aru saanud, et no olgu minu maitsemeeltega eelmiste topside puhul mis on, aga rummikoola järgi see meie korralik bool nüüd küll mitte mingi valemiga maitseda ei saa. Ja hetk enne seda, kui saabus ootamatult aeg lavale astuda. Mis oli väljakutse omaette, kuna proovi olime me, sünnipäevalapsed, kõik koos saanud teha ei rohkem ega vähem kui 10 minutit ja need 10 minutit olid ühtlasi ka see esimene ja viimane kord minu elus, kui ma trumme olin harjutanud.

Kui mulle pärast reede õhtut öeldi, et hakkan laupäeval mitte laulma vaid trumme mängima, sest kõik teised teevad parema meelega kõiki teisi asju, siis ma tõesõna ei kujutanud seda päris nii ette, et läheme kohale, mulle pistetakse pulgad pihku, me harjutame mõned minutid seni, kuni Päris Bänd tuleb oma soundcheckile ja siis saan ma teada, et järgmine kord, kui mulle uuesti pulgad kätte antakse, ongi see hetk, kui ma lavale astun. A ma väga ei nuta, esimese korra kohta käib kah. Tsiteerides koha omanikku, kes ise päris jupp aega päris kuulsas bändis trummar olnud: "Sa oled drum-virgin? Kui see tõesti nii on, siis 5+ ja respect."

Lõppkokkuvõttes võib selles, et ma olen maailma parim halvim trummar, ikkagi süüdistada ainult mind ennast. Ja vähest harjutamist. Ja killerbooli. Oi jumal küll. Aga milline naeratus see-eest! Nagu Araz hiljem ütles: "you looked as if you were glowing". Ja glowing I was indeed, sest tegelikult, hoolimata asjaolust, et nende kümne minutiga polnud just kõige selgemaks saanud, mida hekki ma seal trummide taga täpselt tegema pean, et kostuks nagu päris, meeldis mulle seal väga. Tundus kuidagi nagu... minu tagumiku järgi tool, if you know what I mean. Niipea, kui saksofon on müüdud, kiikame trummitundide poole. Anybody wanna buy sax? =)

Teine ja kolmas ja ülejäänud lemmikhetked sel süntäril olid kõik teised üllatusmomendid, alates sõprade-tuttavate üleelulahedatest eeskavadest, lõpetades sündmuste kohatiste ootamatute käikudega, inside and outside the venue. Siinkohal tervitused neile, kes muhvigi ei mäleta. Mina mäletan peensusteni ;)
Üllatuskingitused on ka lahedad, eriti need, mis on elus ja šleihviga. Aitäh, Karin ;)

Kui tavaliselt on pidude keskmeks köök (ehk siis misiganes koht, kust süüa ja juua saab), siis meie pidudel, eriti aftekatel, kipuvad tooni andma koridorid. Siinkohal tervitused mu lempar-koridorikaaslastele: Urve Palole ning maailma parima hüüdnimega duole ehk Copy-Paste`ile ehk mereväes aega teenivale Cocky Edition Barbiele ja tema eriti vastupidavate käelihastega sõbrale (sellisest sitkusest räägitakse legende veel kaua (ja tiba aega pärast seda veel)).

Vahetult pärast aftekat ja järgmistelgi päevadel saabunud sõnumid annavad märku sellest, et ju vist sai midagi õigesti tehtud. "Hull peast! Täiesti! Mul pole ühtegi sõna!!!" being one of my personal favourites. Sest päris aus olles, mingite keskpäraste emotsioonide pärast me vaevalt et neid pidusid korraldame.

*Me oleme nüüd kõik ühe laulu sees. Eminem häbeneb nurgas. Jou-jou.

2011-01-03T05:40:00.005+02:00

Aastavahetus möödus sel korral nii kiiresti, et ei olnudki nagu aastavahetus vaid nagu aastavahetuse treilermuuvi. Trajektooril šampasoojendus ja Tujurikkuja vaatus at my place -- Teatriväljak -- Von Krahl sai mõned korrad olude sunnil (ntx et mis kell ühest saalist teise ümber tuleb kobida) kella vaadatud ja iga kord oli läbiv emotsioon selline, et ega väga ei tahetud uskuda seda, kes parasjagu kellaaja ütleja ametipostile oli määratud. Ühesõnaga viuhh! ja lännu.

Aga pidu oli mõnus. Eriti kella kolmene sett, mis jäi way liiga üürikeseks. Ja ei, ma ei ole üldse nõus väitega, et head asja peabki ainult natukene saama. Eluaeg olen mõtelnud, et mingi väga nõme ütlus. Ma ei hinda ju häid asju sellepärast madalamalt, et ma nendega rohkem kokku puutun kui halbadega. Kui ma peaksin mingil iks põhjusel kuulama eksessiivselt bändi, mis mulle absoluutselt ei imponeeri, siis ma mitte ei armastaks pärast kõiki neid teisi bände rohkem vaid jälestaksin seda ebasümpaatset bändi veel enam.

Ja veel - maitea, miks viimasel ajal igalpool armastatakse kangesti rääkida, et mehi on Eestis nii vähe ja et ikka mingi pool meest kahe naise kohta jms. Pidudel aint mehed ongi vahepeal mulle tundub. Ja mulle natukene tundub, et tantsida viitsivad nad aint koketeerimise eesmärgil suurem osa ajast. Aga vähemalt tantsivad natukenegi eks. Parem hall-sookurg katusel...

Sellegipoolest, puldiesise latrite süsteemi ma kavatsen ülehomme ära patenteerida. Mingid eraldi aedikud tervele sellele karjale. Et paremale poole pulti need inimesed, kes tahavad tantsida ning vasemale ja eraldi need, kes niisama sebida tahavad. Ja mingi läbikäiguaedik nendele, kes mõlema eesmärgiga end kohale on vedanud. Siis on lihaveised ja tantsuveised kõik omaette, ei teki mingeid arusaamatusi ja valesti mõistmisi ja kõik saavad tegeleda täpselt sellega, milleks nad peole läksid.

Eilne aastavahetuse aftekas klubis Privé ei olnud selles suhtes mingi erand. Aga vähemalt sisaldas öö ("õhtu" on selle kohta natuke lahja öelda, kui pidu algab alles südaööl) piisavalt materjali mulle, kes ma jumaldan uut & huvitavat, mida varem teinud/proovinud pole. Noh näiteks
*sellise mittetantsiva mehe tantsima panemist, kelle kohta tema sõber ütles, et "see naine, kes ta kunagi tantsima paneb, temaga ka abiellub" (selguse mõttes olgu öeldud, et ma tegin seda pro bono ehk kasu saamata =)
*dj näppude vahelt šokolaadi söömist (küsimus selle kohta, kuidas muuta ägedat plaadikeerutajat veel ägedamaks, on nüüd ilmselt oma vastuse leidnud - tal peab lissalt üks šokolaad ka varustusesse kuuluma)
*tualettruumis kellelegi kenale võõrale silmapõletiku-esmaabi andmist (karma töötab vist märkamatult vastupidi ka - siinkohal suur tänkju Evele Krahli sos-i eest =)
*Ülbe Murumuna tranformatsiooni vaatlemist (millalgi kusagil vahepeal ilma ette hoiatamata on Veronts tädistunud ja konjaki peale üle läinud) (ja ta teeb seda niivõrd stiilipuhtalt ja iseenesestmõistetavalt, et ahvi või järele) =))
*kikivarvukil seistes maailma asjade üle arutlemist (komplektis tõdemusega, et mu varbalihased on vist treenimata =)

Muidu on täitsa tore, aga kogu see pidu ja pillerkaar on mu öö ja päeva rütmi totaalselt segamini ajanud ja see ei ole enam üldse khuul, sest nüüd ei ole asi enam lihtsalt tugevalt nihkes nagu viimasel ajal kombeks oli, vaid täiesti vahetuses. Üritan hiljemalt nädala keskpaigaks välja mõelda mingi võimalikult valutu viisi, kuidas teostada tagasinihutamist. Kui kellelgi on mingeid järeleproovitud tervist mittekahjustavaid nippe, siis ma olen üks suur kõrv/silm.

Muide, jonnipunnil on uus e-maili aadress. Eriti ontlike e-kirjade tarbeks võib minult nüüdsest nõutada minu eriti ontlikku e-maili aadressi. Aga selle kasutamisel tuleks igaks juhuks saata jahumeili väike märguanne ka, et gmaili meili saatsite ;)

Mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda totram see nõutud hädavajaliku viisaka meiliaadressi omamine tundub, kuna viimastel päevadel satuvad mulle ette just nende inimeste eesnimipunktperenimi ätt aadress.com aadressid, keda ma ise never ever ever ei palkaks ja kolleegiks ka väga ei ihkaks. Maailma Kõige Vastutustundetum Tšikk näiteks või siis Rändom Hetkedel Psühhoks Trippiv Noormees. Skaala teisest otsast leiab muidugi samuti taoliste aadresside esindajaid, aga just need näited, keda sellise e-mailiaadressi järgi otsustamisega väidetavalt vältida püütakse, ajavad kohe ekstra muigele. Fruktid nohh =)

Ja mina loen oma meili ja saadan kirju välja endiselt carameli alt yahoost. Lihtsalt sest see on kordades kasutajasõbralikum keskkond. Kar üritas mind küll veenda, et gmaili saab tuunida ja värk, aga mida ma tast glitterdan, kui juba layout on täiega mööda? Pole mõtet värvida treppe selles majas, kus koridorid ja toad ja isegi uksed-aknad asuvad valedes kohtades. Kolida tasub.

2010-12-26T00:30:00.007+02:00

Eelmises elus olin ma päkapikk, selles olen ma nüüd veendunud =)
Kui lepiti kokku, et sel aastal tulevad ainult loosipakid, siis muidugi olin ma ideega nõus, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas mul kahju sellest, et jäin ilma võimalusest kõiki neid häid ideid realiseerida, mis juba varakult peas küpsesid. Nagu mu kõige vanem noorem õde (mul on neid nüüd 3 - three and counting =)) kunagi suht tabavalt ütles: "Mis Carry? Temal on jõulukingid juba juulis olemas." Loosipakid on, eriti täiskasvanute puhul, muidugi mõistlikumad, aga isegi see mõistlikkuse argument ja raha kokkuhoiust tulenev kasu ei lohuta väga. Kinkida on tore.

Jõululaupäeva hommikul vaatasin lõpuni ükskord pooleli jäänud filmiklassika ehk Breakfast at Tiffany`s. Pooleli jäi ta mul mõni aeg tagasi sel lihtsal põhjusel, et maru igav oli vaadata filmi, mille dialoogid ja käik olid sõna-sõnalt sama mis raamatus. Kui ma teoorias eelistan seda varianti, et film, mis on tehtud mõne teose järgi, räägibki sellest, mis selles raamatus toimus, mitte pole režissööri ja käsikirjutaja totaalselt erinev nägemus loo autori omast, siis tegelikkuses on vist vähemalt juhul, kui raamat loetud, põnevam vaadata versiooni, millesse kellegi oskuslik käsi on süžeelikke jänesehaake põiminud. Tegelikult ma vist teen praegu filmile natuke liiga, sest lugu originaalis oli meespeaosalise meenutus kunagi juhtunust, vestlus tema ja ta ammuse tuttava vahel. Film aga näitas kõike olevikus. Aga ju siis pole suurt vahet, kas muuta jutustav tekstilaad otsekõneks või vastupidi, võibolla poleks selline mineviku ja oleviku vahel hüplemine filmi üldse sobinudki.
Õnneks oli filmi lõpp siiski raamatu omast totaalselt erinev. Ja kuigi raamatu oma on stiilsem, ettearvamatum ja kindlasti kunstipärasem, meeldib minule kui kapiromantikule filmi oma rohkem.
Lõppkokkuvõttes on ilmselt mõlemad võrdselt head, lihtsalt selle vahega, et filmis kuuleb filmimuusikat ka =) Kummaline, et kõige jõulum lugu ever polegi tegelikult üldse jõululugu... Vähemalt minule meenutas Moon River jõulude-aegset repertuaari stiilis Bing Crosby juba siis, kui ma seda filmi sügisel esimest korda jupi kaupa vaatama hakkasin.

Leidsin youtube-ist Moon Riverist kaks parimat versiooni, lõppkokkuvõttes ei teagi, kumba eelistada, nii et panen mõlemad.

Treiler
(lugu koori poolt esitatud)

Andy Williams
(kes näeb selles videos kahtlaselt Vincent Casselli moodi välja).

Moon River on nii hea lugu, et see muudab vaksa võrra etemaks isegi filmi, mida ei olegi vaja paremaks muuta. Episood Seksist ja Linnast ofkoors, mida teavad vist kõik tulihingelised seriaali fännid + paar mittefännigi, seda nagunii. Ja siis minu üks lemmiklemmiklemmikuid Kate and Leopold, kus peategelased istuvad sarnasel rõdul nagu kuulsas Hommikusöök Tiffany juures... ja vaatavad üle tänava elavat meest. See on nii armas koht, et peab oma silmaga nägema. Üldse terve film on ääretult sümpaatne ja armas.

Andy Williams, Leopold, Moon River... Midagi maagilist sellest ajastust, kui piparkoogid maitsesid nagu piparkoogid, kõik lauljad oskasid laulda ja mehed... well... mehed olid galantsed härrasmehed. Noh, vähemalt filmides ;)

2010-12-13T17:43:00.008+02:00

Otsin uut inspireerivat tööd eksole. Klassiõde släšš sõbranna soovitas, et päris hea mõte oleks teha endale mingi uus e-maili aadress, mis ei meenutaks prostituudi oma. Mina ajasin esialgu sõrad vastu, kuna caramelcarry ätt yahoo.com on ikka tõsiselt parem ja kindlasti oluliselt neutraalsem ja viisakam kui näiteks sexykiisu69 ätt hot.ee, aga klassiõde (ja siis veel teine klassiõde ka) arvasid, et kui e-maili aadress ei ole selline lahjalt viisakas, võib juhtuda, et puhtalt sellepärast jääb vestlusel käimata.
Lõbustasin end siis tubli tund aega sellega, et uurisin pisteliselt erinevatelt tuttavatelt, mismoodi nemad seda teemat näevad. Selgus, et mõned tööandjad pidavat diskrimineerima isegi domeeniaadressi alusel (mail.ee on lootusetult out) =) Ja et mittemidagi ütlev meiliaadressi esimene pool on paljude arvates tööandjale positiivse esmamulje jätmisel kui mitte just hädavajalik, siis kasulik ikka.

Minul on just vastupidine häda. Niipalju, kui ma olen uusi töötajaid otsides inimeste saadetud CV-sid läbi vaadanud, tekib mul neid eesnimi.perenimi@sth.sth aadresse silmitsedes alati küsimus, et kas midagi igavamat ei suudetud leida? Või oli tol hetkel lihtsalt ääretult kiire? Mulle näiteks hakkavad silma just need meiliaadressid, mis panevad naeratama või muigama ja näitavad, et kandidaadil on julgust teistest erineda.

Samas on loomulik, et asutuses töötavate inimeste sellesama asutuse nimetust sisaldavad e-maili aadressid on korrektsed, viisakad ja ühe malli järgi. Juba kasvõi sellepärast, et töökeskkonda asisemaks muuta. Ütleme nii, et ma ei protesteeriks selle peale. Aga apart from that... milleks end mingite mõttetute ja igavate vormelitega piirata? Järjest enam tundub, et liiga paljud inimesed võtavad iseennast ja tervet elu liiga tõsiselt. Ettevaatust, pinged õlavöötmes coming up!!

Carry ütleb:
minu meelest siis, kui ma seda gmaili aadressi tegin kunagi (mul on caramelcarry gmailis ju ka olemas), siis caroliina oli juba võetud ja kuna mind ei tõmmanud igast numbritega variandid, mis see süsteem välja pakkus, kuna ma ei ole James Bond etc, siis ohkasin ja lasin sellesama yahoomaili esimese otsaga edasi

kar ütleb:
no aga ees-ja perenimi?
carry.rand on ka variant muidugi hahaha

Carry ütleb:
ei ole väga
oh vau
ma saaksin olla ntx crlnrnd@gmail.com
see on umbes nagu see muusikaline koosseis nimega mstrkrft

kar ütleb:
jah aga see ei lahenda probleemi et su meiliaadress tundub nagu wtf

Carry ütleb:
nendele, kes mstrkrft-i teavad, ei tundu

kar ütleb:
jah!
ja sa ei tahagi tööle minna inimeste juurde, kes ei tea!

Carry ütleb:
exactly
exactly@gmail.com
(nagu sa näed, olen ma peast gmail juba)

kar ütleb:
tahantöölesaada@gmail.com
välja arvatud et kuna täppe ei ole siis see on tahan toole saada

jne, jne, jne.

Teema lõpetuseks: karamellile viitav liide minu e-mailiaadressis tuleneb minu kunagisest suurest sümpaatiast seda sisaldavate toiduainete vastu. Ja ei, ma jätkuvalt ei tööta prostituudina. Aga eks igaühele tema enda rikutuse astmest tulenevalt... =)

2010-12-12T22:57:00.002+02:00

Käisime ka viimaste päevade kajastatuimas-arutletuimas uues kohvikus F-hoones. Meenutas päris paljuski Sfääri. Ehk siis täitsa kena, aga erinevalt Sfäärist oli too kohvik kuidagi... lage. Kõige kenam oli mu meelest üldse kohviku välisukse taga ehk siis väljaspool kohvikut. Lihtsalt valgus oli seal kõige ilusam, nii seestpoolt paistev kui väljaspool olev. Selline perfektne külma ja sooja valguse kombo. Ja oli selline piisavalt omaette ja piisavalt mitte-omaette tunne, sest suurtest akendest paistsid inimesed, aga õues polnud enamus ajast kedagi. Noh, peale meie siis.

Toitude pärast, vähemalt nende pärast, mida mina sõin (kalkuni & grillitud köögiviljadega salat + Pavlova magustoit), küll ekstra tagasi ei läheks. Pigem ikka õhkkonna.

2010-12-07T02:52:00.004+02:00

Heads Up Falling Sky*

Eile käisime kinos. Nii ka täna. Kuigi üks filmidest pärines otse Hollywoodist ja teine linastus PÖFF-i raames, olid mõlemad kummalise kokkusattumusena sarnase käiguga ja vägagi sarnaste lõppudega. Nohh et kaks äärmuseni erinevat tüüpi peavad olude sunnil tükk aega ninapidi koos olema ja kuigi üks neist arvab, et ta ei salli seda teist kohe üldse mitte ja kasutab iga võimalust, et veidrast kaaslasest lahti saada, mõistab ta mingil hetkel, et too teine on kogu oma veidruses siiski väärt seda, et talle hädas appi tõtata. Ja siis neil on sõprus or sth of a like. Mõlemas linateoses oli kaks suurejoonelist ja üpriski koomilist põgenemisstseeni, mis minu jaoks olid kahjuks tegelikult üldse kõige vaadatavamad kohad. Kõik ülejäänu jäi sellisele tasemele, et nohh, saalist välja kõndimise isu ei tekkinud, aga nendele ülejäänud sõpradele, kes minuga koos pühapäeval ja esmaspäeval kinos ei käinud, kindlasti ei soovitaks. Filmideks siis Into Paradiso ja Due Date.

Vähemasti taustamuss oli mõlemal filmil huvitav. Ma seekord pigem nagu vaatasingi filme kõrvadega =)
Kui Due Date tegijad ka mingi soundtracki valmis pusiksid, siis ma seda täitsa tarbiks. Aga enne ikka kuulaks ka poes igaks juhuks. Muidu läheb samamoodi nagu selle kurikuulsa Miami Vice-i soundtrackiga, millel oli vaid üks kinos filmi vaatamise ajal kuuldud üliheadest paladest. Ma saan aru, et plaadile mahub vaid teatud hulk lugusid, aga miks oo miks just neeeeed lood?? Maitse asi muidugi ka, aga kuna plaadil ka mingisugust väga arvestatavat müügiedu polnud, siis ilmselt siiski möödalask. Keegi üritas diipi panna, aga ei kukkunud väga välja. Igatahes oli tegemist suure pettumusega ja pärast kõnealuse soundtracki mitmekordset poolvägisi kuulamist jäi see kuhugi aknalauale seisma ja mõne aasta pärast müüsin süümepiinadeta maha.

Aga Due Date-i ja selle vägagi road-tripiliku soundtracki juurde tagasi tulles, jõudsin kinosaalis istudes ja filmi vaadates/kuulates lõplikule arusaamisele, et minu jaoks on road-tripindus siiski kõige nauditavam/armastatum reisimise vorm. Mis ei tähenda üldse, et mulle ei meeldiks nädalavahetus Londonis või kuu aega tšillimist mõnel palmide ja liivaga varustatud paigas, aga... Perfektne variant on muidugi selline road-trip nagu meil neli aastat tagasi Itaalias aset leidis, mis hõlmas endas lisaks mööda maanteid-mägesid-külavahesid ringisõitmisele ka randades lebotamist, suurlinnade kultuuriväärtustega tutvumist, näpuotsaga šoppamist jne. Aga midagi sõnulseletamatult lummavat on selles pidevas teelolekus ja olukorras, kus ei tea täpselt, kuhu õhtuks välja jõuad või millisest paigast end paari tunni möödudes leiad. Sestap vast saavadki road-trippe või roadtripilikku muusikat sisaldavad filmid minult kõvasti plusspunkte.

Kusjuures minu isiklike lemmikute edetabelis vankumatul esikohal püsiva Kasabiani viimasel albumil kõlavad lood sobivad kõik suisa suurepäraselt maanteel trippimise soundtrackiks. Eriti see, mis MOJO awardi võitis. Väljakannatamatult heast videost, mis annab ise filmi mõõdu välja, me ei räägigi.

*http://www.youtube.com/watch?v=agVpq_XXRmU

2010-11-23T21:17:00.004+02:00

Tarbija kiidab, tarbija laidab

Mõned päevad tagasi käisime juba jupp aega inimesi rõõmustanud söögikohas nimega Mamo. Varem pole sinna sattunud sel lihtsal põhjusel, et Mamo on avatud vaid tööpäeviti kella kuueni ja sel ajal pole mul tavaliselt kesklinna, vähemalt kesklinna sellesse ossa, asja. Aga soov sinna sattuda oli olemas küll. Suuresti juba puhtalt huvi pärast, kuna seda paika on ajakirjades-veebis palju haibitud.

Mulle seal täitsa meeldis. Kuigi sisekujundus meenutas natuke kunagi lapsepõlves Leenu ja minu poolt suvaliste majade keldriruumidesse kokkuklopsitud punkreid-istumiskohti, muutis proua kohvikupidaja isiklik ülimeeldiv ja mitte üldsegi pealetükkivalt abivalmis kohalolek Mamo hubaseks. Toidu valisin küll kahjuks sellise, mis mulle nagunii poleks maitsenud ka siis, kui ma seda kodus ise oleks valmis meisterdanud (tahtsin kindlasti sooja toitu ja et oleks tofu sees ja läksin riskile) ning minu läbi aegade lemmikjook Chai oli samuti minu lasteaia-toitude loveri maitse jaoks selles kohvikus liiga vürtsikas, aga mu kaaslase banaanimuffin maitses väidetavalt suurepäraselt ja Kunksmoori teegi oli meele järele. Nii et ma lähen sinna Mamosse kindlasti mõni kord veel ja katsetan uuesti.

Ühte teist asja, mida olen näinud ajakirjade veergudel haibitavat, tahaks aga seekord laita. Tellisin omale kuu aega tagasi Kanebo Sensai 38˚ C ripsmetuši, mis reklaamide kohaselt peaks olema ripsmetelt lihtsalt eemaldatav, kuna on mahapestav 38-kraadise veega. Kahjuks osutus eemaldamine märksa keerulisemaks protsessiks, mis päädis olukorraga, kus pool ripsmetušši oli mul tükkidena ümber silmade ja ülejäänud pool ikka veel ripsmetel. Olles proovinud tušsi igasuguste nühkimis-, hõõrumis- ja leotamisvõtetega maha saada, jõudsin arvamusele, et järelikult peab siis eemaldamiseks kasutatav vesi olemagi täpselt 38 kraadine (kuigi see tekitas jälle omakorda küsimuse, et kui paljudel meist on kodus temperatuurinäidikuga kraane...?). Kuna ma ei omanud täpset ettekujutust sellest, kui soe või leige võiks olla üks 38-kraadine vesi, proovisin läbi kõik temperatuurid kuumast külmani. Miski ei aidanud. Väidetavalt veega eemaldatav tušš püsis küljes nagu pensionisamba müügimees. Lõpuks pidin ikka eemaldid käiku laskma. Ju siis minu kraanist tuleb mingi teistmoodi vesi...

Kõige kummalisem selle asja juures on, et too tušs ei eemaldu ka tavalise eemaldiga mitte, vaid vajab veekindla ripsmetušši jaoks mõeldud eemaldusvahendit. Kuidas see siis palja veega maha peaks tulema...?
Ja kuna selle toote eemaldamisega on nii palju hassle-imist, siis polegi mõtet pikalt rääkida sellest, kuidas see ripmsete peal välja näeb (näeb kah, pole väga viga).

Ripsmetušihaldjas võiks selle tušineeduse, mis mind juba viimased paar-kolm aastat saadab, lõpuks maha võtta =)

2010-10-11T23:38:00.004+03:00

Vaatasin just Taani 2010. aasta dokfilmi The Dark Side of Chocolate, mis kõneleb lapsorjade kasutamisest kakaoistandustes. Filmi tegemise käigus intervjueeriti ka nende suurimate kokkuostjate (meie riigi elanikele tuntumad vast KRAFT ja Nestlé) esindajaid, kes alguses väitsid kui ühest suust, et ei ole olemas sellist asja ja siis hiljem, sedamööda, kuidas neile näidati undercover footage-it, möönsid, et nojaa, tegelikult nagu natuke ikka on probleem ja nii edasi (loe: nad ei viitsi sellise väheolulise asja pärast liiga palju muretseda, sest neil pappi ju jookseb) (võrdluseks: ILO ehk International Labour Organization-i lapsorjakaubandusega võitlemise talituse eelarve on mõned miljonid samal ajal, kui Nestlé kasum on miljardeid ja miljardeid). Haige värk.

Aga see pole see, millest ma rääkida tahtsin. Vaadates neid turgudelt ja mujalt röövitud või rahaga ära meelitatud lapsi, kes jooksid istandustes matšeetedega ringi, katkised ja õnnetud, tekib paratamatult küsimus: milline inimene röövib teise inimese lapse ja müüb tolle siis raha eest kuhugi tuhandete kilomeetrite kaugusele? Olen siiani veendunud, et pole väga vahet, kas ollakse sündinud Senegalis või Saaremaal - it takes a certain type of a human being to do such a shitty thing. Miks geenitehnoloogia veel taoliste tõbrasteni pole jõudnud, mina ei tea, aga ma väga loodan, et kõiki neid inim- ja loomavaenulikke geene ühel ilusal päeval selle teaduse abil elimineerima hakatakse. Mitme peaga lambaid oleme juba vahtinud küll ja küll, nüüd võiks inimesed ette võtta ja seekord mingil asjalikul eesmärgil.

2010-09-30T03:15:00.002+03:00

Uus rubriik pealkirjaga "üleliigsed read muusikapalades"

Kui ma veel ühe korra kuulen kusagil mingit lugu, kus sees rida, mis sisaldab sõnu "walk through the valley of shadows of death", siis ma hakkan lihtsalt naerma. See ei mõju juba mitu aastat enam kuidagi ägedalt või tõsiseltvõetavalt või karmilt. If anything, siis ainult ebaoriginaalselt ja naeruväärselt. Ma lihtsalt ei mõista, miks seda rida ikka veel lugudesse topitakse. Nagu maailmas sõnu väheks oleks jäänud =)

2010-09-28T22:31:00.003+03:00

Neoonroheline sebra erkroosade triipudega

Veronts ütles ükspäev, et elu olevat nagu sebra: vahepeal on valge, siis must ja siis jälle valge. Ma seda must-valget lähenemist pooldan vaid fotode puhul. Kui fotondusega seonduvat ja seda Eesti ühte värvitut aastaaega nimega "sügise lõpp, mitte veel päris detsember" mitte arvestada, on ikka nii, et vaata ükskõik mispidi, elu on siiski nagu vikerkaar - ühel päeval potisinine ja järgmisel heleoranž. Ja vahepeale mahub veel terve plejaad igasuguseid põnevaid värve nagu kurjakuulutav sünkjaslilla ja silmi veele kiskuv erekollane.

2010-09-19T04:26:00.015+03:00

Let`s make a Sandwich *

Vahepealse kuu ajaga on terve elu ära elatud, tundub justnagu üks seitsmest.
Kõigest ei saa kirjutada, paljust ei tahagi.

Fragmente Pärnu-tripist, mis oli raudselt üks hea asi, mida ma kunagi tagantjärele ümber hindama ei pea: eksprompt shotidegustatsioon Sugaris, elektrišokk selle kõige otsesemas tähenduses ja igaõhtused jalutuskäigud Verontsu ja ülejäänud vahva seltskonnaga.

Mina: "Leidub inimesi, kes tee peal musta kassi nähes keeravad otsa ringi ja lähevad tuldud teed tagasi. Selline elu häiriv ebausk on bullshit ja ma ei tee seda kunagi."
Epp: "Jah. Mustad kassid pööravad hoopis sind nähes otsa ringi ja teevad sääred."

Tunne praegu, pärast seda kuud, on nagu nurgelisel kivisel Egiptuse püramiidil. Vahepeal vajuvad seinad alla ja tundub, et lõpuks on jõutud aareteni ilma teel lõksu sattumata, aga siis hakkab ühest avausest lahinal vett tulema ja teisest liiva. Ja kauaks need seinadki siis enam all püsivad. Üles, ikka üles tagasi.

"Trust is like a broken mirror - you can fix it if it`s broke but you can still see the crack in that motherfucker`s reflection" *

*Lady Gaga feat. Beyoncé - Telephone

2010-08-19T21:23:00.002+03:00

Uudiseid vaatasin kokkamise kõrvale. Hispaanias hüppas härjavõitluse areenil härg üle piirdeaia ja vigastas 40 inimest.

Mida sellise uudise pääle kosta?
Paras värdjatele?

Tundub karm, aga no tõepoolest - on vaja ronida üldse sellisesse paika? Midagi paremat ei ole oma ajaga peale hakata, kui jõhkrust ja julmust jälgida?

Käesolev on üks nendest vähestest kordadest minu elus, kus emotsioon on tõepoolest puhtalt "paras-paras-paras". Ja asjaolu, et piisavalt suur arv inimesi seda uudist vaadates/kuulates ei tunne kaasa härjale vaid inimestele, on minu jaoks veel eriti tülgastav. Palju neid härgi surma saab iga päev sellepärast, et mingid debiilikud leiavad, et on äge end lõbustada vaadates loomade piinamist ja tapmist?

Ja siis veel see traditsiooniline härjajooks... Nii kangesti arenenud ja humaansed nagu me oleme... tagumine aeg ära lõpetada taolised idiootsused.

Väkk. Some people really make me sick to my stomach.

2010-08-14T22:38:00.001+03:00

... või siis nagu muusikavideos...

Modjo - Lady (Hear Me Tonight)

2010-08-09T23:52:00.002+03:00

Elu nagu filmis

You know the law: two men enter, one man leaves. Welcome to another edition of Emotional Thunderdome! *

*Mad Max Beyond Thunderdome inspired

2010-08-09T20:45:00.006+03:00

Tripping on Sunshine*

Vühüüühh!! Ma tean, et ma ütlesin sõna "tähistama", aga nii pikale veninud tähistamist ma küll ette ei kujutanud =D
Oli väga põnev nädalavahetus. Sai vahvate inimestega tutvutud ning igasuguseid uusi ja huvitavaid situatsioone ja rolle proovitud. Pealiskaudsest ja jauravast Venetsueela seebiseriaalist hingestatud-mõtestatud sügavatähenduslike nii-ilus-ja-habras-et-ei-julge-puutuda-muidu-läheb-veel-katki inimsuheteni. Lõbusnaljakate hängimiste tulemusena said mitu inimest omale uued koomilised hüüdnimed. Kolmapäevast reedeni ei tšilli ma seega Pärnus mitte Veronikaga vaid Ülbe Murumunaga, jne, jne =))
Mõnda nendest filmilikest situatsioonidest, mis trükimusta ega ka mitte blogitinti ei kannata, mäletan ma päris kindlalt elu lõpuni. Boratlik-Brünolik šokiteraapia raputab oma mugavast, harjumuspärasest kestast lahti ja tuleb vahetevahel ilma kahtluseta kasuks ;)

Aga ööklubi nimega Vabank ei meeldi mulle endiselt. Õhk, mida hingata ja käte-jalgade liigutamiseks vaba ruum peaks olema minu meelest ühe klubi puhul elementaarne. Võibolla on see maitse küsimus, aga minule selline "tuubil täis trolli" efekt väga ei imponeeri. Ja Hollywood, mida me üle mitme aasta uuesti proovisime ja mille klubikaarti kassiirina töötanud meeldiv noorhärra kümneks aastaks pikendas, oli ka kahjuks pehmelt öeldes kesine. Muusikavalik igatahes ei olnud kummaski hea. Hollywoodi puhul on asi kindlasti konkreetses peos kinni, sest Electrosexi pidude muss oli küll übervõimas. Aga Vabanki puhul tundub mulle järjest enam, et plussiks on vaid ilus interjöör ja ilusad-viisakad-sõbralikud teenindajad ja et inimesed ei käigi seal mitte muusika pärast vaid pigem üksteist vahtimas ja jooke degusteerimas. Kuna meie reedene soojendusüritus venis oodatust pikemaks, jäi MTV muusikavideot meenutava publikuga CatHouse ja sealsed kompud noormehed seekord ära, aga selle puudujäägi parandame järgmisel reedel =)

Reedeõhtusele klubiprogrammile eelnenud eestisuvine nädalate kaupa magamata olek ja nädalavahetusega sugugi mitte paranenud olukord (48 tundi järjest üleval olla ei ole ühegi mõõdupuu järgi normaalne ega soovitatav, don`t try this at home!) aga tekitas täna ööseks lõpuks mulle autorooli taha konkreetselt hallutsinatsioonid. Mitte ühe vaid isegi mitu. Iseenesest huvitav uus kogemus, aga uuesti kogeda väga ei igatse.
Ja niimoodi kiirkorras überväsinuna magamajäämist, et ei jõua koju jõudes voodissevajumise ja unnesuikumise vahepeal endale tekki ka peale tõmmata, ei ole mina oma elu jooksul veel kogenud. Hea, et silmad jõudsin kinni panna =D

Üldiselt ma tahtsin öelda, et ma olen väga õnnelik =)
Õnnelik inimene ja õnnelik as in meeleseisund. Soovisin seda teiega jagada, et multipleerimise tulemusena veel õnnelikumaks saada (ahnepäits!! =)) ning hetke jäädvustada, et kunagi tulevikus, kui akna taga on see ilm, mille vastu ei aita muu kui kaks komplekti pakse kardinaid või lennukipiletid mitumitu laiuskraadi allapoole või on parasjagu mitte-nii-äge periood elust, oleks mõnus tagasi lapata ja lugeda ja mõttes seda kõike uuesti läbi elada =)

Ailavju ailavju ailavju =))

*Pizzaman - Tripping on Sunshine, Mike C remix

2010-08-06T17:08:00.003+03:00

Palju rõõmu minu õuel

Täna käisime tibunotsuga arstil. Nimelt saime, pärast seda, kui olime neli aastat põssaka nahaprobleemiga hädas olles katsetanud igasuguseid asju alustades tsingitablettidest lõpetades beebiõlidega ja jõudnud lõpuks juba lootusetutena peaaegu et alla anda, poolkogemata vihje, et kooruv nahk võib olla tingitud seasügelistest. Ja et kuigi see koertele ja inimestele külge ei hakkavat, põhjustavat see pretty much kõiki neid vaevusi, mis mu kullatükki viimastel aastatel piinanud on. Ausaltöeldes tärkas minus selle uudisega pisikene lootusekiir ja kuigi iseenesest ju tegemist vastiku asjaga (no kellele ikka sügelised meeldiksid??!), lootsin salamisi, et kui arstile jõuame, kinnitataks meile, et just sellega tegemist ongi. Siis vähemalt teaks lõpuks ometi, milles asi, mitte ei kobaks pimeduses!

Ja nii läkski. Tatari tänava loomakliiniku arstionu, kes minisead enda jurisdiktsiooni alla võtnud, oli nii sümpaatne ja rahulik ja üldse ei pabistanud, et suisa lust oli seal viibida. Muidu on meie loomaarstidel ju alati see oh-issake-appike-misloomseeveelon paanika. Igatahes ütles arst kohe pealevaadates, et jap, ongi sügelised ja et paar-kolm korda teeme süste, peseme-puhastame vaibad ja looma aseme ja siis on korras. Te ei suuda minu õnne uskuda! Sügelised! Jessssssss!!!!!! =D

Ja nagu sellest veel vähe oleks, oli Rafi terve sõidu arsti juurde tubli ja sinna jõudes tublim veel. Justnagu oleks minu eelnevast jutust aru saanud, kui ma seletasin, et nüüd läheme arsti juurde, kes teeb notsu naha heaheakeseks. Arsti juures oli ta hästi kuulekas, ei jonninud absoluutselt, kõndis kuhu vaja ja ronis põhimõtteliselt lihtsalt ütlemise peale kaalule. Muuseas, selgus, et me kaalume täpselt sama palju =)
Arstikabinetis ei ruianud ta ühtegi korda, ka mitte siis, kui pidi paigal olema ja tehti süste, millest üks olevat täitsa kibe. Lihtsalt kõndis huvitatult ringi, liputas saba ning uuris olusid ja inimesi (varbaid kusjuures täiesti sõbralikult =) Mina olin oma sealapse üle nii uhke, et oleks tahtnud talle kohe medali rinda riputada. Nii mõistlik ja arukas siga on mul! =)

Aga ka see pole veel kõik =D
Paar päeva tagasi käisin põlvearsti juures ja uued uudised on sellised, et mina võin oma eelmise sünnipäeva ajal linoleumiga mäest alla katki sõidetud põlvega nüüd vaikselt igasuguseid asju hakata tegema. Tantsida ja. Hüpelda ja. Kontsi kanda ja võibolla hea õnne korral isegi joosta. Tasapisi ja tunde järgi, aga see-eest kõike =D

No ma ei tea kohe. That requires for a celebration. Täna õhtul Verontsuga CatHouse-is ja Vabankis ja Hollywoodis siis tähistame, täiega =D =D

I just love it all! =D

2010-08-06T01:09:00.002+03:00

Katusekino on äärmiselt vahva koht, kus võiks igaüks, kes oma ellu erilisi hetki soovib, suve jooksul korra ära käia!

(Näete, suudan ühe lausega hakkama saada küll, kui vaja ;)

2010-08-06T00:58:00.004+03:00

Nii palju küsimusi, nii palju vastuseid. Tundub, et viimasel ajal jõuavad kõik vastused kuidagi kiirema tiiruga kohale. Et ei saa veel õieti küsimus maha settidagi, kui juba hakkavad vastused robinal peale trügima. Suhteliselt kahtlane tundub, ütleme nii =)

Aga ma muidugi pärin ka kolevägapalju =) Sellise küsimuste hulga peale võiks ju ka mõni vastus saabuda, eksole.

Omaette apelsinisukaad on muidugi see, et tegemist on valikvastustega. Ja mul on pea otsustamisest kirjumirju nagu amasoonia liblikas. a), b) ja c) (ning mõnel puhul isegi d) ja f)) on mind täiesti ära väntsutanud. Ei tea enam, mida võtta, mida jätta, keda usaldada ja keda vältida. Millist teed mööda edasi kõndida ja kas mõned neist teedest ehk eespool uuesti kokku jooksevad?

2010-08-04T01:23:00.004+03:00

Praegu ei ole väga aega blogistada. Keegi neiu kusagil kommentaariumis ütles väga tabavalt, et eestlase elu on selline, et tuleb kolme suvekuuga ülejäänud üheksa kuud ka ära elada. Ja enam-vähem nii ongi.

Tahtsin lihtsalt seda öelda, et minu meelest on täiesti jumalik, et ma saan öösel, ööööööösel, jalutada Tallinna kesklinnas pluusiväel ühest klubist teise ja mul ei hakka sekundikski külm. Isegi jahe ei hakka. See on lihtsalt nii äge, et õnnepisar tuleb silmanurka. Nagu oleks reisil kusagil, kus on "päris" ilm. Heameelega emigreeruks sellesse juppi Eestist =) Mind need kuumalained ka ei kõiguta, mis kõiki teisi virisema panevad. In fact, I actually pretty much adore them =)

Ilusa ilmaga on muidugi igalpool ilus. Aga mõnes kohas on natuke ilusam kui mujal. Veetsin poolteist nädalat Saaremaal. Vahelduva eduga täitsa päris maal ja linnas ka. Selles ainukeses siis, mis seal on =)
Ma tean, et nende kahe sõna koos kasutamise on keeletegelased ära keelanud, aga jube mõnus oli! Nii külavaheteed mööda seaga hängida kui Kuressaare kesklinna peatänavaid pidi promeneerida. Päike ausõna paistab seal kuidagi teistmoodi. Puhkuse veetmiseks on see mu meelest ideaalne paik: parajalt rahulik ja parajalt tegevuses. Mina näiteks olin vahelduseks sellele pealinna plääžitamisele ja kohvikutamisele ja kinotamisele natuke kultuurne ka ja käisin Arensburgi hotelli hoovis Jääääre kontserdil ja Sadamaaidas etendusel. Mõlemad olid vahvad. Jäääär peaks käesoleva tuuri raames mööda Eestit ringi tiirutama veelgi ning toda saarlaste elu-olust ja mõttemaailmast humoristlikult ja isegi riukaga pajatavat etendust nimega Rääkivad kivid näeb ka veel igal õhtul kuni pühapäevani, soovitan soojalt mõlemat. Ja kui juba käik Kuressaarde, siis La Perla terrassil istumine ja nende maitsvate roogade nautimine lisanduvad samuti soovituste nimekirja =)

Nüüd siis jälle poolteist nädalat päälinna preilna elu ja seejärel Pärnut revideerima =)
Tegelikult päris aus olles ma vist eelistan suvel vähemalt Eestis selliseid paiku, kus rohelust on rohkem kui ehitisi. Eile poolel teel Saarest koju ootas meid Küpsisesõltlase pesamaja koos ohtrate küpsetiste ja võimalustega sissesöödut ära kulutada ning see oli täpselt taoline koht, kus puud-põõsad tugevas ülekaalus. Aga siiski mitte mingi telkla eksole, vaid viisakas koht ikkagi. Minule kui sabaga tegelaste suurele fännile valmistas peale petanque-i ja noolemängu muidugi elamuse järjekordselt ka kass Dima, kes mulle alati nurrudes kaenlaauku poeb ja keda ma kangesti Rafile vennaks tahaksin koju tassida ning see, kui suur kari vissisid akna taga looklevat teed mööda lüpsile suundus. Ilusad kirjud lehmad. Sigu oleks võinud ka olla. Lisaks sellele ühele, kes rahulolevalt mööda Leenu ema peenart ringi müttas ja aiakujundusega tegeles =)
Aga muidu suht perfektne.
Oli päev täis lõbusaid tegemisi ja lõbusaid inimesi. Mulle väga-väga meeldis, hoolimata sellest "pomm kõhus" tundest, mida peoperenaise köögišedöövrite ärasöömise katsed tekitasid.

Ja ma lihtsalt pean eraldi välja tooma ühe külalise kirjelduse ühest naljaribast, kus puhtusest kiiskavat vanni küüriva naisterahva pildi alla oli lisatud kiri "having a spotless home means you have no life", millele mina kui koristamispõlgur kõigi nelja jäsemega alla kirjutan. Vähemalt suvisel ajal küll. Tegelt ka - kui väljas on selline ilm ja koguaeg toimuvad mingid lahedad üritused ja pidevalt kutsutakse igalepoole, siis päris tõsiselt ma eelistan elada teadmisega sellest, et paberi kokkuhoiu mõttes saaks mulle teateid jätta näpuga koduse telekalaua peale kui sellest, et väljas on SUVI ja mina vana loll tõmblen tundide kaupa mööda korterit tolmuimeja ja -lappidega ringi. Küll seda jõuab siis, kui need ilmad kätte jõuavad. Need, mida valju häälega mainida ei tohi =)

Ja ma ikkagi ei usu, et eksisteerivad inimesed, kellele reaalselt meeldib koristada. Sesmõtset muidugi meeldib meile koristamise lõpptulemus ehk puhas kodu ja mulle on räägitud, et mõnel puhul mõjuvat koristamine närvidele rahustavalt, aga sellegipoolest - seriously nagu. Other than mõõdukas kalorikulu ja mõningate kindlate lihaste suhteliselt leebe ja mainimist mittevääriv treening, ma küll koristamisest kui tegevusest iseenesest mingit eriti suurt tulu ei näe tõusvat. Ega tuju. Ma muidu ei diskrimineeri inimesi eriti millegi alusel, aga koristamise fännid on küll tõsised friigid. Friigid, kes võiksid hooti minu juures elada =P

Näe, järjekordselt tuli mingi pikk kribing. Tahtsin teha lühidalt ja efektiivselt, aga välja tuli nagu alati =)

Nädalavahetuse kuumalainet pikisilmi ootama jäädes,

C.

2010-07-12T16:44:00.004+03:00

Masuaja moevooludest

Tour guide Extraordinaire ütleb:
ma tahan minna sinna Rautakeskosse uusi kohtvalgustite pirne hankima, sest kõik on läbi, 1 aint põleb kubu ja kapi peale kokku ja ma ei näe enam nõusid pesta.

lauri ütleb:
tulen ka, ostan atsetooni
aga ma söön kana ära enne

Tour guide Extraordinaire ütleb:
atsetooni??
liiminuusutaja

lauri ütleb:
ma ei ole liiminuusutaja, see on out, atsetoon on in
go with the fashion

Tudish odekolonn ja Tudish lakibensiin. Kõik ootused on Rimil. Toitu pole sealt niikuinii juba enam tubli tükk aega olnud mõtet osta - viimased nelikümmend korda, kui tšekkisin, olid viinamarjad mädased ja hallitanud ning hakklihade kohta räägitakse juba konkreetselt linnalegende.
Võinohh okei, need suurte šokolaaditükkidega Rimi küpsised, mida peab ostma vähemalt pakk per kärss, kui söömiseks läheb, päästavad ehk... Tervitused Preili Sõltlasele... ;)

2010-07-08T14:00:00.006+03:00

Viimased nädalad on möödunud pideva ringitrallitamise ja -sõitmise tähe all, pidevalt käib mingite uute ja veel uuemate ürituste ja ettevõtmiste orgunn, nii et parimagi tahtmise korral poleks olnud mahti blogi uuendada =)
Ja ega seda suvist aega kipubki alati napiks jääma, seega selmet siin pikalt-laialt heietada, reastan lihtsalt ja lühidalt viimaste nädalate mõnusaimad kohad/asjad/tegevused, mida tahaksin teistelegi soovitada.

Solarise katuseterrass - ma ei oleks uskunud, et miski mind niimoodi võluda suudab. Istuks seal kasvõi iga päev. Alumise korruse kohvikust serveeritavad road on suisa oivalised (Triinu tuunikalasalatiga läks küll veidi nihu, aga muidu pole keegi kurtnud). Teenindajad vajavad veel pisut väljaõpet ja kogemust, aga kuna vaade sealt ülevalt on niivõrd magnifitseeriv ja õhustik lihtsalt kuidagi väga lahe, siis ma olen vist valmis kõikidest pisematest viperustest mööda vaatama =)

Bono Caffe Latte Take & GO tooted Cappucino ja Espresso - pigem peaks nende nimetus olema küll "shake and go" ;)
Mõnna maitsega ja suvisel ajal on eriti cool see, et neid tulebki tarbida niimoodi otse külmikust võetuna. Ja topside disain on ka änksa.

Kiek in de Köki uued täiustatud bastionikäigud ja sealne ekskursioon minevikku ja tulevikku. Kuna mina aastake tagasi juba bastionikäikudes endis olin käinud (siis, kui seal olidki vaid müürid ja mõned torud ja ei midagi muud), paelus mind sel korral rohkem hoopis tulevikku kujutav osa. Aga ma ei räägi ette, mis seal maa all toimub ja mida näidatakse. Lihtsalt ütlen, et saab olema igati põnevalt veedetud tunnike, soovitan!

Narva linnuse laskeavadest avanev vaade ja ujuvad saared - tegime geni.com saidi abil avastatud ja Ameerikast külla lennutunud sugulase soovil päevase väljasõidu Narva. Ega seal eriti suurt midagi vaadata polnud ja need vähesedki kohad, mida turistidele vaatamisväärsustena pakutakse (Pime aed, linnusemüürid, raekoda), mind väga ei köitnudki, aga vahetult enne Tallinna tagasipöördumist käisime minu järjepideval õhutusel neid va ujuvaid saari kaemas. Ja vot see oli küll väga kihvt, eriti kohalike kalastajate ja bemmivendade sekka infiltreerumine =)
Linnus iseenesest jättis suht külmaks, meeldis aga sealt ülevalt laskeavadest Ivangorodi müüri piiluda. Oleksin väga-väga tahtnud sellesse linna ka minna, sest sealsed piiriäärsed majakesed tundusid esindavat sellist "mõnusat külaelu", kuigi kaasasolnud sugulased teadsid rääkida, et seal olevat tegelikult ikka väga kole. Vähemalt kunagi olnud. Aga nohh, oma silm on kuningas, nii et ma siiski eelistaksin seal ise oma jalaga ringi tatsuda enne, kui otsustan.

Ja Olde Hansa meeldib mulle ka jätkuvalt. Mind isegi ei morjenda niiväga asjaolu, et sealsed toidud pole kohapeal valmistatud, vaid tulevad suurte anumate sees kusagilt suurest köögist. Maitsev on. Ja teenindus teeb silmad ette pea kõikidele muudele kohtadele, kus olen käinud.

2010-06-20T18:11:00.003+03:00

Kolm ja pool kuud tagasi kirjutasin siin ühest peatselt ilmuvast raamatust, mida ma tolleks hetkeks käsikirja vormis juba lugenud olin ja mis mulle väga-väga meeldis.
Neljapäeval käisin selle raamatu esitluspeol ning nägin seda esimest korda kaante vahel ja selles vormis, mis talle lõpuks valitud sai. Kui teile meeldivad kaasaegsed muinasjutud, seiklused võõrail ja veel võõramail mail ning rikaste ja ilusate elust lugemine, siis minge ja haarake omale raamatupoest üks "Ainus, mis loeb".

Tegemist on ühega mu lemmikraamatute esiviisikust, to say the least. Kõige mõnusam selle raamatu juures on see pärast esimeste lehekülgede läbimist saabuv kergendustunnet pakkuv fiiling, et autor ei ole pidanud teksti enesest mingil kahtlasel eesmärgil välja punnitama, vaid et materjali ja ideid jagub nagu muda ühes Aafrika riigis, millest ka raamatus kirjutatakse.

Kergema tuvastamise tarvis poeriiulitelt ja hilisemate diskussioonide jauss feissbukis siia ka raamatu fännilehe link.

2010-06-15T00:03:00.005+03:00

I just got my money`s worth... and more

Veel mõni aeg tagasi 110 krooni eest kinos käies mõtlesin alati, milline peaks olema see film, mis seda raha actually ka väärt oleks (arvestades asjaolu, et tänapäeval võib iga mats iga filmi juba tubli jupp aega enne selle linastumist netist tõmmata ja vaadata ning arvestades kõiki neid muid toredaid asju, mida sellise summaga ette saaks võtta). Well, I`ve seen that movie now.

The A-Team, vastupidiselt igasugustele ootustele.

Efekte oli kasutatud nii, et esimest korda elus tekkiski selline tunne, nagu oleks ise tegevuses sees - vahepeal udune, vahepeal (äärmiselt) segane, ja pidevalt väga up front & real. Eriti siis, kui B.A. mingeid tüüpe paremale ja vasakule lahmis =) Tundus nagu oleks ise kolki saand =)

Üks mu kinokaaslastest, kes mingil kummalisel põhjusel ei olnud lapsena A-rühma fanaatik, lubas, et vaatab nüüd seriaali ka. Endal nägu säras peas peale seansi lõppu nagu Rockefeller Centeri jõulupuu. Ja mina, kes ma kõikidest filmidest alati huumorit taga ajan, jäin väga-väga rahule, sest seda leidus pea igas stseenis.

Süžee oli super - väga leidlik, üldsegi mitte ootuspärane (välja arvatud siis asjaolu, et A-rühm võidab alati, aga see on juba rohkem nagu hea tava mitte ootuspärasus).
Jubedalt tahaks ümber jutustada, mida ägedat kõike juhtus =) Ütleme nii, et kui teil seda filmi vaadates vähemalt ühel korral lõug üllatusest rippu ei jää, siis next round is on me =)

Mina olin juba igatahes pärast esimest kolmveerandtundi nii vaimustuses, et andestasin asjaolu, et osatäitjateks polegi minu vanad lemmikud. Enne filmi olin kusjuures 112% kindel, et seda ei juhtu.

Üks vähestest filmidest, mida ma kunagi tulevikus uuesti viitsin vaadata.

And PS for the gals: isegi, kui te pole action-filmi tüüpi ja satute seda kinno vaatama ainult sellepärast, et teie boyfriend teid sinna lohistab, siis take my word for it - it has a little something for the ladies as well. Oh yes, it does ;)

2010-06-13T18:49:00.003+03:00

PettundMaša

Tükk aega sai seda oodatud ja eile käisime lõpuks ära. Seks ja linn 2 vaatamas. Ootusärevus oli kergelt negatiivne, sest ainuke inimene, kes seda juba näinud oli, väitis, et tegemist olevat totaalse juraga, milletaolist teist ta ei mäletagi. Ma ei ütleks, et see film täielik jura oli, aga isegi minu andestav loomus valib seekord pigem "me no likes" kui "me likesalot" nupu.

Esiteks ei tundunudki see linateos filmina, vaid hakitud ülevaatena filmist, mis peaks kõikide eelduste kohaselt olema hea. Sest seriaal oli hea ja muuvi voll üks oli ka hea. Aga see oli pigem nagu pikendatud treiler, mis tekitas umbes sama emotsiooni nagu need Hollywoodi staaride ja muude rikkurite elust pajatavad telesaated, kus erinevad lõigud vahelduvad metsiku kiirusega, pliuhh-pläuhh, tegelased, kohad, majad, autod, ehted, raha, riided, virr-varr, meelde ei jää lõpuks suurt midagi.

Ka ei leidunud käsolevas filmis enam seda püsiva lootuse tunnet, mis seriaali puhul oli läbiv ja mis ka esimese filmi puhul tooni andis. Puudu ja kadunud oli see lõbus noot, mille kohaselt kõik pidi alati lõppude lõpuks hästi minema. Seekord jäi õhku rippuma tulevik, mis on ikka päris masendav, kuigi lõpus näidati, et kõik olid häpid ja tegid täpselt seda, mida neile teha meeldis.

Kolmas erinevus varasemast - näitlejad ei klikkinud omavahel. Igaüks oleks justkui omas klaaskarbis sooloetendust andnud. Mis oli äärmiselt kurb, sest hea filmi ja paha filmi suurim erinevus seisnebki enamasti näitlejate omavahelises koostöös, sobivuses. Võibolla ma eksin, aga praegu jäi selline mulje, nagu oleksid nad kõik sellest seksijalinna teemast liiga kaua eemal olnud and bringing the good old times back just seemed like too great an effort. Nohh et oli ka muid samaaegseid projekte, mille tarvis oli vaja tekste pähe õppida jms ning kuna kassaedu on sellise filmi puhul tagatud nagunii, ei vaevutud eriti pingutama.

To top it all up, nägi kogu see värk sutsu reklaami moodi välja. Võibolla olen ma lihtsalt liiga paranoiline, aga vaevalt et Maybach, Birkin ja co just sellepärast eksessiivset viitamist leidsid, et "need brändid on lihtsalt nii lahedad". Rääkimata Abu Dhabi Welcome to Estonia laadsest projektist (yes, that sank as well).

I hate to say it, aga The Runaways oli jupp maad etem kui SATC 2.

2010-06-09T15:41:00.003+03:00

Girls do not play electric guitars

Kõik, kellele läheb mingitpidi korda mässumeelsus, vabaduseiha, road-tripid ja raju muss - minge vaadake kinos filmi The Runaways. Boonusena näeb, kuidas Kristen Stewart ja Dakota Fanning väljaspool vampiirifilmi näitlevad. Mitte üldsegi halvasti kusjuures, kuigi viimatimainitu puhul tundub siiski alati esiplaanil olevat pigem tema nöpsnina kui näitlemisoskus ;)
Aga film on sellegipoolest suurepärane, kaasahaarav ja tekitab mõnusa fiilingu isegi siis, kui te sellest bändist varem midagi kuulnud pole.

2010-05-16T18:42:00.002+03:00

Kõik need erinevates toonides rohelised, mis minu kodumaja ümbrust praegu täidavad... ja see soojus, olgugi et kohati vihmane... Tahaks hüpata ja hõisata. Iroonilisel kombel on hüplemine ja hõikumine just need asjad, millega ma hetkel väga tegeleda ei saa. Aga see-eest säravad silmad topelt =)

2010-05-13T23:33:00.002+03:00

Nii äge, et suvi üle mitme aasta lõpuks ka Eestisse on sattunud.
L`Estonie - douze points!! =)

2010-05-05T16:40:00.003+03:00

Yoghurt overdose

Pärast seda, kui oled õppinud uuesti mitte lihtsalt vedelat toitu tarbima vaid ka vett neelama ilma, et see otse hingekurku minnes mõõdutundetult läkastama paneks, tundub kõik muu nii mõttetu. Mitte et nädalake vahelduva eduga tilgutite all lebasklemist (jep, selline sõna on nüüd ka olemas) ja üle kere siniseks torgitud saamist püsi- ja muid väärtusi pea peale ei keeraks, aga asjaolu, et sa mitte lihtsalt ei saa iseseisvalt toituda vaid et ka vee joomine on komplitseeritud (loe: võimatu), muudab natukeseks ajaks mõttemaailma. Praeguseks hetkeks olen ma küll juba üle nädala sööki tarbinud ning nautinud ka oma kodu meeldivat ümbrust (mitte et mina kui mustlane end haiglas koduselt ei tunneks) ja oma maailma armsaima kodulooma meeldivat seltskonda, aga see "kõik-on-suva" emotsioon ei taha kuidagi kaduda. Ma ei oskagi seda kuidagi etemini seletada kui et asjad ja kohati ka inimesed jätavad mind kuidagi ükskõikseks. Mitte necessarily halvas mõttes. Pigem et kõik on tšill. Vist. Aga võibolla ka mitte. Võibolla tuleneb see tollest keemiakogusest, mida ma viimaste nädalate jooksul tarbinud olen, aga võibolla jääb alles ka siis, kui ma siit nelja seina vahelt lõpuks välja ringi patseerima pääsen.

Isegi kõneleda ei viitsi. Sesmõtset võibolla ma olen lihtsalt vahepeal ära harjunud selle tummahambaks olemisega, aga eile ja täna, kui ma avastasin, et lõuad juba piisavalt lahti käivad, et rääkida ja et kõri ei olegi enam nii paistes, et sõnu ainult sosistada saab, avastasin ma ka samal ajal, et polegi nagu midagi olulist öelda. Ehk siis teisisõnu - ma ei viitsi väga arutleda. Eriti millegi üle. Sest kõik tundub mõttetu. Kõik peale selle, et kõht oleks täis ja siga jalutatud. Kuigi tegelikult selle esimese osas ka... maitea... kui mul poleks praegu kindlat teadmist ja arusaamist sellest, et kui ma 24/7 omale toitaineid näost sisse ei aja, siis õue mängima lähimal ajal ei pääse, siis ega ma vist väga ei viitsiks ka. Väga väga imelik on olla =)
Mõnes mõttes kuidagi vabastav. Mugav ju, kui eriti miski korda ei lähe. Samas harjumatu ja kummaline. Võibolla ma olengi nüüd vana ja väärikas, nagu Leenu ütleb. Et ei viitsi tõugelda ja tõmmelda mingite mõttetute asjade üle. Aga kahtlaselt paljud asjad tunduvad hetkel mõttetud... Eks näis.

Minu Maslow püramiidi kõige alumisel tasandil troonivad hetkel igatahes mõned tõsist närimist eeldavad toidud.

Unistan

rosmariinikartulid
Caesari salat
hamburger
brownies
kurk

Selle toidupoeesiaga hetkel lõpetakski, lootuses, et ehk saabub lähimate nädalate jooksul siiski midagi, mis mind piisavalt vaimustab või ärritab. Või siis et see liiga tšill olek muutub harjumuspärasemaks.

2010-04-13T16:41:00.003+03:00

The Universe has a very humorous way of giving me a kick in the ar.. - täna oli mul tööjuures intervjuu ühe meeldiva daamiga, Statistikaameti poolt saadetud küsitlejaga. Olevat miski tööjõu alane uuring ja arvutisüsteem mind välja valinud. Mina, lahke inimene, ohverdasin oma netis surfamise aja ja vastasin. Küsitluse lõppedes selgus, et my half an hour is not enough ja et nad helistavad mulle järgneva aasta jooksul veel 3-4 korda. Et uurida "kuidas teil läheb, kas te olete töökohta vahetanud, jne" =)

Ja minul, kohusetundlik, nagu ma olen, tekkis kohe tunne, et kui tädi järgmine kord helistab, siis mul peaks talle ju midagi uudist ka olema... Nii et stay tuned =)

2010-04-06T16:52:00.003+03:00

Aju sügeleb. Matemaatikat oleks vaja.

2010-04-04T00:37:00.006+03:00

No, the bears never said they were bigger than Jesus...

Arvestades seda kookide kogust, mille ma omal käesoleva aastanumbri sees näost sisse olen ajanud, võib seda, mida me täna Romiga tegime, vist ettekavatsetud kuritegevuseks nimetada. Külastasime üht kohvikut, mida olen sellele tänavalõigule muudel asjaoludel sattudes alati huviga põrnitsenud, aga ilmselt paiga suhteliselt kõrvalise asukoha tõttu pole kunagi ekstra trippi ette võtnud. Täna me sinna igaljuhul kohale jõudsime, hoolimata sombusest ilmast ja kraesse tilkuvast veest. Oli üks nendest päevadest, mil kummalisel kombel isegi ilma päikeseta tundub, et päike paistab. Ei tea, kas asi oli heas seltskonnas või Mademoiselle-i suus sulavas koogis, aga mul kadus isegi valu ära sellestsamast põlvest, millega ma eile õhtul kaheksandikhüppeid sooritasin ja millega on lubatud nüüd juba uuesti kontsi kanda, aga kindlasti mitte hüpelda, ükskõik kas sees- või väljaspool liiga hea mussiga pidusid. Aga no ma ju ei malda oodata, preili Kärsitu.

Tulles tagasi kohviku juurde, mulle muidugi meeldis see, et oli vaikne ja rahulik - meie esimese sealviibitud tunni jooksul olime ainsad külalised kahe korruse peale, hiljem saabus kaks miniseltskonda veel. Olen aru saanud, et paljudele meeldivad sellised kärarikkamad kohvikud, aga erinevalt pidudest, mis on mõeldud tantsimiseks, on kohvikud mo meelest siiski rohkem nagu jutlemise paigad ja ma kohe üldse ei viitsi oma häälepaelu kähedaks karjuda. Ühtlasi meeldib mulle, kui selle laua ümber, kus ma parasjagu platseerunud olen, ka mõned vabad lauad on. Et ei oleks sunnitud kaaskülastajate jutte pealt kuulma. Mitte et mul endal midagi varjata oleks, mmmm näkää =D
(siinkohal meenub tahtmatult üks Marca jutustet lugu, mis hiljem ka blogisissekandeks vormus).
..... ma sain vist just aru, miks mulle kunagi pubid pole meeldinud... ja miks need mulle ka siis eriti rohkem meeldima ei hakanud, kui avalikes ruumides suitsetamine ära keelati... ma lihtsalt ei mõista neid pubides hängivaid inimesi - ei nad tantsi, ei nad räägi, ainult larbivad juua ja põhimõtteliselt röögivad üle üksteise või taaruvad ringi ja tüütavad teisi külalisi või istuvad üksi nurgas ja vidutavad oma alkoholist läbiimbunud silmi - absoluutselt täiesti mõttetu, kui teile muidugi ei meeldigi just selline eesmärgipäratu uim.

Ja koogi kohta tahaks veel kord kinnitada, et oli väga hea. See tõepoolest sulas suus. Tundus, nagu oleks valmistatud martsipanist, aga kui ma ettekandja käest uurisin, millest see tehtud on, siis oli seal sees igasuguseid asju (kaasaarvatud hapukoor - mida??! kus??), aga martsipani mitte. Ja välja nägid kõik need koogid nagu unistuses. Ma olen suhtkoht kindel, et kui paradiis on olemas, siis süüakse seal sellise välimusega asju hommikusöögiks =)
Tegelikult oleks muidugi tahtnud veel üpris mitut muud ahvatlust peale tolle Icebergi sealt vitriinist endaga ülemisele korrusele kaasa krabada. Roman ütles küll, et võtku ma teine kook veel, aga ma otsustasin vahelduseks püüda olla normaalne ja mitte ülepingutada (jah, see kirjutatakse ühe sõnana, ülepingutajate slängivaramust ;)

Kinos käisime ka. Date Night on taas kord üks hea ajaviitefilm paljude naljakate ja mõne üksiku väga naljaka lõiguga. Üldiselt ma liigitaksin selle sinna mõõdukalt naljakate filmide alla ja isegi soovitaksin vaadata, kui te suudate üle olla nendest ameerikalikest "I love you so much I`d do it all over again, all of it, with you, büühüüüüü", etc. sentimentaalsetest nõmekohtadest, mille kohta ma kahtlustan, et need olidki just täpselt nii mõeldud, aga ikkagi. Mina taasavastasin soundtrackilt enda jaoks ühe ammuse hea-tuju-loo that never goes out of style ja on nii positiivne, rütmikas ja kaasahaarav, et peaks needki tantsupõlgurid õõtsuma ja sõrmi nipsutama ajama, kel pensionifondide nautimise aeg juba ammu käes:

Teddybears STHLM - Cobra Style

Ühtlasi tervitused kõikidele kaaskannatajatele, kellel on raskekujuline sõltuvus pashast. Praise the Lord - midagigi kasulikku sellest muinasjutust välja tulnud... =P

2010-04-03T01:43:00.005+03:00

Wanna wake up without you here

Seoses otsusega pöörtšeissida nende plaat, olen eile ja täna vabadel momentidel kuulanud ka Way Out Westi vanemaid palu. Naljakal kombel meeldib mulle tänasel päeval tohutult üks lugu, mis mulle toona, kui see kunagi kümme aastat tagasi välja tuli, üldse korda ei läinud. Ju ei olnud temaatika siis aktuaalne või meeldisid mulle lihtsalt drumm ja bass ja elektro liiga palju, aga nüüd kuulates väga ilus asi igatahes, nii originaalversioonis kui ka miksituna. Iga kuulamis/vaatamiskorraga läheb aina ilusamaks. Laulja läheb ilusamaks ja video läheb ilusamaks ja meloodia ja lüürika ja üldse kogu kupatus. Miksi puhul läheb aga eriti täppi see repetiivsus eel-eel-eel-eelviimasel minutil, mis on omamoodi nagu sort of a prayer. Ja taaskord ma siiralt kahtlen, kas sellist asja on võimalik kokku panna ise analoogset asja läbi elamata.

Way Out West ft. Tricia Lee Kelshall - Mindcircus

sama asi uues soustis (alates 1:00)

2010-03-31T03:17:00.003+03:00

I think I fall somewhere in between...

See lugu tuli nii õigel ajal ja kirjeldab kõike nii hästi.
Way Out West - Survival.
Ma olen nüüd usklik - ma usun sellesse muusikalisse rühmitusse.

2010-03-30T02:30:00.004+03:00

Minu Itaalia

Õu mai gaad, mis meil just õues juhtus =)
Öö on ka juba suht ja kõik kohusetundlikumad inimesed magavad juba, nii et pole kellelegi muljetada, kuigi emotsiooni on nii et tapab.

Juhtus selline asi, et nagu ikka keskmiselt kord paari kuu jooksul, otsustas siga suhteliselt valel momendil teed ületada. Ehk täpselt siis, kui meieni oli jõudmas üks auto. Ma ei saanudki päris täpselt aru, mis teda seal tee keskel paelus, aga seisma ta sinna igatahes jäi ja minu kutsele tagasi tulla ta ei reageerinud, sest Rafi on meil ise tark ja kangust täis.

Järgnes sõnavahetus auto (mis, nagu mu lühinägelikele silmadele ja veel lühinägelikumale arule üsna peatselt ilmnes, oli midagi enamat kui lihtsalt auto) juhi kõrvalistmel paiknenud venelannaga, kes arvas, et autost välja tulemine eesmärgiga mind hurjutada selle asemel, et näiteks aidata siga tee pealt eest saada, on hea mõte. Ma ei tea, kuidas teid, kulla lugejad, kasvatatud on (viimaste kuude lõikes olen kokku puutunud igasuguste uute ja huvitavate (loe: omapäraste (ei, loe pigem: kehvasti kasvatatud) inimestega, nii et ma üldse enam ei imesta eriti millegi üle), aga minu meelest ei ole väga okei öelda inimestele halvasti mingitel suhteliselt irrelevantsetel põhjustel. Ega inetusi lausuda pole ju üldse tegelikult ilus ja eks me teame seda kõik, samamoodi nagu me teame, et vahetevahel võib erandi teha ja mõnd krõbedamat vandesõna pruukida. Nohh, näiteks siis, kui küünarnuki närvikoha vastu lauanurka ära lööd =)
Aga millegipärast asub mõnede kaaskodanike emotsionaalne valulävi üpriski madalal, nii et vähimagi pettumuse korral hakkab sellist teksti lendama et oioioi. Nii ka seekord selle konkreetse vene tädiga.
Ja ütelge te mis tahate, aga sellise käitumise põhjus ei lasu kultuurilistes erinevustes. Või nohh, tegelt siiski, kultuuritus ei käi rahvuseid vaid ikka inimesi pidi.

Igatahes arvas too tädi venelanna, et auto kõrval seismine, kätega vehkimine ja sõimlemine kiirendab protsessi märkimisväärselt. Aga võta näpust =P
Iga kord, kui siga otsustas, et no heakene küll, võib ju sinna tee äärde ka seisma minna, tuli tädi venelannal ilmselt tunne, et peaks jälle midagi krehvtist ütlema. Noh et ma ikka aru saaksin, kes ma olen, mis ma olen ja kuhu ma pidulikult siirduda võiksin. Mille peale siga end jälle ümber keeras, kärsaga õhku vedas ja ja maruusjale sellise näoga otsa jäi vaatama, et "jaa? sa tahtsid mulle midagi öelda? ma kuulan sind põnevusega". Minul oli muidugi kergelt koomiline, aga tädi I-know-more-dirty-words-than-you-do-ha-haa oli väga ärritatud häälega ja lasi teksti nii nagu torust tuli.

Kusjuures otsa tegi lahti taksojuht, kes pärast esialgset signaalitamist (mis muutis olukorra autosistujate jaoks tegelikult veel hullemaks, sest igasuguste häirivate ja/või huvitavate helide peale tardub siga paigale ja keeldub edasi liikumast, aga nemad seda ju ei tea...) poolenisti autost välja astus ja vihaselt käratas: "kaduge tee pealt eest, meil on siin takso". Umbes nagu takso oleks midagi sama erilist nagu kiirabi või politsei või tumendatud klaasidega presidendi limusiin. Mulle on üldse mulje jäänud, et Tallinna taksojuhid arvavad liiga tihti, et kuna ühissõidukiradade osas on neile erand tehtud (noh et nad võivad klienti vedades nendel sõita), on nad ka muus osas teistest sõidukitest kuidagi ülimuslikumad. Valgusfooride keelav tuli ei loe, kiirusepiirangud ei loe, kaasliiklejatega arvestamine on pigem erand kui reegel. Taksojuht on Jumala staatuses.
Aga nohh, meie suvalisel kõrvaltänaval muidugi ühissõidukirada pole. Kõnniteed ka mitte. Ja häda sulle, kui sa peaksid julgema teed ületada. Või seal seisma jääda ja takso kulgemist minutiks takistada, õumaigaad =)

Taksojuht tõmbas end aga suht kohe oma auto kaitsvasse sisemusse tagasi nagu kilpkonn kilbi sisse ja jättis maašenka üksinda võitlustandrile.

Ma ei tea, kas see tädi kujutas ette, et ma kavatsen end sinna sea kõrvale asfaldile kerra tõmmata ja ööbima jääda või mis tema suurimaks hirmuks oli, igatahes niipea kui ma kükitasin, et loomaga samalt tasandilt suhelda ja see pull ükskord ära lõpetada, kostitas tädi mind veel sahvtisema venekeelse teksti valinguga. Noh ütleme, et olid sellised sõnad, mis kuuluvad mu passiivsesse sõnavarra ehk siis ma tean täpselt, mida need tähendavad, aga isegi kui olukord nõuaks, kasutada vist küll niimoodi kohe hoobilt ei oskaks. Kuna tädi käitumismaneer hakkas juba minu taluvuspiire ületama, tõusin püsti ja küsisin: "Vabandage, milles seisneb teie probleem?" (no on ullike, ise seisab tee peal ees ja ei saa aru, milles probleem. =)). Tädi, kes oli silmnähtavalt endast väljas, paiskas nagu paisu tagant: "MEIL RAHA JOOKSEB!!!!" Njaa. Nii et rahas oli asi. Ja mina veel arvasin, et neil on kusagil mõni surev sugulane...

Tädi Tige Taksokunde ilmselt ei osanud arvata, et tema vastus minus naerupahvaku esile kutsub. Aga see olukord lihtsalt oli naljakas. Vihane vene sõimu paiskav maruusja, kes on niivõrd ähmis nende kolmekümne sekundi pärast, mis tal seisva takso tõttu oodata tuleb, et ta minetab igasuguse viisakuse juba eos ja laskub sellisele suhtlustasandile, kust tagasiteed enam ei ole. Jõuetu viha mingite sentide pärast, mis teda näiteks püksitaskusse ununenuna või rebenenud rahakoti vahelt pudenenuna absoluutselt ei kõigutaks.

Või oli tal mingi muu mure ja ta otsustas end minu peal välja elada? Ma näen selliseid inimesi vahetevahel supermarketite kassajärjekordades, kes oma pingeid teenindajaga vaidlemisse uputavad. Kõrvalt on selliseid situatsioone loomulikult kergem taluda, kui ise seal sees olles. Minul on lihtne selle tigetseja selja tagant mõelda, et ahh mis, ta ei mõtle seda ju isiklikult, aga teenindaja seisukohast on see ilmselt vägagi isiklik, kui ta pidevalt mingite totakate asjade pärast pähe saab. Minu lemmik-keiss (mida ma ka igal võimalusel taas kord jutustan) juhtus kord meie kodu-Rimis, kus minu ees olev kena peen proua oma umbes 10-aastase tütrega just siis kassani jõudis, kui tšekipaberi rull aparaadi sees otsa sai. Nähes, et müüja kassaaparaadi avab ja sealt tühja rulliotsiku välja võtab, ohkas peen proua demonstratiivselt nii, et kõikide lähedalasuvate kassade sabad seda kuulsid ja lausus: "Oh isssssshhand, SEE kaa veel!" Kusjuures ma ei saa selle peale mürki võtta, aga olen üpris kindel, et ta pööritas jutu taustaks ka silmi, nagu üks nendest msn-i kollastest juustukeradest.
Minule, nagu ikka, valmistas too situatsioon ja preene proua ahastus nalja. Et nagu... kui mitu korda teil kassa juurde jõudes sellist asja juhtunud on, et tšekirull tühjaks saab ja just teie olete järgmine? Või et te üldse selles järjekorras satute seisma? What are the odds? On ikka vaja oma närve kulutada sellise asja peale vihastamisele, mida juhtub nagunii tõenäoliselt vaid kord elus ja mille osas te midagi muuta ei saa? Ja üleüldse maitea, mu meelest elus juhtub palju hullemaid asju, kui see, et mingi tühine tšekirull otsustas just sind välja valida =D

Mul on taolisi lugusid veel, aga pole vist mõtet neid kõiki siin ümber hakata jutustama. Mis neist kehvnaljakatest kogemustest ikka jäädvustada. Samas selle taksofirma logo ja masina numbrimärgi oleks küll võinud meelde jätta. Hea teeninduse kuu ikkagi ;)

2010-03-29T21:40:00.009+03:00

Printsessid ja konnad

Ühes välismaises tõsieluseriaalis, mille peaosaline öeldi olevat miski hullem maaomanik, naftamagnaat või midaiganes, aeti kari tšikke kokku, lasti neil seal mehe tähelepanu pärast kekselda ja saatesarja lõpus, umbes täpselt siis, kui võitja oli välja kuulutatud, tehti tollele samale neiule selgeks, et sorri, näe, su auhind ei olegi ilge rikkur, vaid mingi suvakas maakas kusagilt Idahost või Oklahomast.

Ühes teises analoogses riälitis tuli viimases osas meessoost võistlejate suureks jahmatuseks päevavalgele tõik, et pimestavalt kaunis neiu, kelle soosingut igaüks neist oli püüdnud pälvida, on tegelikult hoopis mees. Transvestiit, nohh.

Mu meelest need tõsieluseriaalid peegeldavad hästi elu ennast. Samamoodi nagu see Disney konnaga multikas, mida me eile õe ja vennaga kinos vaatamas käisime.

Elu on näidanud, et printsina näiva tegelase tähelepanu pärast pole väga mõtet tõmmelda, sest chances are, et tegemist on hoopis limase konnaga. (Ohh vabandust-vabandust-vabandust, see ei ole lima - see on MUKOOS!!!! ;)) Lihtsalt väga hästi lõhnastatud ja pideva treeningu tagajärjel omandatud algsete viisakusvormelitega, mis parajal momendil ja vajaduse tekkides haihtuvad.

Lüürilise kõrvalepõikena tsitaat Leenult, pärast neljapäevast töövarjupäeva autos minu poole sõites: "Mäletad, mida ma sulle ütlesin, kui sa mulle temast esimest korda rääkisid? Mäletad? Mitte keegi pole perfektne. Aga sina ikka et ohh ta on nii täiuslik, nii täiuslik! Ma ju ÜTLESIN!"
Vähemalt saab sõbrannadega naerda, olgugi siis et enda üle. Huumor, ma ütlen =)

Ja konni pole üldse mõtet printsi avastamise lootuses suudelda. Nagu multikast nähtud, on umbes tuhat asja, mis võivad valesti minna, rääkimata võimalusest, et muutud hoopis ise konnaks. Päriselus küll sõrmenipsutuse peale transvestiidiks ega redneckiks ei muundu, see-eest võib igasugu muudes vormides konn-printsidest (halba) eeskuju võtta. Kehvad kombed nakkavad paradoksaalsel kombel vist paremini kui head.

Või olen ma ise hoopis printsess herneteral? See on ka muidugi variant, aga võttes (halba) eeskuju ühelt tuttavalt tõsielu-printsihakatiselt... kuna ma olen veatu ja ei tee kunagi midagi valesti, siis ma ei pea seda võimalust üleüldse kaalumise vääriliseks. Checkmate. I win, you lose!

Go, riäliti!

* * *

Aga Disney konnamultikas oli muidu päris armas. Ma ei surnudki igavuse kätte ära, nagu muidu lastega kinos käies vahel juhtuda võib, eriti, kui on eesti keeles peale loetud. Kuigi nohh, tõele au andes, kohati oli ikka veel natu piinlik. Aga küllap harjutamine teeb meistriks ja tõenäoliselt just siis, kui ühelgi mu pudinatest enam eestikeelset pealelugemist tarvis ei ole, muutuvad need pealeloetud multikad sellisteks, et mõte ei mõlgu pidevalt ainult teemal "miks oh miks me seda just eesti keeles peame vaatama". Peeter Oja poolt pealeloetud jaanimardikas RayMond oli muidu kuulamist väärt juba praegu =)

Ja joonistatud oli see film väga kaunilt, kõik need New Orleansi vaated tekitasid rändamise isu. Ajas tagasi rändamise siis.

Ja mis veel huvitavat selles filmis... tüüpilise maailmasõjaeelse tumedanahalise töölisperekonna suhtkoht ideaalsena näiv isa oli millegipärast Obama enam-vähem täpne koopia... mine võta kinni, oli see tootmisrühmal taotluslik võte või mitte.

2010-03-23T23:13:00.006+02:00

Õpi hingama, tohman!

Tšättisime täna Verontsuga msn-s meestest. Konkreetselt. Mõndadest konkreetsetest siis. Oli eelkõige lõbus ja naljakas. Juba ainuüksi selle vestluse põhjal võiks valmistada mitu väga ägedat seksijalinnaliku seriaali episoodi. Ütleme nii, et elu pakub ikka sellist materjali, et vaata ja imesta. Või siis pigem "koge ja imesta" =P

Mõnest olukorrast vesteldes saime muidugi ise ka n.ö. kõrvaltvaadates aru, kui nõme ja totter see tegelikult on ja kui totakad oleme meie, et me iseend üldse sellistesse situatsioonimarinaadidesse nii kauaks oleme ligunema jätnud. Ise olukorras sees olles võid lõpuks endaski kahtlema hakata, kuigi sõbrad-tuttavad kõrvalt ehk hurjutavad ja sedasama räägivad, mida sa ise juba ammu kahtlustad, et pole mõtet ja lõpeta juba ära. Seega teinekord ongi vaja teist inimest, kes ise parasjagu täpselt sama asja läbi elab, et elu ja inimsuhete põhitõed neljal käel uuesti paika lükata. Sort of nagu tugigrupp või nii.

Ja päeva tsitaat tulebki preili ekskaassõltlaselt Veronique-ilt =D

Veronika ütleb:
jap... ma olen ka sellest aru saanud... sellest siis et kui inimene on normaalne siis ta ei käitu nagu mingi lollakas

2010-03-22T21:14:00.004+02:00

Karma (is a) bitch

Mõned aastad tagasi käisime sõbraga nädalavahetuse city-breakil. Sõbral oli pikka aega anomaalne madal palavik olnud, mis muutis ta olemiselt loiuks ja roidunuks. Otsisime parasjagu kaardi järgi üht konkreetset tänavat ja läksime vaidlema mingi totra asja üle a´ la kummale poole tuleks minna, et kohale jõuda. Kuna mul oli õige vastus ammu käes, tema aga ikka vastu punnis, ägestusin ta peale. Ma ei saanud aru, kuidas muidu nii arukas, tark, nutikas inimene ei saa järsku sedavõrd lihtsa asjaga nagu kaardilugemine hakkama. Lihtsalt ära ole nii uimane nohh, võta ennast kokku ometi!!

Nagu kombeks, elu õpetab. Kui muidu piisavalt palju empaatiavõimet pole, et teisest inimesest aru saada, siis omal nahal läbi elades hakkad mõistma.

Nüüd, kui mul endal on sama jama küljes ja ma unustan terveid vestlusi ja elan põhimõtteliselt aegluubis, saan sellest olukorrast oi kui hästi aru. Õnneks on see olukord väikese operatsiooniga loodetavasti elimineeritav, aga õppetund see-eest jääb vist küll terveks eluks meelde.

Teisipidi panevad üpris mitmed olukorrad mind tänasel päeval mõtlema, et ehk saan ma olla kohe tark meie mõlema eest ja hoida ära situatsiooni, kus too teine peaks hiljem kannatama mingite asjade pärast, mida ta praegu oma totu peakesega korda saadab. Et tegeleks ennetusega või nii. Korraldaks kuidagi niiviisi, et inimesed saavad oma vigadest aru enne, kui nad nende teostamise pöördumatu protsessi ette võtavad. Et õpiks kuidagi niimoodi nagu koolis, kus õpetaja seisab tahvli ees ja jutustab: need olid australopiteegid ja selline nägi välja mandrite ränne.

Ja lõpuks - kui ma polegi ainuke geenius, kes selle võimaluse peale on tulnud and they`re trying to teach me a lesson while I`m trying to teach each one of them a lesson, siis kas see teeb kokku terve suure hunniku korralikke õppetunde või lihtsalt ühe suure hunniku?

2010-03-15T14:46:00.006+02:00

Nädalavahetuse noos

Alice in Wonderland oli ikka suisa halb, Up in the Air seevastu üle ootuste hea.

Esimese filmi puhul oli prevalveeriv emotsioon kahjutunne - ma nägin, kui palju on pingutatud, aga see ei tekitanud minus absoluutselt mittemingisugust reaktsiooni. Isegi Johnny Deppi vigurdamine ei suutnud seda filmi soovitatavate linateoste nimistusse trügida. Oli ainult üks hea line ja kaks ägedat tegelast ja stoori oli ma ütleks isegi et igav - mul oli algusest peale ükskõik sellest, kas kroon saab tagasi Valgele Kuningannale või mitte. Mitte et film hoogne poleks olnud, aga ta oli seda piinaval ja väntsutaval moel.

Samas Up in the Air oli lõbus ja energiline, väga heade näitlejatöödega. No tõesti, mulle meeldis isegi too Anna Kendricku mängitud brünett tšikk, kelle tegelaskuju oli kohati peaaegu irriteeriv. Ja see blond naispeaosatäitja - superhästi mängis, väga ilus ja äärmiselt šarmantne, aga minu jaoks täiesti uus kuju. Imdb ütleb tema nimeks olevat Vera Farmiga ja selle nime ma püüan meelde jätta, sest teda sisaldavaid filme vaataks täitsa heameelega veel.
Üks suur pluss oli filmil veel, et see haakus päris suures osas minu elu ja mõtetega ja kuigi tegemist oli väljamõeldud tegelastega, oli mõnes mõttes rahustav seda lugu jälgida ja teada, et kusagil (jahh, mind lohutab ka Ameerika või isegi Filipiinid) on veel keegi, kes nii mõtleb või on midagi sellist läbi elanud, sest nohh, ma väga ei usu, et sellist stoorit on võimalik lihtsalt nullist välja mõelda. Poleks iialgi arvanud, et võin mõne kähehäälse hallipäise George Clooney mängitud tegelasega samastuda, aga nii juhtus. Nunnu ja nukker samaaegselt.

Ooteliinil on hetkel I Love You, Phillip Morris, Everybody`s Fine, Printsess ja Konn ja võibolla ka Lumekuninganna. Üpris varsti olen ma peast üpris kino.

Toitusime ka hoolikalt.
Käisime ära kohas, mis on juba sada aastat olemas olnud ja mida mitmed on kangesti kiitnud, aga kuhu mina pole veel sattunud - Ungari restoran Kapten Tenkeš. Tekitas umbes samu emotsioone nagu Alice-i film. Kõik oleks justkui fine, aga see ei puuduta mind, ei ärgita suhestuma, jätab mind eemale. Suure tõenäosusega ei satu ma sinna enam kunagi. Kui just kõik muud kohad kinni pole ja ma ise või keegi mu kaaslastest nälga suremas.

Külastasime kohta, mida olin juba mitu aastat trammi- ja autoaknast kahtlustava pilguga seiranud ja mis lõppkokkuvõttes ületas minu ootused by far. Vietnami restoran Saigon Narva mnt ja Pronksi tänava nurga juures. Interjöör oli mõnna (mõni teine võib seal ilmselt küll punase värvi üledoosi saada, aga minul oli hea kodune =P), teenindus oli naljakalt kehvakene (nimetagem seda pigem oskamatuseks?), road see-eest aga väga maitsvad. Sinna läheks kasvõi homme tagasi, kuigi ma tõenäoliselt võtaksin siis ka ühtlasi teenindajanna harimise oma agendasse.

Novell oli endiselt hubane, aga teenindus on seal alla käinud. Mitte midagi hullu, aga kindlasti ka mitte midagi sellist, mille eest oleks võimalik neid va märtsikuiseid oranže naerunägusid korjata. Mina veendusin taas, et mu maitse-eelistused on nelja aasta jooksul oluliselt muutunud - aaloemahl ei tekitanudki seekord jälestust, vaid oli täitsa mõnna.

And last but most definitely not least - lounge l´amitie Caesari salat on ogaralt hea. Kui just ei satu see päev olema, mil üks salatileht on kergelt krimpsus. Ma armastan oma l`amitie-d, jätkuvalt.

2010-03-08T23:29:00.004+02:00

Jätkuvalt naissoost

Njahh =)
Ma polegi ennast veel kunagi varem nii naisena tundnud. Ei tea, mis siis nüüd sel aastal juhtus, et naistepäev nõnna populaarseks sündmuseks osutus. Probleem lasub vististi selles, et otsustasin paar nädalat tagasi uudiste vaatamises nende valdava negatiivsuse tõttu määramatu ajaga pausi korraldada - aga ilmselgelt teeb nimetet tähtpäev parasjagu kammbäkki ja mina polnud asjaoludest teadlik. Ühesõnaga mulle tuli täieliku üllatusena, et nii paljud pidasid oluliseks mind naiseks olemise puhul taimede, poeesia ja muidu heade soovidega õnnitleda.

Minu eriline tänu ja tunnustus läheb aga Kollektiiv J-le originaalse lähenemise eest - sweet and yet ingenious... me likes =) Tekkinud efekti iseloomustama sobiks hästi tsitaat ühelt mu lemmikklassiõelt, mis originaalis käis tema pulmade kohta: "me mõtlesime, et võiks seda teha nii, et mitte kellelgi mitte kordagi terve ürituse jooksul iiveldama ei hakkaks" =P

Ma naeratan siiamaani.

Aitäh! =)

Seltsimees Rand

2010-03-04T22:28:00.005+02:00

Kapiromantikud, valvel!

Eile käisime Verontsuga kinos Leap Year`i vaatamas. Ma olin seda juba tükk aega näha tahtnud, sest treiler jättis väga-väga hea mulje. Ega filmilgi miskit viga polnud. Väga armas oli. Kõik oli väga armas. Kuigi Veronika korrutas viimase stseeni ja lõputiitrite ekraanile ilmudes nagu kirju papagoi, et "only in the movies, only in the movies, ONLY in the movies", naeris ka tema filmi jooksul mitu-mitu korda valjul häälel. Nii et isegi, kui see film meeldib kõige rohkem ilmselgelt minusugustele totudele, kes arvavad, et päriselus tegelt kaaaa võib midagi sellist juhtuda, siis hea ajaviitefilmina saavad seda ka teised kasutada. Võinohh maitea. Leenu ilmselt haigutaks ja küsiks, et miks ma sunnin teda sellist jama vaatama =D
Minu lemmiktegelane selles filmis oli igatahes kohver, aga millistel asjaoludel ta sellele kohale pääses (olgem ausad, rebimine meespeaosatäitjaga oli ikka tihe =P), näete juba ise filmist.

Pärast kinu leidsime Nõmme teelt ühe gruusia köögi nimega Suliko, mis oli ütlemata hubane, aga kahjuks ei jätnud teenindus väga head muljet. Põhimõtteliselt võiks selle hubase olemise nimel mõni päev tagasi minna ja ehk mõnda roogagi proovida, aga ma kahtlen, kas teenindav personal seal ülepäeviti vahetub ja kuna tädi baaritädi oli juba mu jookidegi kohta käivate küsimuste peale silmnähtavalt häiritud, siis ma pole üldse kindel, et ma julgeksin seal midagi süüa... =)

Täna leidis aset juba pisikeseks traditsiooniks kujunenud neljapäevaõhtune teejooming Leenuga, mille jooksul mina kiusasin tahtmatult sõltlast (kui teil juhtub olema mõni(kümmend) kilo üleliigseid kompvekke, siis ma võin teile Leenu numbri anda ;), sai mõnusalt juttu puhutud ja naeru kihistatud.

Aga filmide juurde tagasi tulles... mina, kes ma otsustasin teha ajakirjadega pausi, et jõuda lõpuni või realistlikuma käsitluse kohaselt mingigi maani kõikide nende raamatutega, mis mulle kapis lugemist oodates stressi tekitavad, ei suuda vist filmidest siiski loobuda. Vähemalt mitte komöödiatest. Igaühel oma sõltuvus... =)

2010-03-01T19:29:00.005+02:00

Books as babies

Seda, et ma pole eriline baby-person, teavad vist juba valdav enamus mu sõpradest-tuttavatest. Imikud lihtsalt ei tekita minus siiani veel kahjuks või õnneks mitte mingisugust emotsiooni. Ma võin nendega sõbralik olla ja parimal juhul ka mõned mõõdukalt lällutavad laused vahetada, aga endale koju tahaks ühte ehk vaid siis, kui nad näeksid välja sellised nagu Bodies Revealed näitusel - psühhedeelselt punase-oranži-roosakirjud, läbipaistvad ja hiirvaiksed.

Raamatutega seevastu olen ma alati palju lähedasem olnud ja ka praeguses eluetapis on need mulle kordades sümpaatsemad. Üsna pea ilmub üks seiklusromantiline jutustus, millele ma olen tükk aega kaasa elanud. Ja kuigi see pole minu enda raamat, olen ma seda varasuvest alates vahelduva eduga nokkinud sedamööda kuidas ta valmis ning see protsess on mind mõjutanud. Üllatav-armas oli teada saada, et ka mina olen protsessi mõjutanud.

Raido ütleb:
sina lähed sinna raudselt sisse
mina mäletan
ja ma leian selle üles ja ma ei karda seda kasutada

Minu jaoks sisendas see raamat nii jupikaupa lugedes kui ka nüüd, täisversioonina, lootust... võiks isegi öelda, et rohkemat - kummalist turvatunnet... et häid, ausaid, moraalitundega, tõeliselt positiivseid inimesi laias maailmas veel leidub. Et leidub neid, keda austada. Sest austust, seda emotsiooni ei tekita teps mitte igaüks ega ka üle ühe ega pahatihti kümne mitte. Ma loodan, et see raamat toob helgust teistelegi...

2010-02-24T00:02:00.003+02:00

Sünnipäevanädal möödus uskumatu kiirustamise ja orgunnimise tähe all. Ja ega mul praegugi kahjuks eriti mahti pole sellest kribida, aga miskit mälestuseks ikka.

Neljapäevane sünnipäevahäng sugulastega Rohelises Toas oli nunnu, eriti kuna koht oli meie sinnasaabumise ajaks juba ametlikult suletud ja väga hubane oli seal niimoodi isekeskis istuda ja juttu puhuda. Veendusin taas kord, et mul on ikka eluarmsad sugulased =)

Laupäevane viinaralli mittesugulastega (okei, üks eksis ikka ära) oli samuti tore, mulle meeldis eriti peo lõpuosas toimunud Twisterimaraton, mille jooksul ma küll ühtegi partiid ei võitnud, see-eest aga tekitasin omale järgmiseks päevaks piimhappest valutavad jalad. Jah, ka sünnipäev võib olla trenni eest ;)

Pühapäev oli üks eriti tore päev, käisime kursaõdedega sushit söömas ja kinos. Solarise suhsipleiss jättis oma teenindusega küll soovida (kui suppi sülle valatakse, võiks ju eeldada vabandust näiteks...?), sushi ise see-eest oli aga üks parimaid, mida ma olen ever saanud. Film oli ka täitsa hea - Valentinipäeva vaatasime. Priimasid ütlusi ja lemmikkohti kujunes tolle suhteliselt pika ja äärmiselt sisuka filmi kohta üsna mitu, aga parim oli ikkagi see koht, kus Jennifer Garneri tegelaskuju oma sõbranna korraldatud "I Hate Valentine`s Day" peole saabub ja talle kaigas kätte antakse. Ma ütleks, et tolle koha puhuks valitud taustalugu oli parim, mida ma filmis olen kuulnud since Miami Vice the movie. See koht selles filmis oli umbes täpselt sama hea nagu muusikaline koosseis Chemical Brothers, kes võib kätte võtta ja kokku segada kõige uskumatumaid asju and it will still taste and feel oh so good and perfect.

Täna käisime pisiõega OceanWorldi vaatamas ja mina ei saa ausaltöeldes aru, what`s all the hype about. Kui inimene on oma elu jooksul natukenegi National Geographicut või kasvõi mõnda ETV pealt jooksvatest veealust maailma näitavatest dokumentaalidest vaadanud, ei hämmasta see film küll millegagi. Mõni üksik kala välja arvatud. Päris aus olles... selle filmi ma jätaksin vahele. Osaliselt sellepärast, et (vähemalt minu jaoks) ei olnud kuigi põnev, osaliselt seepärast, et loo peategelane tundus kergelt kohtlane ja osaliselt seepärast, et kui filmi eesmärk on inimesi harida selles osas, et kõik presenteeritavad liigid on kas ohustatud või väljasuremise äärel või juba välja suremas, siis võiks selle subtiitrite ajal jooksva pointi ka eesti keelde tõlkida. Sest selles vanuses lapsed näiteks, kellele see film tõenäoliselt väga meeldib (nunnutava häälega kilpkonn ja ilusad värvilised kalad), ei oska inglise keelt. Ja ega päris paljud täiskasvanudki sellist sõnavara valda. Nii et pool pointi jäi nagu puudu ja see häiris mind, sest just teavitamise eesmärgil kõnealune muuvi vändatud oligi, nagu ma olen lugenud.
Eniveis, ma siiralt kahtlen, kas selle ühe kilpkonna poolt jutustatud loo pärast muudaksid oma meelt need inimesed, kes muidu keskkonnast ei hooli ja kellele ookeanide heakäik on suva või kas nad üldse toda filmi vaatama läheksid in the first place, aga mina soovitan ka keskkonnast hoolivatel inimestel seekord oma raha mingi muu filmi peale kulutada.

And last but not least - mis selle Plaza 2. saali soundiga toimub? Mina ei ole kuulmispuudega ja ma olen kindel, et ka suurem osa teisi selles saalis istuvaid inimesi polnud. Miks peab heli olema selline, et tekib tahtmine kätega kõrvu katta? Minu kinoelamus sellest küll ei paisu, pigem kahaneb. Ja see pole üldsegi esimene kord selles kinos, kuigi ma pole kindel, kas eelmised paar korda, kui ma kõrvatroppide järele igatsesin, olid samas saalis. Saali nr. 2 jätan ma igaks juhuks edaspidi valikuvariantidest välja.

2010-02-08T17:09:00.005+02:00

A new hobby of mine

Laupäeval käisime Liisi ja Jerryga kinos uut Meryl Streepi filmi vaatamas. Minul on Meryl Streepiga sellised lood (ja ma olen aru saanud, et paljudel teistelgi on samamoodi), et kui tema on otsustanud mõnest filmist osa võtta, siis mind põhimõtteliselt ei huvita, mis selle linateose pealkiri on või millest see kõneleb. Meryl mängib, say no more, ma juba kõnnin kino poole.

Ja oligi hea film. Kuna see mind vähemalt kolmel korral pisarateni naerma ajas, siis võib vist öelda, et suisa väga hea film. Viimane kord, kui ma kinoskäiguga nii rahul olin, oli vist suvel (The Hangover ja sis see Borati nilbest blondist fashionistast mantlipärijast vändatud muuvi, mille pealkiri hetkel ei meenu). Mitte et vahepeal poleks igasuguseid muid sorti häid filme nähtud, aga minu filmivaliku edetabelit troonivad juba mõnda aega naljakad ja väga naljakad komöödiad. Teadlik otsus selline. Sest kui minna vaatama mingit seiklus- või eluloofilmi vms., võib see olla hea, aga ei pruugi. Ja isegi kui on hea, ei aja see necessarily naerma ega naeratama. Aga mina tahan naerda. Ma tahan palju-palju-palju naerda! See on Carry Elu põhiseadusesse sissekirjutatud põhiõigus =)
Kinno, erinevalt televiisorist, õnneks eriti igasugu tordiga-näkku-jalaga-sinnasamusessegi-banaanikoore-peal-libastumise komöödiaid ei jõua, nii et kino + komöödia on suhteliselt kindla peale minek. Kuigi kui nüüd meenutada, siis selles It`s Complicated filmis oli tegelikult päris mitu sellist kohta, mille peale ma oleksin arvanud end mitte naerda suutvat, kui keegi mulle nendest ümberjutustust oleks teinud. Tõenäoliselt oleksin arvanud, et see, kes taoliste kohtadega filmi kiidab, on tsuti opakas või siis talle meeldivadki sellised hea maitse piiril balansseerivad naljad. Ilmselt oli asi suurepärases kompotis - režissöörid-stsenaristid-näitlejad - et need naljad vaimule sugugi kurnavalt ei mõjunud =)

...üks asi selle filmi juures oli siiski veidike häiriv. Nimelt seal portreteeritud ülinormaalne perekond tundus mulle... kergelt ebanormaalne. Võibolla on asi selles, et ma ei ole sellist asja harjunud ei kogema ega, kui nüüd lõpuni aus olla, siis ka kõrvalt nägema mitte, aga Little Miss Sunshine-i kummalis-veider famiilia teeb esmamainitule vähemalt minu jaoks kindlalt silmad ette. Et siis satiinist voodipesu reklaamile eelistan ma igal ajal realistlikumat lähenemist, sellele omaste lõbusate võlude ja valudega.
Little Miss Sinshine-i näidati eile telkust ka ja kuigi mul suure kokkamistuhina kõrvalt (sõir + martsipanikook siis seekord) täisversiooni vaatamiseks mahti ei jäänud, kobisin teleka ette vahetult enne filmi lõppu ehk talendivooru algust, mis on vaieldamatult üks parimaid feel-good momente filmiajaloos. Üks vähestest filmidest, mida ma olen nõus mitu korda vaatama. Tänaseks olen seda vist juba oma kolm korda näinud ja vaatan tulevikus kindlasti veel. Ja käin ka kõikidele tuttavatele edukalt närvidele, et nad selle ära vaataksid =)

Peaks vist tõesti hakkama stsenariste ja režissööre ja muid elukaid silmas pidama. Sest näiteks nende tüüpide filmidega, kes Little Miss Sunshine-i kokku klopsisid, oleks mul küll huvi tutvuda.

Lisaks kõhulihastele soovitatavalt julmalt mõjuvatele komöödiatele kogun ma juba mõnda aega igasuguseid muid naljakaid hetki ja emotsioone. Eile näiteks oli selline päev, kui ma sain mitu üsna omapärast ent armsat komplimenti. Lõbusaim neist kõlas taustaks sellele, kuidas kaks inimest minu sõrmejälgi uurisid ("Eino vaata nüüd, millised ilusad jooned, ma ütleks lausa et kaunid. Nii kenasti välja joonistunud.") ja oli saadetud imetlevatest ahhetustest. Ütleme nii, et kui politseijaoskondades missivõistlusi korraldataks, saaksin mina suure tõenäosusega Miss Näpujälje eriauhinna =P

2010-01-30T15:32:00.004+02:00

"После всего, что было у «Аватара» с нашими глазами, он просто обязан на них жениться."

ehk filmikriitiku kommentaar populaarselt vene kinoteemaliselt veebilehelt

nendele, kes ikka veel kahtlevad.

2010-01-27T23:56:00.006+02:00

Avatar

I can`t believe I almost missed this movie. Õnneks Jan soovitas ja seega oli neid positiivseid soovitusi olulistelt inimestelt juba kogunenud üksjagu ning ma mõtlesin, et noh okei, isegi kui film on möga, vähemalt näeme ära, milline see Cinamoni 1. saal on. Aga nüüd, omaenesegi suureks üllatuseks ma ütleks, et nimetet filmi kinno vaatama minek oli vaieldamatult üks minu parimaid otsuseid käesoleval aastal so far=)

Ilma süvaaruteluta, things I like about this movie:

Kogu see "Crouching Tiger, Hidden Dragon", "Twilight" jms stiilis puult-puule-kaljult-kaljule jne hõljumine/jooksmine/lendlemine. Ma ei usu, et on kedagi, kellele see korda ei läheks.

Oskus ja võime teist olevust armastada (isegi kui ta näeb välja nagu piraaja, Prževalski hobuse ja Amuuri tiigri segu või nagu nülitud koer ja on ikka täiega valest rassist =) , mis filmi sisse pikitud oli.

Tegelased, kohe pärast seda, kui nad siniseks muutusid. Eriti kähehäälne naispeategelane. Ja see keel, mida nad kõnelesid.

Ikranid.

Minu armastatud, imekaunis, võrratu, ülbelt nätsu näriv you`re-not-the-only-one-with-a-big-gun-bitch Michelle Rodriguez, ilma kelleta pole ükski actionfilm sama. "I did not sign up for this shit." Yes, we love her.

Ja palju-palju muud. Aga te minge tšekkige ise, kui veel pole näinud. No on, mida vaadata. Ka ilma igasuguse 3D-ta.

2010-01-20T17:06:00.002+02:00

Vaieldamatult kummalisim koht, kus ma olen näinud poe juurest liiga kaugele toimetatud ostukäru, on meie büroohoone neljanda korruse koridor.

Vau. Tase. Lähim pood asub siit päris kaugel, nii umbes kilomeeter maad. Kui isegi püdelaks sõidetud lumega autoparklas on ostukäru transportimine enamasti raskendatud, siis ma kujutan vaid ette, kuidas too keegi ostukäruga terve selle pika tee poe juurest siiani läbis.

Ehk on tegemist masuaja tasuta trenniga? =)

2010-01-19T22:38:00.007+02:00

Emotional abortion

Eile oli kummaline päev, üleeile samuti, tänane polnud väga palju erinev. Üpris mitmed olukorrad ja inimesed, mis/kes veel mõni aeg tagasi tundusid olulised, ei ole seda enam. Ei teagi, kas see on mingi ajukeemia isekorraldatud hädavajalik protseduuriline suurpuhastus või asjade loomulik käik. Aga kuidagi hea kerge ja suvaline on olla.
Selles mõttes oli J-i õhtune msn-i tervitus vägagi tabav.

J says: Kindral Charlie! Valvel! Vabalt! Pohhuilt!

See on mõneti kergendav, kui ühel hetkel avastad, et ei hooli enam millestki, mis sind pikalt painanud. Et su hing on sellest lahti lasknud. Samas on see nii harjumatu, et esimese hooga tekib küsimus, kas ei peaks mitte vanasse emotsiooni tagasi põgenema. Et odott, ei, misasja, ma pean ju nurgas kössitama ja põdema parasjagu. See ei ole ju normaalne, et mul on põhimõtteliselt suhteliselt ükskõik? Või on...? Minul ei ole ju reeglina ükskõik.

Palju on, millest ei saa kirjutada. Kõik ei mahu alati ridade vahele ka ära.
Muusikasse mahub see-eest. Viimaste päevade tabavaimad palad:

Malcolm Lincoln - Siren

Washed Out - New Theory

Freeland - Under Control

2010-01-13T00:21:00.005+02:00

Pill tuleb pika ilu peale

Laupäeval käisin klassivenna pool piparkooke tegemas. Minu viimased piparkoogid väljusid ahjust kümme aastat tagasi, J aga polnud kunagi ise kodus piparkooke teinud, seega plaan oli suursugune. Hankisime taigna ja erinevat värvi glasuure. J oli isegi miski glasuuripritsi ostnud, aga kuna me arvasime endid piisavalt andekad pakist-otse-koogile glasuurijad olevat, ei leidnud see kasutust. Meie andekus lõppes muidugi sellega, et punase glasuuri pakend oli mõlemast otsast lahti, köögipõrand kleepus ja mina pidin lõpuks vannituppa veeprotseduuridele suunduma. Aga lõbus oli ja see ongi põhiline.

Igatahes tehtud need piparkoogid lõpuks said, pärast mitut vahepausi Eddie Murphy Deliriousi ja Men Behaving Badly seltsis. Tervelt kolm plaaditäit naeratavaid sigu, ebamäärase kujuga südamekesi ja kahtlaseid piparkoogimehikesi ning minu meelest ei läinud midagi päris aia taha. Nohh, välja arvatud asjaolu, et, nagu ma hiljem taksojuhilt teada sain, ei panda glasuuri mitte kookidega koos ahju vaid juba ahjus ära käinud piparkookide peale. Ja natuke viltu läks ehk ka sellega, et mina kui tuntud ülepingutaja pistsin kinni pool piparkookidest ja terve partii meie uut leiutist ehk punast beseekooki... milleks olid siis glasuurihunnikud, mis 185 kraadi juures suhtkoht beseekoogi sarnasteks tõmbusid ja mida oli mõnus süüa, aga mitte niiväga mõnus hiljem oma organismis välja kannatada. Efekti jätkus kauemaks - järgmisel päeval oli mul glasuuripohmakas ehk suhteliselt häiriv peavalu. Kusjuures mina olen see inimene, kellel ei hakka pea ka liigsetest alkoholikogustest valutama, aga arvestades, kui palju saasta ehk kahjulikke e-aineid nende värviliste (NB! mitte valge) glasuuride sees leidus ja millises koguses ma seda omale sisse ahmisin, ma üldse ei imesta ka. Aga nohh, vähemasti leidis meie hüpotees kinnitust: beseekoogi ja piparkoogiglasuuri koostisosad on täpselt samad.

Eile käisin vanaemal-vanaisal külas. Jõime isekorjatud vaarikavarreteed ja sõime vanaema keedetud mustsõstramoosi, mis maitses täpselt nii, nagu moosid lapsepõlves maitsesid. Vanaemale andsin üle oma uurimus- ja tõlketöö, loodan väga, et talle sellest mingitki kasu tõuseb. Vanaisaga uurisime interneti võimalusi. Vahva oli tõdeda, et mu vanaisa pole arvuti ja internetiga sugugi nii saamatu, kui ta ise alustuseks väitis. Surfasime netis ringi ja jõime seejärel veel teed ja pugisime stritslit Saaremaa meega, oehh, mõnus =)

Koju kõndisin jalgsi, osaliselt seetõttu, et trollipeatusesse jõudes avastasin, et järgmine troll saabub alles 8 minuti pärast ja külma käes oodata oleks olnud veidi sant ning osaliselt seetõttu, et kuigi mulle väga meeldib ühistranspordiga sõita (jah, see on üks minu kiiksudest!), meeldib mulle ka jala käia, eriti, kui ilm on ilus. Ja asjalikele külmakraadidele vaatamata see seda ju eile ka oli. Hoolimata kohati tüütutena tunduvatest keset teed laiuvatest lumehunnikutest oli väga mõnus ja värskendav niimoodi hilja õhtul kollaste valgusfooride vilkudes läbi Mustamäe-Kristiine kõmpida. Inimesi ega autosid eriti polnud, sai rahulikult mõned asjad selgeks mõelda. Või nohh, nii selgeks, kui taolisi asju üldse mõelda annab.

Koju jõudes pistsin nahka paar mõnusalt küpset virsikut (the simple pleasures of life =) ja harutasin Rafi energilise sabaliputamise saatel lahti nende jõulude eeldatavasti viimased kingipakid. Kui aru sain, mis seal kotikeste sees on, tuli pisar silma küll. Lisaks ägeda kujuga meepurgile, potsikule home-made müslile ja isetehtud korduvkasutatavale poekotile, millel imeilusad rohelised siidised sangad, leidusid ühes nunnus mummulises pakis ka veel villased sokid. Maavillased. Ehhh...
See on lihtsalt nii ütlemata armas tunne, kui tead, et keegi on sinu peale mõelnud, aega võtnud ja valmistanud midagi just spetsiaalselt sinu jaoks. Minu lemmikemotsioonide top-viies igatahes!

Aga nüüd olen tubli ja teen näo nagu hakkaksin ma unenägude maa poole siirdumiseks valmistuma =P

-j- ütleb:
ma peaks enda juurde panema ühe suure punase nupu
kui seda vajutan, läheb sul elekter ära
ja pead magama minema

2010-01-06T17:37:00.010+02:00

Täna elan endale

Eile oli mul kaks korda häbi. Ühel korral kergelt ja teisel ikka väga. Mõlemad inimesed tuletasid end meelde, üks natu pikema, teine natu lühema aja tagant. Lisaks häbile oli ka kahju, sest ma juba kuulsin-tunnetasin nende häältes teatavat pettumuse- ja kannatamatusenooti, mis on täiesti asjatu, sest ma mõtlen nende peale pidevalt ja ei ole sugugi ära unustanud. Lihtsalt ei ole jõudnud nohh =(

Jah, suuresti sellepärast, et koguaeg on midagi sahmimist. Palju väikeseid asju, mis ootavad reas juba aprillikuust saadik ja mõned suured asjad, mis mind iga kord, kui kapiukse avan, kummitavad ja mille jaoks mul lihtsalt napib mentaalset energiat. Ja siis veel asjaolu, et pidevalt luban kellelegi midagi teha, aidata, uurida. Iseloomu viga vast, nagu üks mu kodukootud lemmikpsühholooge J nüüd ütleks, aga parata polegi suurt miskit. Mitte et ma midagi tegemata jätaks, kõik saab ikka tehtud lõpuks, aga lihtsalt aega võtab natuke, kui juba on järjekord ees =S

Vahepeal ma mõtlen, et no ei saa ju olla, et aeg lihtsalt kaob ära kuhugi, et ma isegi pole viimasel ajal niipalju ja nii obsessiivselt muusikat kuulanud, aga ikkagi. Rafi ka juba ammu ootab, et ma talle mõne uue triki selgeks õpetaksin... Oh, the guilt!

Ohtralt ripub ka igasuguseid kohtumisi õhus, mis tõepoolest pole sellised niisama suusoojaks öeldud "kuule saame siis ikka kokku ka mõnikord eks", vaid ma tõesti-tõesti tahan sinna jõuda, aga nagu arvata on, läheks nendega pikemalt. 12 tundi järjest vestelda nii, et lõppu ei näi paistvat, ei ole meie jaoks ju mingi probleem ometigi =) Ja seda poolikut külaskäiku ma juba proovisin paar nädalat tagasi, aga ei meeldi mulle nii, et pean pidevalt kella vaatama, et ega ma järgmisele üritusele hiljaks ei jää, kui nüüd kohe kahe minuti jooksul minema ei hakka. Mulle meeldib hetke nautida, kui seda hetke peaks parasjagu olema.

Seletada kellelegi meeldivale inimesele, et ma teen küll, aga mitte kohe, on stressirikas. Eriti stressirikas ja ebameeldiv on jõuda arusaamisele, et kui ma suhteliselt lähemas tulevikus ei jäta teiste inimeste jamasid nende endi lahendada ja ei keskendu mingiks perioodiks ainult ja ainult enda omadele, polegi minust varsti ehk enam jamalahendajat. Aga ma oskan seda teiste inimeste probleemide silumist tänaseks päevaks nii hästi, et võiks täitsa spetsialiseeruda juba =) Ja kui midagi nii iisilt ja ilusasti välja kukub, on suisa loomusevastane öelda ka, et kule ei, jätan vahele =) See oleks umbes sama kui osata ja armastada joonistada just troopilist kliimat ja vastata kellegi palvele joonistada talle üks imeilusa palmiga imeilus biitš, et "näääää, ei viitsi".

Igatahes, kogu selle ringisahmimise, närveldamise, et ilma kloonita igalepoole ja kõike ikkagi ei jõua ja kohatise liigse kohusetundlikkuse tulemusena olen ma suutnud ennast ka haigeks muuta. Asja süvairoonia peitub selles, nagu ma täna J-ga vesteldes tõdesin, et erinevalt oma pidevast kaaskodanikele suunatud jutlustamisest, et tuleb süüa korralikult ja magada piisavalt, et siis peaks kõik okitoki olema, ei ole ma ise teinud ei üht ega teist ja nii juba pool aastat või rohkemgi. Ja nüüd on juba mitmendat päeva kurguga jamad lood ja palavik kaa. Täna siis lõpuks helistasin ja ütlesin, et mina tööle ei tule ja nii ongi. Et midagi sellist ei ole, mis minu kohaleilmumata jätmise tõttu kellelegi surmajuhtumi põhjustaks, seega teen neid asju siis, kui kõri korras ja palavik lännu. Tegin meiliboksi küll lahti, aga meilidele vastata ei kavatsenudki. Kõndisin poest läbi ja ostsin Piduliku Ahjukana ja ühte toredat pidu meenutava pidulikpunase Gutta Karstaisi, et pidulikult kodus haige olla. Käisin seaga õues värsket õhku hingamas ja olin isekas - ei kahlanudki vööni läbi hangede, et vaesele madalapõhjalisele rada ette teha, vaid lasin tal teeäärde siristada. Ja mõtleks - maailm ei kukkunudki kokku.

Nii. Nüüd lähen sirvin läbi tuppatulekul postkastist leitud uue Anne & Stiili (või siis parem mitte, sest kui mina seda juba sirvin, siis mina seda ka juba loen) ning keeran end seejärel pidulikult magama. Kell seitse õhtul... luksus, millega oleks tulnud end ehk juba varem harjutada =)

Homme on muidugi üks kellaajaline asi, kuhu lihtsalt peab jõudma ja üks niisama neljapäevane kokkulepe, mida ka väga edasi lükata ei sobi. Ja juba ette hakkab kahju Lazersi peost, kuhu ma seekord ilmselt ei satu, sest polnud oidu õigel ajal koju end ravima jääda. Ja nii rumal ma ju ometi ei ole, et palavikuga peole roniksin. Ja? Ei? Loodame? =)
Aga täna püüame nende asjade peale mitte mõelda.

The world can wait. I am sick today. Officially ja pidulikult.

2010-01-03T03:48:00.004+02:00

Mr. dj of my life, can we have a replay of the last few days?

Meie pretensioonika pealkirjaga aastavahetuse pidu Tartus noortekeskuses Igavesti Noored möödus põhimõtteliselt hetkega.
Kuna minu vampiirimeik tolle Barely Legal meets Vampires-i jaoks võttis aega kauem kui arvata võis (proovige ise tervet nägu peitekreemiga jupphaaval lubivalgeks võõbata, kihvu paigaldada ja nii edasi =P ), jõudsime kohale paar tundi pärast ametlikku algusaega ehk üheksaks. Ei tea, kas minu Roxanne-i mängu lembusest teadlikuna oli Kar seda tolle hetkeni edasi lükanud, aga suhteliselt kohe kui me olime end ülemistest riidekihtidest vabastanud, aeti rahvas keskpõrandale kokku ja pandi Sting laulma ning vampiirid ja alaealised sünkroonis verd ja alkoholi manustama. Kuni südaööni kulges aeg veel suhteliselt aja moodi, aga mingist hetkest peale seda, kui olime Zeppelini lähedusest ilutulestiku vaatluselt ja säraküünalde põletamiselt naasnud, otsustasin mina oma kihvad tõsiselt tööle panna ja koukisin koti põhjast välja ka spetsiaalselt seks tarbeks hangitud võltsvere ampullid. Mida iganes selle ametliku nimega "theatre blood" aine koostisesse kokku keevitatud on, ei ole see siiski vist allaneelamiseks mõeldud. Või siis vähemalt mitte taolistes kogustes =) Charlie the Vamp võttis oma ülesandeid igatahes täie tõsidusega ja ragistas vahelduva eduga mööda maja ringi seni kuni veri otsa sai ja natuke pealegi =P
Koosmõjus Liisi ja Karini aastate jooksul kurikuulsuse omandanud bloody pangebooliga andis see muidugi veel eriti erilise, ootamatu ja mitte-päris-mina-ise-appi-mis-toimub tulemuse. Nagu Leenu juba pärast jõulutšilli (või no okei, selle keskel) tähendas: "See ämber on saatanast!" =P
Aeg lihtsalt kadus kuhugi ja ilmselt sinnasamasse kadus mõndadeks momentideks ka kontroll. Not that we protest too much =)

Kreisiwacko hommikune aahvterpaarti ühes Aleksandri tänava koridoris (kui ma ise poleks kohal olnud, siis ma ei usuks, et ühest koridorist annab nii palju funi välja pigistada, yupyup ;) ), elu kõige mõnusamana tundunud magamisase specially made by pinginaaber Riin ja järgmise päeva armas istumine Pierre-is ainukestega, kes olid teovõimelised (ei, mitte mu sõbrad pole nõrgad, vaid pidu oligi lihtsalt liiga karm =), kaalusid aga üles nii vahepealse paaritunnise (jah? ei? võibolla? who knows...) kummalise olemise kui ka mõlemad ampsud sellest rõvedast Statoili burgerist, mille järele me hommikul pärast noortekeskusest lahkumist suundusime. Ja ma olen absoluutselt täiesti kohustatud teile südamele panema, et te seal Statoilis ära käiksite ja selle rohelise kastmega burgeri ära prooviksite, lihtsalt et teada saada, kui keemia moodi üks asi saab maitseda. See menüüs kõige parempoolsem, just, minge ja proovige ära. Saate teada, kuidas tulevik maitseb.

Aga peo, ägevahvate inimeste ja selle nunnu maja järele igatsesin juba Tallinna poole tagasi sõites.
Tsiteerides pärast-pidu Karinit ja Liisi, kes organiseerimise ajal olid suure korraldamise peale juba jõudnud mõelda, et milleks oo milleks nad seda aeg-ajalt ette viitsivad võtta: "Jaa. Nüüd tuli meelde, mille pärast me seda ikka ja jälle teeme" =)

Whoa what a party! =D

2009-12-21T02:03:00.004+02:00

Where does the karma begin and where does it end?

Kas see, kui kellelegi on kunagi mõõtmatutes kogustes liiga tehtud, annab talle õiguse suhtuda hoolimatult kolmandatesse isikutesse? On minevikus juhtunu vabandus olevikule ning kui jah, siis mil määral? Tohin ma oma sigatsemisi vabandada sellega, et keegi kunagi minu ära rikkus?

Paratamatult tundub, et jama, mis lainetena minuni jõuab, oleks justnagu vääriline palk nende jamade eest, mis ma ise senise elu jooksul kokku olen keeranud. Aga kas mul on õigus tõsta näpp püsti ja öelda, et vabandage, aga mina käitusin sitasti sellepärast, mis juhtus minuga enne seda, kui ma hakkasin inimestele poolkogemata haiget tegema? Ja kas see keegi teine saab oma karmavõla samamoodi ringiga tasutud nagu mina praegu selle eest, milles ma enda arvates isegi kuigivõrd süüdi pole ja mis juhtus justkui teadmatusest, oskamatusest, möödaminnes?
On karma kõikvõimas ja mõõtmatult tark või läheb tal vahel loendamine sassi? Peaksin ma kuhugi kaebuse esitama või püsima vakka ja eeldama, et kõik, mis tuleb, olen kuhjaga ära teeninud?
Piirdub asi praeguse eluga või peame me arvestama ka eelmistega? Kui praeguste viperuste eest tundub seda kõike liiga palju, siis kes kurat ma eelmises elus olin?

Ma ei tea seda ja ilmselt ei saa ka kunagi teadma. Aga ma olen aru saanud paarist muust aspektist, mille taha inimesed järjekindlalt koperdavat näivad:

Hurting other souls never cured anyone.

A little hurt goes a long way... and then comes back to hit you flat in the face.

***

It ends right here. Ma teen kõik endast oleneva, et see saast siit uuele ringile ei läheks.

Tristan Garner - Give Love. Muttonheads vs. Alexandre Auger Mix.

2009-11-17T18:17:00.005+02:00

Maailma kõige mõnusam emotsioon tekib siis, kui kõndida mööda oma kõrges lehehunnikus mõnuga ringituulavast seast, seisatada, hõigata teda korraks ning siga tõstab pea üles, vaatab sulle otsa ja liputab saba nii et valgete harjastega sabatutt käib plapp-plapp-plapp vastu lehti =) Või kui temalt siis küsida, et "nohh, mõne tõru ka leidsid?" ja roosa kullake rõõmsalt "trööhhkk!" vastab, endal sära silmis =)

Või siis see, kui võõrad koerad, kellele ei ole soovitav silmagi vaadata, kuna nad muutuvad kohe tigedaks, tulevad, oma peakese sulle vastu jalga toetavad ja keelduvad edasi kõndimast seni, kuni nende omanikud esitavad küsimuse, et "kas jääd nüüd oma uue perenaise juurde?" =)

Loomad on vahvad ja seda enam meeldib mulle Layla ettepanek kasutada vähemalt osa meie üle piiiiiiika aja lõpuks väljanõutud võlatagastusest koduta kutside hüvanguks. Mulle meeldib, et mul on nii toredad, heasüdamlikud ja omakasupüüdmatud sõbrad! Wuff!! =)

2009-11-16T16:20:00.003+02:00

Rubriigist "mida te ei teadnud, aga võibolla sooviksite teada"

Eriarstile oli vaja minna. Perearst andis saatekirja. Helistasin vastava asutuse registratuuri, et aeg kinni panna ja nagu viimasel ajal kombeks, sain vastuseks, et esimene n.ö. tasuta aeg (ehk siis see, mille visiiditasu on 50 krooni) on ei rohkem ega vähem kui nelja kuu pärast, aga juhul, kui ma olen nõus maksma visiiditasu (!) 215 krooni, pääsen vastuvõtule kiiremini ehk kahe kuu pärast. 215 krooni ei ole muidugi midagi võrrelduna nende viiesajakrooniste visiiditasudega, mida ma oma põlve pärast olen pidanud maksma ning kuna ma olen jätkuvalt kindlal veendumusel, et tervise puhul on alati parem variant maksta kohe ja natuke kui hiljem ja juba oluliselt rohkem kui natuke, nõustusin registratuuritöötaja pakutud suurema visiiditasuga. Arvasin, et sellega ebameeldivad üllatused lõppevad.

Aga oh ei. Edasine oli kohati isegi naljakas. Kõigepealt teatas tädi arstitädi mulle täna, kui need kaks kuud tasulist järjekorda lõpuks ümber olid saanud ja ma rõõmsalt tema kabineti toolil maandusin, tõsise näoga, et tjahh, selle hädaga oleks vaja teha üsna mitu uuringut. Aga nimetatud uuringud maksavad mitmeid tuhandeid kroone. Ja - pange nüüd tähele - kuna mina saabusin tema juurde tasulisest järjekorrast, pean ma ka need uuringud ise kinni maksma. Ehk siis teisipidi panduna - oleksin ma viitsinud kannatada veel kaks kuud, et saada tema vastuvõtule n.ö. tavalises järjekorras, oleks haigekassa tasunud minu uuringute eest. Ei aidanud minu selgitavad kommentaarid ega ebalevad küsimused, et ee...ää...ööö mul on ju haigekassa kindlustatus ja puha ja kuidas siis ikka nii. Kui oli raha, et maksta rohkem visiidi eest, maksad ka uuringute eest. Vahva, kas pole? =D

Nagu perearst eelnevalt kõrgendatud visiiditasude kohta, laiutas eriarst mitmetesse tuhandetesse küündivatest uuringutasudest rääkides käsi ja möönis, et süsteem pole täiuslik, ent praegu on nii ja midagi ei ole parata. Seejärel pakkus ta välja variandi, et võib mind uueks aastaks vormistada tasuta järjekorra esmasele visiidile, et kui ma suudan nii kaua kannatada ja tagasi tulen, saab ka haigekassa minu uuringute eest tasuda.

Miks see lugu mind kurjaks ajab:

a) Patsiente hoitakse teadmatuses. Kui süsteem on selline, siis on süsteem selline ja tõepoolest midagi pole teha, aga kas sellest ei oleks võinud patsienti registreerumisel teavitada? Asjaolusid teades oleksin ma ehk optimaalse visiidiaja valikut veidi tõsisemalt kaalunud. Paljudel inimestel polegi üldse, mida kaaluda. Kui näiteks mõni väga madala sissetulekuga hädasolija kraabibki kusagilt selle paarisajakroonise visiiditasu kokku ning avastab seejärel, et tema valik läheb talle maksma järjekordse sms-laenu, ei ole see aus ei patsiendi suhtes, kes pettub ja peab tõenäoliselt veelgi kauem abi ootama ega ka arsti suhtes, kelle aega on raisatud, sest ta peab, juhul, kui ta on nii kaval nagu minule sattunud arst, sama patsienti teist korda uuesti vastu võtma.

Miks ei võiks potentsiaalseid patsiente asjakohase informatsiooniga varustada? Et kui te valite selle järjekorra, siis teie edasised valikud on piiratud, aga kui tolle, siis on jälle sellised eelised ja puudused. Aega võtaks see maksimaalselt 30 sekundit + patsiendi reageerimisaeg ehk teist samapalju. Kokku hoiaks tubli 20 minutit.
Paganama tsirkus, ma ütlen x(

b) Õiguspärased ootused ja muu vigin. Mind tõsiselt häirib see, et ma käin tööl ja maksan makse ja enda arvates peaksin arstiabi saama, aga arvestama pean siiski vaikimisi võimalusega, et järgmisel korral, kui mulle näiteks kiirabi järgi tuleb, küünitab üks karvane käsi autost kanderaamini ja ulatab makseterminali, et palun - juhul, kui soovite nüüd ikka haiglasse sõidutatud saada, tasuge nii-ja-niipalju. Noh olete küll haigekassas kindlustatud ja tõepoolest vältimatu arstiabi teenus peaks teile tasuta olema, aga vot näete tänasel päeval saate selle raha eest ainult seda, et sätime teile voolikud külge. Bensiini ja muu eest peate ise juurde tasuma. Ja kui ei taha, et me tee peal veel muudest kohtadest läbi põikame, võite igaks juhuks kohe kiire kohale jõudmise tasu ka ära maksta.

Võiks ju kohe otse öelda inimestele, et sorri, raha ei ole ja ei tule ja vaadake ise, kuidas saate. Ma säästaksin heameelega oma närve ja kobiksin kohe ilma pikema jututa kuhugi tasulisse praksisesse üle.

c) Ühe Tallinna haigla sugulasest administratiivtöötaja aga teadis rääkida, et tegelikult ei olegi mingeid järjekordi. Arstid pidavat istuma tühjades kabinettides ja põhimõtteliselt lage vahtima. Palgad olevat arstidel niivõrd kõrgeks aetud, et inimestel pole finantse sellisteks kõrgeteks visiiditasudeks, millest nende palku rahastatakse. Ma saan aru, et seitse aastat koolis käia on pikk aeg ja kui sa oled pähe tuupinud nimekirjade viisi luid ja veresooni, prepareerinud laipu ja välja kannatanud veidrikest õppejõude, tahaks ühel ilusal hetkel nähtud vaeva eest ka vastavalt tunnustatud/tasustatud saada, aga kuhu jäävad kõik need ilusate nimedega vanded, eeldus, et inimesed tahavad arstiks saada siiski eelkõige selleks, et kaaskodanikke aidata, jms? Milleks karistada patsienti?

Muudes riikides saavad arstid väga kõrgeid palku osaliselt ka riski hajutamiseks - juhuks, kui peaks mõne patsiendiga midagi kokku käkkama ja tuleb law suit. Meil siin ei kobise eriti keegi patsientidest midagi. Võibolla vaid siis, kui mõni omastest, kes polnud veel pensioniealine, ilmselgelt lolli asja pärast ära kooles.

Kusjuures nüüd, tagantjärele mõeldes, tõepoolest, polikliinik oli tühi. Nendel korrustel, kuhu mina sattusin, istus igaühel 2-5 inimest ja garderoobis ei viibinud üldse kedagi. Ja minu arsti kabineti uks oli lukus kõik need 10 minutit, mis ma varem kohale jõudes ukse taga mööda saatsin. Ka ei toimunud selle aja jooksul ukse taga mingit liikumist, seega...

2009-11-13T16:57:00.005+02:00

Postitus kolis sinna, kuhu ta kuulub ehk orkuti testimõuniaaliasse & Mimicry ja Jethro Tulli lood on siin:

http://www.youtube.com/watch?v=guJPzLVoqrM

http://www.youtube.com/watch?v=WOL-4Zg3KJs

Kui ma nüüd selle viimase loo nime ka teaks mhmhh jah aitäh =)

2009-11-02T19:16:00.000+02:00

Valitud seltskonnale

Sulle üks ja sulle ka. Tulge koju, kullakesed. Kummitame koos.

2009-10-24T17:17:00.003+03:00

Eile käisin üle pika aja ühes sellises kohas, kuhu ma varem kunagi sattunud pole. Karaokebaaris =)
Kuigi mina seekord ei laulnud, meeldis mulle väga sealne non-judgemental õhkkond. Ning hoolimata sellest, et igast võimalikust kokteilist, mis mulle meenus ja mida tellida tahtsin, jäi baarmänil iga kord puudu üks komponent, tundub mulle, et sinna hotell Metropoli esimesel korrusel asuvasse hubasesse Koskenkorva karaokebaari peab teinegi kord asja tegema ;)

2009-10-22T00:58:00.003+03:00

00:58

lauri ütleb:
Carry, mine magamaaa

Charlie Romeo ütleb:
kohe

lauri ütleb:
otsekohe

Charlie Romeo ütleb:
just. kohe

lauri ütleb:
eieiei, otsekohe

Charlie Romeo ütleb:
no. ma. mõtlengi selle peale juba.

Old habits die hard... =)

2009-10-19T23:19:00.002+03:00

Üleeile käisin alternatiiv-klassikokkutulekul. Ütleme nii, et sedavõrd kaua järjest ja nii intensiivselt naernud pole ma ikka tubli mitu aastat. Poleks seal nii palju süüa olnud, oleks seda 9 tundi järjest kestnud kollektiivset naeruhoogu ehk isegi kõhulihaste bootcampiks võind lugeda =)

2009-10-13T19:41:00.002+03:00

Arvake ära, kes tohib alates tänasest ise omadel jalgadel trepist alla kõndida? =D

Naeratasin terve tee arstikabinetist valimisjaoskonnani ja sealt edasi ka. Õnn peitub vahel tõesti lihtsates väikestes asjades.

Nii äge nii äge nii äge!!! =D

2009-10-10T04:11:00.005+03:00

Mussibuliimia.
Seda efekti kirjeldaks kõige etemini vast võrdlus-paralleel mu teise suure armastuse - kookidega.

Kujuta ette, et on tohutu tohutu kogus kooke. Suuri, õhulisi, kohevaid, magusaid, kreemiseid. Suur saalitäis. Kõik sulle. Mida sa teeksid? Alguses kükitad ja võtad ühe pisema, näkitsed seda natuke äärest, seejärel, üpris aegamisi, jõuab teadvusse, et deem - ongi koogid. TERVE MAJATÄIS KOOKE! :D
Astud otse keset hiiglaslikku šokolaaditorti. Saad julgust juurde, sumpad läbi jogurti-puuviljakorvikeste, tallad üle ekleeride ja lõpetad rullbiskviitide otsas püherdades.

Kusagil vahepeal tekib kerge paanika - kõiki neid koogikesi ei jõua elusees ära proovida.
Head muusikat on ka liiga palju. Ma ei jõua eales kõikide lugudeni, isegi mitte kõikide nendeni, mis mulle probably-possibly meeldiksid.
Liiga palju head asja viib ahastuseni.

Selgelt väljajoonistunud sõltuvuskäitumise muster. Kinnitan päeval kõikidele, et jaaJAA ma lähen hiljemalt südaööl magama. Veedan terve päeva seda ise siiralt uskudes. Loomulikult ma usun endasse, jah, miks mitte ei võiks ma sellega hakkama saada? =)
Ootan kuni külalised on lahkunud ja/või üleüldiselt igasugused muud liikumised on peatunud. Ja SIIS.

Ma mõtlesin, et ma olen lihtsalt meelsasti öösiti üleval ja teen omi asju ja taustaks. Nüüd hakkan alles aru saama, miks ma tegelikult.

Nii palju head ei mahu mulle pähe. Keegi kuidagi teisest otsast peaks kustutama.
Mussibuliimik.

***

Ja ei, ma ei taha teie viimase aja lemmiklugude ja priimade uute avastuste linke. Ei taha. Ma ei ole neist karvavõrdki huvitatud.

Kui, siis ainult natuke.

2009-09-28T17:06:00.001+03:00

Haiku

Linnud lähevad kõik minema.
Varesed aint jäävad.
Mina ei ole vares =(

2009-09-08T04:29:00.008+03:00

The hard, hard, hardest way

Üks kord iga paari aasta tagant saabub selline lugu, mis kõnetab ja ei jäta rahule. Immitseb kusagilt, kutsub.

Kuna ma viimased pool aastat tantsida ei ole tohtinud, otsustasin ühel hetkel, pärast oma põlve mitmekümnendat korda uuesti väga valusaks tantsimist, head muusikat sel eeldatavasti piiratuks jääval perioodil enam mitte kuulata. Selline blokkimine, kuigi julm, tundus loogiline ja pidi lahendama probleemi. Ilmselt suuresti tänu asjaolule, et ma olen visa ja kangekaelne, kui midagi pähe võtan, õnnestub see enamus ajast suisa suurepäraselt. Trikk seisneb võimalike kanalite vältimises. Ja mõningases harjutamises ka muidugi. Ei mingit juutjuubi, muusikablogisid ega muusikateemalisi kõnelusi sõpradega, orkutis tuleb ignoreerida kaaslaste üleslaetud videoid (eriti nende omi, kellega kipub sarnane muusikamaitse olema). Alguses ei õnnestu kuidagi, siis õnnestub natuke ja ühest hetkest alates, päev-päevalt õnnestub aina paremini. Harjutamise ja distsipliini küsimus. Ja kui arvutit üldse mitte avada ja telekakanalid seadistada nii, et ette jäävad suure tõenäosusega vaid jutu- ja filmikanalid, ongi mission accomplished.

Välja arvatud nendel öödel, kui ma veidi enne kella kahteteist mõtlen, et _teen_vaid_korraks_arvuti_lahti_ ja _kuulan_ainult_ühe_loo_ , nohh, nii hambapesu taustaks (iseendale valetada on ikka kõige lihtsam, I guess). Ja istun siis hommikul kella kolmveerand kaheksani nagu öökull helendava ekraani ees, ahmides kõike meloodilist, mille järele nälg on. Ja und ei ole. Ja väsimust ei ole. Ja kuulaks järgmised kaheksa tundi veel.

Nagu ka täna. Jõudsin südaöö paiku koju ja, püüdes tulutult unistust sellisest õhtust, kus ma jõuan enne kella 00 magama ja hommikust, kui ma ärkan kell 8 (see tundub reaalne, 7 enam eriti ei tundu või vähemalt ma ei looda enam naiivselt, et seda kunagi veel juhtub), pugesin nii kiiresti kui võimalik teki alla. Aga see lugu, mis minult juba ärkamisest saadik kuulamist oli palunud, kajas kusagil ja ei lasknud magama jääda. Vahetasin sada viis korda asendit, korrutades endale, et ma EI lülita arvutit sisse ja et ma EI tõuse enam üles, kui ma juba olen nii tubli olnud ja enam-vähem normaalsel ja inimlikul ajal voodisse jõudnud. Aga lugu muudkui ketras edasi ja pärast teise salmi kolmandat valjuhäälset korteriesitust oli selge, et magamisest asja ei saa ja et tuleb midagi ette võtta. I guess you can keep the computer turned off but you cannot turn off the music in your head.

Tõusin, ei avanud arvutit, vaid vaatasin NipTucki viimase osa salvestust, lootes sellega tähelepanu hajutada ja lugu summutada. Viiekümne minuti möödudes olin suhteliselt uimane ja kobisin tagasi voodisse veendunult, et plaan õnnestus.

Aga ei õnnestunud. Tunni möödudes proovisin iseennast üle kavaldada külmkapi sisu revideerides ja "negatiivsete emotsioonide allaneelamise" metoodikat lugude või õigemini nende unustamise peal katsetades. Pärast seda, kui ma olin ära hävitanud kogu oma tofukreemide varu, kaalunud seinale suurte sloganite kinnitamist kirjadega "see lugu ei huvita mind", "mul on sellest loost ükskõik" jne, vaadanud ahastusega kolmele lähenevat kellaosutit ja leinanud mitu korda oma suurejoonelist ent taas kord luhta läinud plaani normaalsel ajal magama saada, oli selge, et see on üks nendest lugudest, mille puhul ei aitagi midagi muud, kui selle kuulamine. Eksessiivselt, passiooniga, pisarates, kui soovite.

Kutsub.
Kusjuures kui üks tuttav mõned kuud tagasi selle lingi mulle esimest korda kuulamiseks saatis, teadsin ma videot vaadates juba esimestel sekunditel, et nad (nad) hakkavad tantsima (tantsima). Järelikult sünkab.

See lugu on minu jaoks nii ürgne kutse, kui vähegi olla saab ja see meeldib mulle niiväga, et ma peaaegu soovin, et seda ei olekski olemas. Nii omane.

Ja siin ma nüüd olen. Kuulan seda ja vaatan. Ja laulan ja teen kõik, mis vähegi minu võimuses, et mitte tantsida. Juba mitmendat tundi.

The Presets - If I Know You
http://www.youtube.com/watch?v=VR0k0oRHT2Q

2009-08-26T01:08:00.004+03:00

Ühe õnnetu vahejuhtumi tõttu pidin veetma peaaegu nädala põhimõtteliselt pidevalt lebades, ilma teleri, ilma arvuti, ilma raamatuteta. Lisaks Linnuaabitsa ja itaalia keele vestmiku CD mitmekordsele kuulamisele sai minu sõbraks ka Vikerraadio ööülikool. Eile juhtusin kuulama Artur Taevere "loengut" teemal sotsiaalne ettevõtlus, mis oli, nagu tibutriinil on kombeks öelda, äärmiselt inspireeriv. Eriti jäi kõlama üks tema lause, mille kohta ma küll kahjuks ei tea, kas on tegemist noorhärra omaloominguga või tsitaadiga kelleltki teiselt, aga kõlas see igatahes järgmiselt: "on kaks koera - hea ja halb. Nad mõlemad elavad inimese sees. Võidab see koer, keda sa toidad".

Kuna mina saangi alati asjadest kõige paremini aru siis, kui seda koertes seletatakse, kandis too ütlus viimaste kuude jooksul tekkinud ideid edasi.

Aga mis siis, kui keegi teine söödab sinu keelitamisest hoolimata toda halba koera?

Või kui selle kellegi teise kurjavõitu koer pidevalt sinu head koera säärest käib puremas ja sinu enda kuri koer on näljas ning ei jaksaks head koera kaitsta ka parima tahtmise juures... ei sinu enda ega tolle teise oma?

Kui kuri peab olema kuri koer, et teda tohiks süümepiinadeta maha kanda?

2009-08-18T23:08:00.005+03:00

Istusime eile Verontsuga minu pool, pugisime pannkooke vaarikate ja koorejäätisega ja püüdsime kõiki uudiseid ja hinge pääl asuvaid teemasid ühte õhtusse ära mahutada.

Üks mõte, mis mul hiljem öösel nõusid pestes tekkis:

mehed võiksid olla labelled nagu kaubad poes. Ja hind, mida selle eest maksma peab, võiks kah küljes rippuda. Muudaks elu oluliselt lihtsamaks.

Kardigan, punane, Summer Fever, 395.-
Straw hat, beige, Havana Nights, 280.-

Mind-games-liking psychopath, dark, X, your happy spirit.-
Disrespectful-to-women drunk, light, Y, your self-esteem.-

Oleks kohe selge, millega tegu. Ja kellele meeldivad sellised, need ostavad.

Selle asemel, et siduda end pealtnäha meeldiva ja esialgu avaldatavate parameetrite alusel laheda inimesega ja saada siis aja möödudes omal nahal valusalt tundma, kelle või millega tegu. Ja lakkuda nurgas haavu, kes hingelisi ja kellel vedas vähem, füüsilisi.

2009-08-10T23:54:00.008+03:00

An encounter with a de(a/e)r

Eelmise nädala veetsin Saaremaal. Lisaks mõnusalt metsa ja põldude vahele peidetud perekonnatalu ja selle ümber toimuva, linnulaulu ja totaalse vaikuse nautimisele, Eesti värskeima õhu sissehingamisele, taluõuel rebase, pääsukeste ja muude ägedate loomade-lindude jälgimisele, seenelkäigule ja marjade korjamisele, Kuressaare Sadamaaidas üle ootuste mõnusa etenduse - Igavene kapten - vaatamisele ja ma-ei-näe-neid-nii-tihti-kui-võiks sugulastega aja veetmisele kohtusin mitu korda ka ühe inimesega, kes oli mulle kunagi väga armas. Või ka rohkem kui väga armas. Nende kohtumiste kohta kokkuvõtvalt on mul öelda vaid üht: oehhhh. Ütleme nii, et seda need tulnukad siia planeedile küll leidma ei tulnud =S

Kahju lihtsalt. Hale noh.

Ühel nendest õhtutest, pärast supermaitsvat pitsat, sõitsin koduküla poole, mõtiskledes olukorra üle. Kuidagi ei suutnud välja mõelda, kas peaksin end juhtunus kuidagi süüdi tundma või oleksid needsamad protsessid käivitunud ka ilma minu osaluseta.

Õues oli juba mitu tundi pime olnud ja kuna tegemist oli maanteega, sõitsin kaugtuledega. Ühel hetkel nägin eemal midagi suurt üle tee liikuvat. Tuli vasakult, siirdus paremale metsa. Igaks juhuks võtsin jala gaasipedaalilt. Oli millegipärast selline tunne, et see loom tuleb veel tagasi. Just täpselt sama loom paremalt poolt, mitte uued loomad vasemalt. Ja tuligi. Täpselt õigel hetkel, nii, et ma sain pidama ja nägin teda väga-väga lähedalt. Hirv oli. Aga tõsiselt suurt kasvu. Ma millegipärast olen alati arvanud, et hirved on üldiselt väiksemad. Too andis põdra mõõdu välja küll. Jäi korraks keset teed minu valgusvihku seisma, vaatas segaduses aga samal ajal kindla pilguga auto poole ja jooksis siis metsa. Oli kuidagi kohmakas ja väga ilus samaaegselt. Minul oli kuidagi õudne ja samal ajal võimas tunne. Kedagi polnud autos ka, et oleksin saanud kinnituseks küsida: "Oli ju imelik?"
Võibolla ei olnud selles tegelikult midagi imelikku. Sest see ongi see, mida hirved ja põdrad teevad. Jooksevad üle tee =)
Aga see, et ta tagasi tuli ja niimoodi keset teed seisma jäi ja minu poole vaatas, oli sürreaalne. Äärmiselt kummaline igatahes. Creepy feeling all around.

Ja otse loomulikult, nagu alati, meeldib mulle igaltpoolt tähendusi otsida ja paralleele tõmmata. Aga seekord jätan nende kahe loo omavahel seostamise vahele. Sest hirvedest on asi tolles esimeses ikka ütlemata kaugel.

2009-07-29T18:41:00.004+03:00

In her twenties, Ellen managed to move out of the house into a one-room cabin of her own, earning her living by dress-making. She fell in love with a local cabinet-maker, William Craft. Their owners gave them permission to live together.

Tundub jabur, kas pole? Aga täpselt sellised olidki 100 aastat tagasi mõnede inimeste elud. Enamus meist ei kujutaks ettegi situatsiooni, kus näiteks meie koolieelikutest lapsed võetaks meie käest ära ja müüdaks orjadeks. Ja see oleks täiesti tavaline ja me oleksime sunnitud sellega leppima, sest muud võimalust lihtsalt pole.

P. ütles tihti, et ma ei tohiks nii tõsiseid raamatuid lugeda. Minu meelest just selliseid raamatuid tulebki lugeda, kui mitte enamasti, siis aeg-ajalt küll. Et laisk ja ülbe valge inimene saaks aru, kui super ta elu tegelikult on... Keegi ei kiusa mind minu ideede pärast taga; lapsi võetakse ära siis, kui nendega hakkama ei saada, mitte siis, kui kellelgi teisel neid sinust rohkem vaja läheb, sest temal on puuvillaistandus, sinul aga juhtumisi mitte; keegi ei ahista, kuigi olen valge, aga päevitun kahtlaselt hästi =P

Probleemid meil siin, läänelikus ühiskonnas, pole nende saja aastaga mõistagi kuhugi kadunud. Rääkidagi pole mõtet igasugustest Indiatest ja Iraanidest, kus näiteks perekonna naisliikmete kolkimine ja neile happe näkku viskamine näikse mõnel pool olevat justkui meessoo pastime-leisure. Sellegipoolest ei vaidle ilmselt keegi vastu väitele, et "meil siin" on kindlasti parem. Kuigi võiks veelgi etem olla, kui suur osa ühiskonnast ei taastoodaks oma lühinägelikkuse, ignorantsuse, võhiklikkuse, hirmude ja kartustega samu probleeme ja kitsaskohti.

Põnev raamat on. Kuigi minul, nagu paljudel teistki, on olemas teadmine sellest, et "kunagi olid Ameerikas neegerorjad", leidub pea igal teisel leheküljel jahmatama- ja mõtlemapanevaid fakte ja kirjeldusi tolleaegsest elu-olust. Näiteid sellest, kuidas mõne probleemi lahendus võib tekitada uusi ja veelgi õõvastamaid probleeme. "With the international slave trade banned in 1807, we got to exploit our female slaves` breeding potential!" (tsitaat orjapidajalt).

Või sellest, kuidas valdavalt meessoost poliitilisele eliidile on alati _omad_huvid_kõige_huvitavamad_. Current research into contraception receives approximately 0,002% of weapons-research funding.

Või sellest, kuidas erinevate riikide naistel läbi aegade on lõpuks maakeeli öelduna "kopa ette visanud" ja nad on teinud midagi ekstreemset, riskides saada maha lastud sealsamas, sündmuskohal. Näiteks Plaza de Mayo emad, kellest kirjutas ka neiu Liis eelmisel nädalal loetud Argentina reisikirjas (mulle väga meeldib, kui minu loetavates raamatutes käsitletavad teemad niimoodi ristuvad). It was known as "the Process of national Reconciliation". 20 000 people were jailed without trial, charge or sentence. They were the lucky ones. 30 000 others - men, women, children of all social backgrounds - disappeared without trace. The majority of the population was silenced by fear of the death-squads. Then, on 30 April 1977, a group of brave women gathered outside Government House in the Plaza de Mayo. Street gatherings of more than two people were forbidden... so they walked round in pairs, protesting against the "disappearances" of their sons and daughters.

Lugedes seda raamatut ("Introduction to Feminism", Watkins, Rueda, Rodriguez), mis räägib naistest läbi ajaloo, kes on nõudnud oma õigusi inimolenditena ja sellest, kuidas põhiline naisõiguslaste liikumine sai alguse afro-ameeriklaste sarnase ülesehitusega liikumistest (hääletamisõigus, õigus varale, jms. nõudmised), tekkis mul üks väike seosekene. Võibolla kuna naisterahvad mõistavad, kasvõi mingil tasandil (olenevalt sünnikohast, keskkonnast, jne eksole), mis tunne on olla allasurutud ja väntsutatud, pole ma iialgi kohanud ühtegi rassistist naist. Kindlasti on nad kusagil olemas, aga arvestades minu isiklikku valimit, kus rassistidest mehi leidub ja mitte ainult üks, siis...

Aga tõsise jutu lõpuks ka midagi naljakat. Ehk mis juhtub, kui panna egiptlane elama Shanghaisse. Vestlesime parajasti minu üle-eelmise loetud raamatu (Life and Death in Shanghai) üle ja kultuurišokist juba vaikselt üle saav sõber läks ähmi täis, püüdes mulle selgeks teha, kuidas ikka asjad Hiinas käivad ja millised on hiinlased tänapäeval =)

hammadajack ütleb:
but they are rude in streets even

hammadajack ütleb:
their behviours has no manner

hammadajack ütleb:
really.

hammadajack ütleb:
even in olympic games.. they published small books to show them how to act and what to do and not to do

Carry Poppins ütleb:
Chinese are said to be good tourists, though

hammadajack ütleb:
and they eat any thing.. even trees

hammadajack ütleb:
what is healthy in that

hammadajack ütleb:
also, they have a very stupid habit

hammadajack ütleb:
they drink water always hot or warm

Carry Poppins ütleb:
this is called TEA, Mohammed!

hammadajack ütleb:
i am not an idiot

hammadajack ütleb:
water

hammadajack ütleb:
waaaaaaaaaaaaater

Carry Poppins ütleb:
just plain water?

hammadajack ütleb:
every time i have a meeting or something.. i have to act like that

hammadajack ütleb:
getting their greeting hot water

hammadajack ütleb:
and leave it in front of me till it is even warm to be able to drink it

hammadajack ütleb:
even our normal juice.. like tang

hammadajack ütleb:
u know tang

Carry Poppins ütleb:
yes

hammadajack ütleb:
in restaurant when they have like open bar.. they make 2 set up.. one for cold juice and one for hot juice

hammadajack ütleb:
and i say HOT not warm

Carry Poppins ütleb:
why have HOT juice?

hammadajack ütleb:
cause they are chinese

***

hammadajack ütleb:
they don't know how to say R

hammadajack ütleb:
always say it L

Carry Poppins ütleb:
so I`ve heard

Carry Poppins ütleb:
you can develop some really precious jokes from that topic

hammadajack ütleb:
VELY GOOD

hammadajack ütleb:
i always say it to taxi drivers when they understand the address i want at once.

Carry Poppins ütleb:
vely good?

hammadajack ütleb:
yes

Carry Poppins ütleb:
hahahaaaa

Carry Poppins ütleb:
really?

hammadajack ütleb:
yes

Carry Poppins ütleb:
don`t they think you are mocking them?

hammadajack ütleb:
no

hammadajack ütleb:
cause they say it .. so, how they know egyptians for example are not like them and say the R .. L??

Carry Poppins ütleb:
how very cute

Carry Poppins ütleb:
so. in case you ale vely tiled of wolk, what do you do then? go fol a walk pelhaps ol have a bulgel?

hammadajack ütleb:
HAHAHAH

hammadajack ütleb:
u are the funny

hammadajack ütleb:
i have my bicycle

hammadajack ütleb:
i make night trips

hammadajack ütleb:
and some times. i get lost

Carry Poppins ütleb:
good that you have the bicycle. although walking is also important. experts say a human should make at least 10 000 steps each day to maintain a healthy lifestyle

hammadajack ütleb:
ooh

hammadajack ütleb:
i guess i miss this for some months now.

hammadajack ütleb:
cause i don't walk alot since i got that bicycle

hammadajack ütleb:
but don't worry.. i have the feeling it will be stolen soon

hammadajack ütleb:
just like my last one... and my bag

hammadajack ütleb:
i even don't trust the security people in the building.

hammadajack ütleb:
chinese steal.

Carry Poppins ütleb:
thieves are despisable

Carry Poppins ütleb:
I mean - you put a lot of energy into stealing sth and you also run the risk of getting caught. Then why not just go out and get a freaking job?

hammadajack ütleb:
they are not smart by the way

hammadajack ütleb:
i mean chinese in general

hammadajack ütleb:
they just follow rules.. orders.

hammadajack ütleb:
and when for example i ask 2 things at one time... one of them sure will not be done.

hammadajack ütleb:
very few people can do 2 or 3 things i mean simple things in same time

jne, jne, jne

Kui Mohammed oleks eestlane, oleks ta ilmselt juba ammu kirjutanud raamatu Minu Hiina =)

Ja veel natuke integreerumisest:

hammadajack ütleb:
i forgot my estonian already

Carry Poppins ütleb:
Aura ära!

hammadajack ütleb:
yeah.

hammadajack ütleb:
tere hommi kost

hammadajack ütleb:
tere okhtes

hammadajack ütleb:
right?

Carry Poppins ütleb:
oh, people would love you here

Carry Poppins ütleb:
we have Russians who have lived here for 50 years! still speak not a single word of Estonian!!!!

Carry Poppins ütleb:
cause they think they are somehow better than the rest of the world

Carry Poppins ütleb:
tell me - if I came to live in Egypt and studied no arabic and expected everyone to speak Estonian with me... would I be considered a normal person?

hammadajack ütleb:
yes.. but in a mental hospital

hammadajack ütleb:
hahah

hammadajack ütleb:
if their lives are in estonia.. then they must learn it

hammadajack ütleb:
should be obligatory even

Näedsasiis, isegi araablane saab aru, mõtleks nüüd mõni =P

2009-07-26T23:11:00.003+03:00

Vahepeal on nii mõndagi toimunud ja pole olnud mahti sellest kõigest pikemalt kribida. Või nohh, alates reedest oleks ehk olnud, aga hetkel just lõpule jõudva nädalavahetuse olin ma lihtsalt kerges šokilainetuses, mõnes mõttes positiivses, teises jällegi negatiivses. Miks, sellest ma (praegu) ei räägi. Aga jahh, mingit tõsist ja asjalikku pingutust kasvõi blogi kribimise näol emotsionaalselt loksutatud minult poleks olnud mõistlik eeldada. Nüüd aga, uue nädala hakul, tundub aeg olevat küps.

Eelmisel reedel sõitsin Haapsallu, külla Thinaale, kes oli Londonist nädalakeseks siia käimas. Lõunatasime tema perekonnaga, jalutasime mööda päikesepaistelist Haapsalu linna, vaatasime osavõtmatute nägudega Ameerika autosid, põikasime sisse keraamikagaleriisse ja ökopoodi (kus vaene müüjanna pidi Tiina ökotoodete vastu aina kasvava huvi tõttu kolm korda uuesti kassaaparaadi taha siirduma, kuigi pood oli juba suletud) ning õhtustasime Kokamägi (vist uues?) Galeriikohvikus, mille teenindus oli väga hea, interjöör hubaselt šikk ja suvikõrvitsa-quiche viis keele alla! Juba ainuüksi selle quiche-i pärast tasub pisikene Haapsalu-tripp ette võtta. Isegi roheline riisitee, mis mulle kõigi eelduste kohaselt väga ei oleks pidanud sümpatiseerima, maitses hea, aga võibolla oli asi natuke ka Thinaa meeldivas seltskonnas =) Jututeemad kõikusid seinast-seina ja päeva lõpuks oli mul kange tahtmine millalgi varsti-varsti oma kallikestele Londonisse külla sõita. Sest, olgem ausad, näiteks Tiinaga on meil ikka päris mitme sealse kesklinna pargi oravad koos üle vaatamata ja Veronts on kindlasti vahepeal avastanud mõne uue ja röögatult hea klubi ja Donaldiga kakaotassi taga maailma asjade üle filosofeerimisest tunnen ma ka puudust, jne, jne, jne =)

Kolmapäeval (sellel eelmisel siis) käisin mina sisseastumiseksamil. Ülikooli. Magistrantuuri. Ühte teise magistrantuuri siis, mitte sellesse, kust ma ära tulin kunagi. Sain sisse ka, aga mitte nii, nagu ma oleksin tahtnud (auka, ma ei ole puruloll, RE kohti oligi ainult kaks =) , nii et hetkel ma püüan välja mõelda vastuseid küsimustele, kas ja kuidas ja miks üldse, jms. Kujutleda end erinevates univormides, nii-öelda. Ja jõuda arusaamisele, millise sees ma kõige õnnelikum oleksin. Aga see kõik ei ole üldsegi lihtne ja keerulisemaks veel muudab mu mõttekäigud tõsiasi, et näiteks mina 3 aastat tagasi ja mina täna erinevad teineteisest mitte küll nagu öö ja päev, aga ikka olulisel määral. Ja võibolla ma annan endast tervelt 87% nende õpingute tarvis lihtsalt selleks, et avastada mõne aasta pärast, et ups! nüüd ma olen hoopis kolmandat moodi ja tegeleksin professionaalsel tasemel meelsamini hoopis millegi muuga. Ühest küljest tahaksin ma uskuda, et põhilised iseloomujooned ja kalduvused huvidele säilivad, kuid teisest küljest olen ma ka kõrvalt näinud inimesi, kelle iseloomudki muutuvad aastate jooksul uskumatult palju ja mõnikord isegi risti vastupidiseks selle, mis nad eelnevalt olid. Seega hetkel asun "ma tõesti ei tea" planeedil.
Mitte et ma ei usuks sellesse, mida ma tahan, ma lihtsalt ei ole väga kindel, kas on otstarbekas uskuda sellesse, et ma tean täpselt, mida Carry aastal 2012 tahab...

Pühapäevast esmaspäevani olin asendusema ühele imearmsale väiksele süsimusta värvi kärssninale, kes kinkis mulle vaieldamatult lõbusaimad ja vahvaimad hetked viimase nädala jooksul. Jönt-jönt-jönt mööda koridori jooksva ja mõne hetke möödudes juba galopeeriva Oskariga ikka ei anna eriti midagi võrrelda (peale mu enda korterinaabri, mõistagi). Seda tillukest seapõrsast kantseldades avastasin, et sigadega on vist umbes nagu lastega või koertega - kui oled ühe juba üles kasvatanud, siis teistega on oluliselt lihtsam kasvõi juba sellepärast, et tead, mida oodata. Või nagu jalgratastega - ühe korra õpid sõitma (ehk siis üht pisikest paharetti ohjeldama) ja järgmistel kordadel selle peale, et kuidas see kõik täpselt käib, enam mõtlema ei pea.

Pühapäev oli muugi poolest meeldejääv - päeval käisime Koaalaga rannas ja pärast kobisime Kalamajja, kus istusime Salme kultuurikeskuse trepi kõrval asuva kõrge ääre peal, kõlgutasime jalgu üle ääre, hingasime äikese-eelset õhku ja jutlesime igasugustel teemadel. Kuigi ma teadsin, et mul on vaja enne pimeduse saabumist veel vähemalt kolme asjaga ühelepoole jõuda, oli seal lihtsalt niisama istuda ja vestelda ja mitte midagi asjalikku teha äärmiselt nauditav.

Kolmapäeval käisime Brünot vaatamas. Ehk siis Sacha Baron Coheni mõnes mõttes jätku paari aasta tagusele Borati-filmile. Ja kuigi see oli kohati ikka väga rõve ja suisa nilbe, soovitan ma seda kõigil, kes vähegi arvavad, et suudaksid mõned roppused kinolinal välja kannatada ja eksessiivseks pushitud rämedustest oma hää naljasoolika abil üle olla, vaatama minna. Arusaadavam on see film kindlasti neile, kes rohkem moemaailma telgitaguste ja kirjutamata reeglitega kursis ning neile, kes vähegi välismaiste selebritite hingeeluga tutvunud, aga kuna niisama naljagi saab küllaga, siis ma tõesti soovitan. Mina pole nii konstantselt naeru pugistavat kinopublikut sel aastal (ega ka eelmisel ega üle-eelmisel tegelikult) veel kohanud. "Brüno" on naljakalt rõve ja rõvedalt naljakas. Peedistab korralikult tänapäevase riäliti-ühiskonna kitsaskohti. Minge vaadake ära.

Ah jaa, arvake mida tahate, aga Brüno on absoluutselt kõige ägedamini riietuv mees, keda ma eales näinud olen =)
Tegelt kaa. Mulle meeldisid isegi tema highlighted soeng ja marjakarva värvitud huuled. Ilmselgelt on mul viimane aeg endale oma isiklik gay-friend hankida =)

Ja nädalavahetusest, sellest kirjutab siis, kui mu mõtted settinud on. Praegu aga järgin oma uut programmi pealkirjaga "Püüan edaspidi mitte liiga mitu tundi pärast südaööd magama minna". Sest seoses kaks kuud kestva puhkusega on minu kotile kobimise tavaline aeg veninud öösel kella kolmele ning pole harvad ka juhud, kui see toimub hoopis kell 5 või kell 6. Paar päeva tagasi oli kell minu "õhtuse" hambapesu ajal kolmveerand kaheksa hommikul. Ja kui see oleks ühiskondlikult akstepteeritav käitumismudel, siis ma tõenäoliselt jääksingi sellises rütmis elama, sest öös tõepoolest on asju... Aga kuna millalgi tuleb ikkagi tööle tagasi minna ja päikesevalgus, nagu räägitakse, pidavat põhjamaal elavale inimesele kasuks tulema ning kuna ma olen nüüd "terviseguru" nagu rockstar ütles, siis ma püüan seda aega vaikselt tagasi hakata nihutama. Ühel ilusal päeval (see on siis õhtul) lähen mina magama punkt kell kümme, tundugu see nii nohiklik kui tahes! =)

Kuigi, khmm tjahh =/ hetkel on hoopis kange kiusatus endale siva mingi talutav Facebooki konto valmis teha, sest Kar väitis, et kuni mul seda ei ole, olen ma põhimõtteliselt e-maailma outsider ning lubas ühtlasi, et nad viskavad mu e-kividega e-surnuks.
Ma kohe ei teagi... tegelikult meeldib mulle päris-maailm piisavalt palju rohkem, et mitte tahta end siduda aina järgmiste ja järgmiste virtuaalsete kommuunidega. Et parema meelega loeks juba mitu nädalat kapiäärel ootavat Hemingway Fiestat või laadiks sea autosse ja põrutaks Saaremaale, kui annaks veel ühe sõrme mingile suhtlusportaalile...

2009-07-13T00:58:00.005+03:00

Nädala esimene pool möödus kiireltkiireltkiirelt, teises pooles rahunes ajakava maha ja sai tegeleda rohkem nende asjadega, millega heameelega koguaeg tegelekski.

Neljapäeval käisime filmi Public Enemies esilinastusel. Sest kui mängus on Johnny Depp, siis lihtsalt ei saa muudmoodi, kui esimesel võimalusel kinno kobida ja film ära vaadata ;) Nimetatud näitleja tegelaskuju oli vähemalt mulle ääretult sümpaatne. Ütleme nii, et kui tegemist poleks olnud pangaröövliga, siis oleks ta olnud igatepidi ideaalne mees. Kes Seksi ja linna vaadanud, siis neile vihjeks, et karakteri iseloom ja olek olid Mr. Bigi ja Smithi segu. Et siis mõlemast parim... Kahjuks oli selles filmis nii palju lähivõtteid, et pigem on tegemist kodus televiisorist vaatamise filmiga - ei aja silmi nii rõlli. Aga hea film oli sellegipoolest ja mina olen elamusega rahul.

Jääaeg 3 seevastu oli suisa igav ma ütleks. Oleks olnud märksa etem, kui kõiki naljakaid kohti poleks treilerites ära näidatud. Ma kohe ei salli, kui nii tehakse, aga ilmselt pole sinna midagi parata.

Ma ei mäleta, kas ma seda siin juba varem olen maininud, aga viimase aja (ma ütleks suisa, et viimase aasta) jooksul nähtud parim-naljakaim film oli The Hangover, mis Plazas veel jookseb ja mida ma soojalt-soojalt soovitan kõigil vaatama minna. Need naerukrambid, mis te sealt saate, kuluvad marjaks ära, hoolimata paarist kohast, kus oli kasutatud banaanikoor/tort/väljaheited huumorit.

Reede õhtul Layla pool vaadatud Boratis jällegi (jah, me suutsime ühte ruumi kokku ajada tervelt neli inimest, kes polnud seda siiani näinud) esines taolist jalaga-genitaalidesse huumorit õite palju. Aga kuna me päris mitmes kohas ikka naersime ning üks episood põhjustas ka suurema naerupahvakute jada ja minu poolt kommentaari "issand, issand-issand-issand, issand appi küll, ei ole võimalik", siis lõppkokkuvõttes naljakaks ajaviiteks täitsa kõlbab. Mõni asi on lihtsalt napakalt naljakas, mis ma oskan öelda. Üksi pole seda siiski vast nii lõbus vaadata, tugigrupp peaks ikke kõrval olema =)

Nädala highlight oli aga väljasõit Rapla kanti, kus peale kenas päikeselises surnuaias jalutamise sai külas käidud ka ühes talus, kuhu oleks ausaltöeldes võinud jäädagi. Ülimalt hea aura oli sel kohal. Mina istutasin end kohe saabudes trepi peale päikese kätte kassi alla. Jah, justnimelt kassi alla, sest üks selle majapidamise kassidest tahtis ilmselgelt minu sõbraks saada. Ja sõpradeks me saimegi. Nagu ka nädala eest Jõgisool ühes teises ilusas aiakeses (igatsen maasikate ja kanasupi järele =) ) ühe teise vahva kassiga sõbrustades, taheti mulle selgi korral uus sõber kaasa pakkida. Ja kui ma oleksin kindel, et Rafi Dimat ja Nupsit enda kõrval tolereerida kavatseb, oleks mul praeguseks hetkeks lisaks imeilusale roosale puntrale ka kaks imepehmet karvakera. Tänu oma katkisele põlvele on minust ilmselge kassimagnet saanud =)

Aga jah, selle Rapla lähistel asuva talu õues paistis päike kuidagi õigetest kohtadest. Isegi õhtu hakul, kui me kojusõiduks valmistudes kõik auto ümber kogunesime ja see enamusele meist otse silma paistis =) Suure tõenäosusega meeldis mulle seal vägaväga põhjusel, et neil on palju loomi. Vissikesed, kellest mõnedel olid roosad ninad ja mõnedel mustad ja põssakesed, kes rääkisid täpselt samamoodi nagu Rafi tillukesena ja väga äge koer nimega Pontsik, kes oleks heameelega põuetaskusse pugenud ja sinna jäänudki =))) Ja pererahvas oli ka ääretult sümpaatne ja sõbralik, selliseid hästi-hästi lahkeid ja armsaid inimesi võiks rohkem esineda. Ja kõigele lisaks on mul nüüd kapis suur pudel ehtsat maapiima (poepiimaga ei anna võrreldagi) ja päris kanade päris mune =) Iga kord, kui ma nüüd külmkapi ukse avan, tunnen end nagu päris inimene päris toitu söömas =)

Ma ei kujutagi ette, kas see on lihtsalt minu üleromantiseeritud ettekujutus maaelust, mis mind iga kord maal viibides, ükskõik kas siis isatalus või kusagil mujal, pikemaks ajaks jääma meelitab või sobibki see mulle lihtsalt rohkem... Igaks juhuks ei mõtle selle peale rohkem, muidu veel ühel kenal hommikul avastab üks või teine mind kohvritega enda ukse tagant =P

Ning rubriiki "Lood, mida ma enam iialgi kuulda ei soovi" lisandub täna Palmisaar. Ükstapuha, kas originaalversioonis või tolle hiphopi rühmituse poolt miksituna. Üks ilmselgelt üleekspluateeritud pala ja, riskides kedagi solvata, isegi mitte niivõrd hea, et seda oleks pidanud raadiotes ja telesaadetes liiga palju mängitama in the first place. Ja mina olen see inimene, kelle jaoks palmipuu on ebajumal... =)

2009-07-06T01:06:00.002+03:00

Alustan uut rubriiki nimega "Muusikapalad, mida ma neverever enam kuulata ei viitsi ega kuulda ei taha". Robert Miles-i Children on näiteks üks nendest, mis on mind täiesti surmani ära tüüdanud. Jah, see oli kunagi hea, aga miks seda siiamaani igal raadiokanalil kedratakse, sellest ma aru ei saa. Või tüdinen lihtsalt mina liiga kergesti ja ei oska klassikat hinnata? ;)

2009-06-28T19:23:00.013+03:00

Üks filosoofiline mõttetera ütleb, et oota ja vastused tulevad ise sinu juurde. Hetkel loetavast raamatust Life and Death in Shanghai leidsin arvatavasti vastuse mind umbes kuu aega tagasi hämmastanud küsimusele, millest ka paar sissekannet tagasi kirjutasin. Selle tõsielul põhineva romaani autor Nien Cheng kirjutab nii:

"When I entered the living room, I saw that both men were sprawled on the sofa with a glass of orangeade untouched on the table in front of them. When he saw me, Qi stood up from force of habit but when he saw that the activist remained seated, he went red in the face with embarrassment and hastily sat down again. It was a calculated gesture of discourtesy on the part of the other man to remain seated when I entered the room.
In 1949, not long after the Communist army entered Shanghai, the new policeman in charge of the area in which I lived had made the first of his periodic unannounced visits to our house. He brushed past Lao-zhao at the front door, marched straight into the living room, where I was, and spat on the carpet. That was the first time I saw a declaration of power made in a gesture of rudeness. Since then, I had come to realize that the junior officers of the Party often used the exaggerated gesture of rudeness to cover up their feeling of inferiority."

Vot sedasi siis. Loodan, et edasi lugedes saan veel mõne vastuse võrra targemaks. Olen küll alles esimese peatüki juures, aga vähemalt siit, Eestist aastal 2009, on seda lugu lugeda halenaljakas. Kohati ka nukker ja masendav kuna naispeategelane tundub olevat enam-vähem ainuke terve mõistuse juures olev isik selles kultuurirevolutsiooni läbivas kümnemiljonilise rahvaarvuga linnas, ent suurem osa ajast - kõik need Mao ideede kuulutamise nimel peetud totakad kõned, inimeste tagakiusamine demagoogial põhinevate väidete alusel, kohustuslikud "rehabilitatsioonikoosolekud" jms. - siiski lihtsalt halenaljakas. Ma ei ole kindel, kas ma tahan jõuda nende peatükkideni, kus kirjeldatakse tema seitset aastat üksikkongis. Selles osas ei ole tõenäoliselt enam midagi naljakat.

Kuid nüüd lõbusamate teemade juurde. Viimased nädalad on olnud äärmiselt tihedalt erinevaid üritusi ja inimesi ja organiseerimisi täis pikitud. Ja kuigi suuremal osal öödest pole ma oma minimaalseidki unetunde täis saanud magada, ei kahetse ma ühtegi üritust ega kohtumist. Kõik on olnud väga fun! =)

Üks kõige mõnusamaid ettevõtmisi oli nüüd juba paar nädalat tagasi aset leidnud Layla sünnipäev, mida käisime mitme autotäie inimestega tähistamas Eesti mandriosa põhjapoolseimal ehk Purekkari neemel, Pärispea poolsaarel. Nimelt sai minu kauaaegne sõbranje/klassiõde 27 aastat, 4 kuud ja 15 päeva vanaks ja sellist tähtsündmust ei saa ju ometi väikese grilli ja chilliga märkimata jätta! Nii nautisingi ma käesoleva suve vist küll esimest päikeselist ja sooja päeva supermõnusal lõkkeplatsil supervahvate inimeste seltsis. Käisime ka neeme tipus ja tegime metsas ja mujal avastusretki. Pinginaabriga kahekesi leidsime muuhulgas ka ühe äsja urgu pugenud rebase (sabaotsa saime fotole) ning nägime mägra jalajälge ja karu oma samuti. Otse loomulikult jäädvustasime me need nii hästi või halvasti kui oskasime fotoaparaadiga, ent sünnipäevalaps ei paistnud meie fotošedöövritest kahjuks pooltki nii vaimustunud olevat kui me ise =P
No igatahes. Isegi kui me ei võida Aasta Foto tiitlit, jääb see vahvate ja sõbralike inimestega veedetud puhkepäev kauaks-kauaks meelde.

Tähendusrikkad ning mõneti üllatavad käigud olid noorema õe põhikooli lõpuaktusele (mismõttes teil lõpetab siin korraga 115 inimest???) ja täditütre pisitillukese poja imetlussessioonile - ei olnudki vahetpidamata vastikut häält tegev kraaksuv koletis, kes tahab oma ema närvid ja energia nahka panna vaid hoopis imearmas suhteliselt tasane tegelane. Võibolla hakkas mu nunnumeeter tööle ka seetõttu, et ta oli niiiiiiiiiiiii pisikene, et ma olen kindel, et ta mahuks mõne minu suuremas mõõdus tasku sisse ära =)
Ja thank god, normaalse nime oskasid vastsed vanemad ka välja valida. Sellega olen ma kohe eriti rahul, et ei tulnud miski järjekordne Iks-Igrek-Üpsilon või midagi muud sarnast, nagu tänapäeval on kombeks panna.

Kuhugi sinna vahepeale jäi ka ühe teise sõbranna/klassiõe tütarlasteõhtu peo ettevalmistamiseks orgunnitud proovistripisessioon, mis oli kindlasti üks kõige kreisimaid ja äärmuslikumaid kogemusi minu elus. Mida kõike üks orgkomitee liige nägema ja tegema ei pea =P

Tšikibrikiõhtu (tegelikult peaks seda vist nimetama tšikibrikipäevaks, sest alustasime juba pärastlõunal Tartust) ise oli samuti vinge, kusjuures kõige vahvam ei olnudki vast stripietendus X-Clubis, vaid sõit RAF-bussiga Tallinnasse ning seda sugugi mitte vaid tolle kanistritäie booli ja maitsvate suupistete tõttu - siinkohal veelkord suur aplaus pretensioonitu nimega catering-service-ile =P. Ja loomulikult pahaaaimamatu pruudi varitsemine ühe Tartu õmblusateljee ukse taga koos hiiglasliku pudeli šampusega... mille me pruudi hilinemise tõttu tänaval tühjaks olime sunnitud jooma ning "tõde või tegu" Tartu-Tallinn maanteel ja vahepeatustes, mille raames pealtnäha ontlikud "kodustatud naised" tegid hulle tükke, millest ma siinkohal ehk parem vaikin =))
Maitea, võibolla oli asi tõepoolest seltskonnas, aga ükski mees ei tundunud sel õhtul pooltki nii lahe kui meie äge 13-pealine tšikikari. Mehed, nii eesti- kui välismaised, olid ikka suisa igavad. Välja arvatud strippar ohvkoors. Ma arvan, kõik asjaosalised nõustuvad minuga.

Kolm päeva kestnud pulmas seevastu leidus põnevaid mehi küll ning pidu ise oli samuti änksa. Kahjuks oli minu pikka aega normaalselt väljapuhkamata organism teise päeva hommikuks omadega suhteliselt õhtal. Siiski, hoolimata asjaolust, et enesetunne oli kiire elutempo, hommikuni trallitatud pulmapeo ja Morteni vaaritatud veini-viinasegule (what the he** were you thinking??? =)) täpselt selline, et "suudan adekvaatselt vastata eitavat või jaatavat vastust nõudvatele lühiküsimustele", tegi mõnus seltskond mu braindead-olemise märksa paremaks. Ja oo, millised oivalised road terve pulma vältel! Mina muidugi armusin kõikidesse nendesse kalatoitudesse ja köögiviljahautistesse, mmmmmmm. Teised külalised sõid muid lihatoite ka, kuid kõik kiitsid ühehäälselt kooris. Ilm oli kõigil kolmel päeval absoluutselt täiesti perfektne ning lõpuks, kui tuli aeg hakata ära minema, oli vähemalt minu autos tagasi reisinute suhtumine küll selline, et olekski jäänud sinna Käsmu heameelega.

Kusjuures ilmekalt sai minu enda näitel tõestatud, et seltskond on siiski see, mis lõppude lõpuks loeb. Käisin tollessamas puhkekülas ka aastake tagasi ning vahe äsjakirjeldatu ja toonase vahel on üüratu. Ehhh... hoolimata sealsetest külmadest tubadest ja leidlikkust nõudvast duširuumist... tõepoolest igatsen tagasi nii kohta kui emotsiooni.

Seda panin samuti viimaste nädalate jooksul tähele, et niipea, kui bussi või autoga Tallinnast eemaldun, tuleb iseenesest hiigelsuur naeratus näole. Tartus ja Pärispeal ja Käsmus ja üleüldse kõikides nendes teistes teistes teistes kohtades olin ma siiralt õnnelik. Ja kes ei tahaks sellist asja tagasi... =)

2009-06-06T02:14:00.006+03:00

Leidsin Denissi blogist ühe põneva lingi: http://www.euprofiler.eu/

On kasuks kõigile, kes ei ole päris kindlad, kas nad peaksid hääletama selle poolt, kelle seljas ülikond paremini istub või selle poolt, kes näeb muidu asjalikum välja ja nendele, kes teavad päris kindlalt vaid seda, kelle poolt nad EI peaks hääletama =)

Üksikkandidaate siia kahjuks lisatud ei ole, aga päris põnev oma üldiste maailmavaateliste eelistuste paika panemise "viktoriin" sellegipoolest.

2009-05-31T00:09:00.003+03:00

Eile käisime Club Tartul. Alumise saali kohta ei oska midagi öelda, sest meie pesitsesime terve Von Krahlis oldud aja ülemisel korrusel ehk seal, kus oli Lazers. Mis oli hea ja halb samaaegselt, kuna muss oli mõnus, aga mina arvasin, et ma võin küll täitsa tantsida ju, natuke ikka. Ja täna on mu põlv sujuvalt asendunud väiksemat sorti meloniga.

Mõtisklema sundis mind hoopis midagi muud. Nende 24 tunni jooksul nägin igasuguseid inimesi ja peab möönma, et põhjendamatu ülbus ja üleolevus ei ole just inimest kõige rohkem kaunistavad käitumisviisid. Asi muutub aga ebameeldivusele lisaks veel ka haledaks siis, kui on selgelt aru saada, et probleem ei lasu selles, kellele on sõnum suunatud, vaid hoopis selles ülbikus endas, kellel jääb mingil tasandil lihtsalt puudu enesekindlusest ja kes siis sel moel meeleheitlikult olukorra üle kontrolli säilitada püüab...
Pettumust valmistav. Kahjuks.

Teine asi, mis mõtlema pani, oli see, kuidas vahel ei olegi vaja inimeste nimesid teada. Mõnikord on ilma nimedeta täiesti aktsepteeritav ja ok olla ja kahekesi koos mööda pidu kondamiseks piisab täiesti tervituslausest a´la "oh kuule sa olid ju ka sügisel seal selle-ja-selle sünnipäeval" ja rõõmsast vastastikusest äratundmishetkest.

Triinuga neli tundi aknalaual istuda ja hea mussi taustal juttu rääkida oli ka tore, kuigi meie jututeemad olid kohati niivõrd tõsised, et lähedal viibivad isikud, kes sellest vestlusest fragmente kuulsid, ehmusid ja lahkusid kärmelt =)
Mõnes mõttes on lohutav teada, et on inimesi, kellel on elus olnud analoogseid episoode ja kes seetõttu mõistavad võibolla isegi seda, miks käitutakse mingis situatsioonis nii või hoopis teisiti. Teisest küljest muidugi ma eelistaksin, et halbu asju ei juhtuks kunagi kellegagi. Millele järgneb muidugi kohustuslik filosoofia selle kohta, et kui halba ei oleks, siis ei tunduks hea pooltki nii mõnus, aga ikkagi.

Ja ma ei tea, kas ma seda juba mainisin, aga muusika oli ikka väga super, nii et mul oli suisa nukker mitte normaalselt tantsida ja hüpata saada. Aga ma olen enam kui kindel, et Lazersid ei kao kuhugi, nii et küll jõuab sedagi taas =)

2009-05-16T23:59:00.007+03:00

Nädala sees käisin pisiõel lasteaias vastas. Otsustasime tema sünnipäeva puhul minna pitsat sööma ja pärast Lõviparki mänguplatsidele lõbutsema. Just siis, kui mina otsustasin, et kellaaeg hakkab juba vaikselt õhtusse jõudma ja peaks hakkama kodu poole asutama, haakus meiega üks pisike sõpruskond, täpsemalt kolm tüdrukut vanuses 7-10. Ilm oli päikesepaisteline kuid jahe ja tuuline, tüdrukud lippasid ringi jalatsiteta ja lühikestes suveriietes. Jalanõud olid neil küll õnneks kaasas, lisarõivaid mitte.
Üks neist fännas mu pisikest õde ja muudkui aitas teda kõrgete ronimispuude ja liumägede otsa, paitas ja kallistas teda ja oli hästi sõbralik. Õekesele meeldis see uus tüdruk samuti, nad said äärmiselt hästi omavahel läbi. Mina olin pisikeste uuest sõprusest niivõrd liigutatud, et tulin neile vastu ja lükkasin minema hakkamise momenti koguaeg 10 minuti kaupa edasi. Mitte et nad mulle palju valikuid oleksid jätnud =)
Nähes, et enne meie minekut nad oma sõbrannat tagasi ei saa, lõbustasid teised kaks tüdrukut end minule igasuguste rohkem ja vähem piinlike küsimuste esitamisega, millele vastamisega ma enda arvates täitsa hästi toime tulin. Kõigiga peale ühe, millele eelnes küsimus: "Kuule. Sa Kroonikat ka loed vä?". Järgnenu jaoks oleksin ilmselt pidanud olema mingit vastamiskoolitust saanud. Sest ei, ma tõesti polnud kursis Enriike varustuse rippuvusega, ka polnud ma teadlik sellest, et vanuse kasvades on Enriike needsamusedki tunduvalt allapoole vajunud, etc, etc. Jeerum küll, kallid lapsevanemad, pange palun tähele, mida teie lapsed loevad! 10-aastasel ei ole vaja selliseid asju teada.

Veelgi suurem üllatus tabas mind aga siis, kui kell sai pool üheksa ja päike loojumise märke ilmutama hakates madalale vajus. Tegin oma pisiõele selgeks, et nüüd me tõesti peame koju hakkama minema. Ühtlasi uurisin ka lõbusa kolmiku käest, kas neil pole vaja juba koju minna. Vastus oli eitav. Tundus kummaline, sest natuke aega tagasi olid nad rääkinud, et elavad kohas, mis asub sellest pargist üsna mitme trollipeatuse kaugusel.
Pärisin õppimise kohta, et kas ei peaks koju õppima minema, vastuseks sain, et mai algus ju - niikuinii midagi õppida ei anta, kohe suvevaheaeg käes. Tundus samuti kummaline. Huvitav, mis kool see selline on, kus juba mai alguses õppida ei anta, sest "kohe" on suvevaheaeg niikuinii käes? Hoiataks tuttavaid, kes käesoleval kevadsuvel oma võsukestele esimesi klasse valivad...
Järgmiseks pärisin, et kas plikadel kellad või mobiilid on ikka, kust kella vaadata, et teaks, millal tuleb kodu poole hakata sättima. Ei olnud neil käekellasid. Mobiile ka ei olnud. Ühtegi sorti kellasid polnud.
Lõpuks uurisin tüdrukutelt, et kas nad oskavad siis ehk päikese järgi otsustada, millal on õige aeg minema hakata, et enne pimedat koju jõuda. Kõik kolm last olid tõsiselt imestunud nägudega ja ei saanud aru, miks nad peaksid pimedaks kodus olema. Mina olin tõenäoliselt veel rohkem imestunud näoga.

Millised on need vanemad, kes lasevad oma lastel käia mängimas kevadel ilma jakkide või jopedeta mitme trollipeatuse kaugusel ja pole oma lastele veel kümnendalgi eluaastal seletanud, millised ohud võivad neid varitseda tänavatel üldse, rääkimata siis pimedast ajast? Mustamäe ei ole mingi turvaline külavahetänav - siin võib tänaval vabalt peksa saada. Muudki huvitavat võib saada. Pimeduse katte all kasvavad igasugused kriminaalsed tõenäosused teatavasti hüppeliselt. Ja me räägime hetkel väikestest inimestest, kel puuduvad igasugused võimalused end kaitsta ning nagu kõnealusest loost selgub, puudus nendel konkreetsetel tüdrukutel ka võimalus ohtudest hoiduda. Nad olid täiesti muretul arvamusel, et nendega ei saa kunagi midagi juhtuda, ükskõik mis kellaajal nad seal pargis siis ka hängiksid.

Kogu eelkirjeldatu tulemusena meenus tahtmatult ühe TommyBoy loo refrään:

Need on lapsed, kelle jaoks vanematel pole aega,

pole mõistmist, pole raha või siis mõni põhjus muu.

Need on lapsed supermarketites veetmas vaba aega,

pealiskaudsus väänab varakult kõveraks need noored puud.

Palun ärge saage lapsi, kui teil pole tahtmist või võimalust nende eest hoolitseda või nendega aeg-ajalt koos aega veeta ja neile maailma asju lahti seletada. No tõesti vihaseks ajab juba. Lisaks sadadele lastekodulastele on meil ka sadu ja sadu selliseid, kes elavad omades kodudes nagu lastekodus. Häbiväärne. Laps on teine inimene. Ta ei ole mingi käkk, mis aja möödudes suuremaks kasvab ja lisaefektina ka rääkima õpib. Rohkem inimesi võiks sellest aru saama hakata.
Kõik see, kuidas lastega käitutakse ja mis lastele tehakse, tuleb nende täiskasvanuks saades bumerangina ühiskonda tagasi. See on fakt, mis ei muutu mitte kunagi. Nii et pole mõtet oodata aega, kui Eestist kunagi lõpuks "päris" heaoluühiskond saab. Tegelege oma hooletusse ja hoolimatusse jäetud lastega täna. Oleks juba aeg.

2009-05-06T16:39:00.001+03:00

Statistika paneb õhku ahmima

Tervise Arengu Instituudi andmeil on Eestis 13 800 süstivat narkomaani. Täna Postimehest lugesin.

2009-04-30T23:13:00.001+03:00

Kuulge. See Kättemaksukontor on täitsa hea ju.

2009-04-16T13:53:00.023+03:00

Nonii. Suvilast tagasi ja olen kohe sunnitud oma sõnu sööma. Käisin küll iidsete postide vahel ringi jauramas, oo kuidas veel käisin (loe: põlv tegi parajalt haiget, aga ehteestlasliku suhtumise kohaselt ei tohi ekskursiooni, mille eest on makstud, pooleli jätta =))
Nimesid nimetamata, suutis üks tegelane mind kohapeal veenda, et Luxori ekskursioonile minek oleks ikka üits õite hää mõte. Et muidu võib terve see aeg basseinide ääres passimine üksluiseks muutuda ja. Minul ei oleks muidugi midagi üksluiseks muutunud, kuna mul olid kaasas Candace Bushnelli Lipstick Jungle ja ammuigatsetud Anna-Maria Penu Minu Hispaania. Reisikaaslane seevastu oli ühes võtnud vaid diskreetse matemaatika õpiku ja konspektid (jah, ma näen neid küsimärke teie otsaesistel, ma isegi olin kui üks suur küsimärk esimesed poolteist päeva), seega arusaadav, et ta pärast esimest päeva enam basseini ääres ühe koha peal vedeleda ja lugeda ei viitsinud.

Nii juhtuski, et ühel ilusal aprillikuu päeval, kui oleksin pidanud lamamistoolil oma raamatute ja päikese ja mõne vihmavarjukesega varustatud maitsva kokteiliga mõnulema, leidsin ma ennast hoopis mägede vahelt parajalt ebameeldiva tuuleta kuumuse käes erinevate vaaraode hauakambreid revideerimas, mis, ütleme ausalt, ei olnud minule, kes ma seinamaalingute tähendust ei teadnud, üldsegi huvitavad. Mida oli ka oodata. Loodetud muumiaid ei näidatud ja midagi muud peale seinamaalingute (mille poolt jutustatavad lood on kahtlemata väga huvitavad, kahju, et polnud sellist giidi, kes oleks osanud tõlkida ja et mul endal vastavaid teadmisi pole) ja paari hauaplaadi vaatamiseks sätitud polnudki. Kuigi, nagu me Laylaga eile minu reisimuljeid lahates otsustasime: me ilmselt pole lihtsalt sellised inimesed, keda aastatuhandete vanused potikillud väga erutaks. Seega oli suhteliselt ükskõik, et seal peale kritselduste ja paari kivikamaka muud polnud. *

Vastupidiselt minu esialgsele arvamusele, et küllap olen mina ainuke, kellel hauakambrite nägemine põlvist nõrgaks ei võta, selgus, et kõik kohaleveetud turistid mõne üksiku erandiga voorisid kohustuslikus korras ühes jorus maa-alustesse kambritesse sisse ja täpselt samasuguses jorus kohe välja tagasi. Nendegi nägudelt peegeldus suhteline tülpimus ning mõningane pettumus. Aga no mis sa hing, ära teed. Loomulikult ei jätku vaimustust kauaks, kui sulle pistetakse nina ette näiteks araabiakeelne tekst, mis näeb küll ilus välja, aga millest sa ühtegi silpi aru ei saa. Noogutad ja ütled, et on jah, väga ilus ja huvitav ning kõnnid edasi järgmise analoogse asjanduse juurde, millest sa sugugi rohkem aru ei saa. Minule oleks täiesti piisanud vaid ühe hauakambri külastamisest, aga ei. Ikka nii palju, kui vähegi võimalik. Nii me siis tatsasime seal koos teiste turistidega kohusetundlikult sisse-välja-sisse-välja, kuulates vahepeal giidi kommentaare. Kogu loo tegi minu jaoks veel ebameeldivamaks asjaolu, et kuna ekskursioonile mineku jaoks pidi tõusma 3.30 öösel, olin ma väljamagamata ja seega mitte just parimas tujus. Mõni võib ju väita, et bussis sai ka mitu tundi magada, aga minu arvates pole see miski uni. Tukkuda niimoodi ebamugavas poolpüstises istumisasendis kahe minuti kaupa... mõttetu.

Küll aga meeldis mulle meie hommikune paus enne igasuguseid templeid, kambreid, mošeesid ja muud, sest peatuskohaks olnud kohviku juures õues oli üsna mitu sümpaatse välimusega koera, kellest ühega ma ka tuttavaks sain. Oli selline tüüpiline kondine Egiptuse kutsu, kes lebas valitsevast palavusest ilmselgelt kurnatuna maja ees varjus. Küsisin kohvikupidajalt tema jaoks vett ja pärast mõningast käte ja häälitsuste abil suhtlemist see mulle ka anti. Koerad, teadagi, Egiptuses just kuigi kõrges hinnas pole ja nagu ma teada sain, pole nad eriti kõrgelt hinnatud ka mõndade riiki külastavate muudest maadest pärit inimeste poolt. Pean silmas järjekorras minu selja taha saabunud saksa paarikest, kes, taibates tükk aega enne kohvikumüüjat, kelle jaoks mul seda kraanivett vaja läheb, nägusid tegema ja ohkima kukkusid. Oh jeesus küll, mingi nõme idaeurooplane küsib mingi näruse koera jaoks vett. Oleks võlukepike, saaks teha nii, et neid kumbagi enam ei eksisteeriks.
Aga koer oli hästi armas. Jõi pool pudelit tühjaks ja vaatas mind sellise pilguga, mille parema meelega ära unustaks. Sealsamas seisid ka beduiini naised oma eeslitega, kellele nad olid pisikesed kitselapsed selja peale seisma sättinud ja kes suurema osa oma elust tõenäoliselt sealsamas üleval veetsidki, kuna 12 tundi hiljem, kui bussiga kohviku juurde tagasi jõudsime, seisid telkidega kaetud naised, nende eeslid ja kitsed ikka veel omadel kohtadel.

Lisaks koertele meeldis mulle selle ekskursiooni juures veel vägavägaväga paadisõit Niilusel, mis, nagu selgus, on täpselt minu "thing". Paadireisist klõpsitud fotode osakaalu järgi otsustades vähemalt küll. Ühelpool ilus roheroheline kallas kohatiste liivaste süvendite ja lopsakate palmidega ning teiselpool uhked jahid ja põnevad paadikesed (okei, ma sinna teiselepoole eriti ei vaadanudki =)
Lõunasöök loendamatute erinevate juurviljadest tehtud hautiste, salatite ja kastmetega oli samuti väga mõnus. Paar lihaga kandikut oli ka, aga siiski - kui palju taimetoitu!!! =)
Natuke naerma ajas see hädise näoga kartušimüüja, kes oli sätitud meie laudade lähedusse oma väljapanekuga istuma, et valged turistid saaksid söömise ajal blingi piielda ja pärast loomulikult ka osta. Kartušipoiss tuli hiljem ka bussi ja kõndis kõik istekohad läbi, et näidata mingit kolmest sümbolist koosnevat bla-bla-bla õnnetoovat ripatsit. Aga eestlane, va ihnuskoi, ei ostnud ikka midagi =P
Üleüldse oli pea igas poes ja tehases, kuhu meid selle ja Hurghada linnaekskuriooni ajal veeti, meie grupil kombeks kõik presentatsioonid kaasa noogutades ära kuulata ja siis mitte midagi või äärmisel juhul paar eset ostes hoonest väljuda. Söögipoed ja fikseeritud hindadega meenekauplused välja arvatud. Nendes edendati Egiptuse majandust päris korralikult. Mina näiteks hullusin pagaritoodete leti ääres, kust ma oleksin heameelega igat küpsetist kaasa ostnud, aga P. ütles lõpuks midagi sellist, et korvi ei mahu rohkem ja eskortis mu kassade juurde =)

Meie P.-ga ostlesime tsipake veel ka hotelli lähedal promenaadi ääres asuvates kauplustes, kus müüdi erinevaid kohalikke teesid, parfüüme ja igast muud põnevat kaupa. Kõike muud peale aroomõlide võis tegelikult ka kaubanduskeskustest leida, aga oma võlu oli muidugi ka tänaval kauplemisel, eriti vist P. jaoks, kes väitis, et tema kaupleb nagu liibanonlane, aga hiljem sai kollast teed ostes ikka niimoodi tünga, et terve õhtu vaikselt hüüatades omaette torises ja järgmisel päeval hotelli vastas pisikest poekest pidavalt kopti kristlaselt nimega Mena n.ö. õige hinnaga teed ostis. Selgituseks siis nii palju, et Mena pakutud alghind oli täpselt sama mis see, mille meie esimeses kohas suure kauplemise ja endi arvates jube kavalad olemisega lõpuks välja rääkisime. Ja Mena ise oli ka päris lahe, hoolimata sellest, et ta näris vahetpidamata lahtise suuga nätsu. Igatahes meeldis tema mulle märksa rohkem kui moslemist Bob, kes esialgu tundus igati normaalne ja tsiviliseeritud, aga kui jutt läks abiellumisele ja naisterahvastele, ajas tema jutt mind nii marru, et P. pidi mind eesti keeles anuv pilk silmis keelitama loobuma plaanist Bobile selgeks teha, kui nõme ta on, et ta kavatseb oma tulevase abikaasa tolle elupäevade lõpuni pisikesse korteripugerikku vangistada. Ilmselt oli P.-d hirmutanud kunagine tööreis Tuneesiasse, kus kuulu järgi näiteks lühikeste rõivastega tänaval liikumine võib kaasa tuua kepihoobid. Igatahes muutus ta ka peatänavalt eemale kohalike elu-olu keskele sattudes ärevaks ja tegi pidevalt ettepanekuid tagasi minna, ise teadmata, millises suunas täpselt see "tagasi" asub. Ma tean, et kaasreisijate üle ei ole ilus nalja teha, aga minul oli küll vahepeal kuri tahtmine teda veel kaugemale ülesküntud kõrvaltänavate ja loetamatute menüüdega räpasevõitu söögikohtade vahele ära eksitada =P
Suuresti tänu P. vastumeelsusele igasuguste räpakate kohtade suhtes jäi meil lähemalt üle vaatamata ka Hurghada kolmas linnajagu ehk see, kus pidavatki suuremalt jaolt vaid kohalikud elama ja turglema. Meie kena giid Maris maalis sellest päev otsa ilma külmikuteta seisva liha, kala ja juurviljade müügikohast küll ka piisavalt eemaletõukava pildi, aga kasvõi korraks oleks ju ikka võinud läbi põigata... Aga vähemalt kaks ülejäänud linnaosa ehk Sakkala ja hotellide rajoon olid minu arvates küll täiesti äravahetamiseni sarnased ja mitte kuigi põnevad. Selle üle olin ma veidike pettunud, sest too teine Egiptuse kuurortlinn, millega ma juba harjunud olen, küll nii üheülbane pole. Hurghada kolm kõige suuremat miinust on järgmised:

võimatu oli leida kohalikke traditsioonilisi roogasid pakkuvat viisaka väljanägemisega esinduslikku söögikohta. Soolaseid roogi (shish tawouk, jms.) sõime oma hotelli territooriumil asuvates kala- ja rannarestoranides, aga magusaid asju peale supermarketi letil asuvate siirupisse uputatud koogikeste ei leidnudki. Mina oleksin küll tahtnud süüa Om Ali-d või magusat riisipudingut, mida Sharmis igas neljandas kohas pakutakse =(
veidike kõhe on liikuda mööda peatänavat, kus iga neljas hotell on kas pooleli või pole selle ehitamist üldse alustatudki, nii et kahe ilusa ja valgustatud ehitise vahel mustab tänava kõrval sada meetrit pimendatud ala. Sharmiski on pooleliolevaid ehitisi, aga minu meelest on see seal korraldatud kuidagi nii, et kesklinna südamik on valmis ja sealt ehitatakse väljapoole edasi.
igavavõitu on kõndida mööda mituteist kilomeetrit ulatuvat tänavat, kus tundub iga paarikümne sammu järel, et "oot-oot, siin me ju juba olime" ehk siis erinevalt Sharmi linnasüdamest, mis koosneb paljudest risti-rästi kulgevatest suurematest ja väiksematest tänavatest, millest üks ei sarnane teisele, on Hurghadas üks pikk tee, mis viib ühest linnajaost teise (vahetades küll vahepeal nime) ja mille äärde on ehitatud kenad hotellid, kohvikud, baarid, restoranid, ööklubid, poed... kõik suhteliselt samasugused. Mina, kes ma igasuguste maamärkide abil üpriski hästi orienteerun, olin sunnitud P.-lt mitu korda küsima, et "see on nüüd SEE mäkdoonalds või?"
**

Lisaks nägin ma ühe lemmikloomatarbeid müüva poe ees pisikestesse transpordipuuridesse kängitsetud koeri, kes ei näinud seal sugugi õnnelikud välja. Koerad olid sellistest tõugudest, mille esindajaid Egiptuses vabalt jooksmas ei leia, näiteks dalmaatslane. Tähendab - keegi oli neid paljundanud tõenäoliselt just sel eesmärgil, et saaks puuri pista ja turistidele maha parseldada. Oleks siis puuridki normaalses suuruses olnud, vähemalt nii, et looma käpad sellest täies pikkuses välja ei ulatu... Vaevalt, et keegi neile piisavas koguses sööki ja jookigi pakkus. Loodan, et kutsade saatus sealtmaalt alates vaid paremuse poole liikus.

Mida me Hurghadas eneste jaoks toredat leidsime?

Näiteks avastasime endi jaoks söögikoha nimega Bulls, mis on suure tõenäosusega mingi ülemaailmse keti osa nagu ka Sbarro ja KFC. Meile meeldisid sealsed maitsvad ja värsked toidud ja eeskujulik teenindus niiväga, et sõitsime sinna ühel teisel päeval eraldi taksoga kohale ja nautisime veel. Minule meeldis muidugi ka kohviku laudade vahel tiirutav oranžitriibuline kassike (Egiptuse kiisud on, muide, Eesti omadest erineva iseloomuga) ja asjaolu, et seal teenindavad noormehed olid peris kenakesed ;)

Hotell oli väga ilus. Ma ei suudagi otsustada, ka mitte tagantjärele pilte vaadates, kas hotell ja selle ümbrus olid ilusamad päevasel ajal, kui palmid, rannaliiv ja kõik muu oli selgelt näha või öisel ajal tuledesäras. Meie vaatluste kohaselt ei olnud selles hotellis ühtegi tuba, millel poleks olnud merevaadet (normaalset, mitte sellist nagu Kalevipojal reklaamis) ja meie oma rõdult avanev merevaade oli selline et ohohoo. Aga inimene, teadagi, harjub kõigega ja nii pidasime meiegi reisi lõpupoole sellist vaadet juba iseenesestmõistetavaks.

Üks asi, mis kindlasti meelde jääb ja mis oli iseenesest ebameeldiv, kuid antud olukorras veidi naljakaski - hotellikoridorides ringitiirutav tugev tuul. Nimelt olid selle ülemiste korruste lahtised koridorid ehitatud kuidagi nii, et sõna "tuulekoridor" sai minu jaoks uue ja lennuka tähenduse. Aga koridorid ise olid ka väga ilusad, eriti siseõu öisel ajal ja üks teine, pisem siseõu, kus olid veesein ja kaks armsat puidust pinki.

Kolmes hotelli restoranis käisime ka ja halba sööki ei pakutud üheski neist. Kõige meeldejäävam oli vast Itaalia restoran, milles istumine oli omamoodi kummaline kogemus, kuna olime algusest lõpuni ainsad kliendid ja kogu see interjöör ja situatsioon pani mind ennast tundma nagu oleksin üks nendest hetkel tv3-s jooksvast unistuste printsessist rääkivast tõsieluseriaalist osavõtjatest, kes on just kutsutud "rikka, ahvatleva ja ainuõige välismaa mehe" poolt deidile ja nii nad siis istuvad kahekesi seal tühjas restoranis, sest eesti telekanalil pole nii palju raha või oskusi, et adekvaatseid taustanäitlejaid palgata =) Mõnes mõttes oli muidugi tore, et kelner ja kokk vaid meie päralt olid - saime oma näljastele kõhtudele kiiret leevendust. Teisest küljest ei istunud mulle kuidagi see, et suurem osa teenindajaid mind sujuvalt madamiks on otsustanud kutsuma hakata. Ei tea, kas oli asi selles, et P. mu kõrval oli kahtlaselt abikaasa näoga või hoopis minu enda näos kui kortsudevastaste kreemide tulevases lõuendis, igatahes naeratasid kõik uksehoidjatest kokteilitoojateni välja ja muudkui ma`am-itasid. Mina kiristasin hambaid ja lubasin endale, et järgmisel reisil on women-only või siis vähemalt peavad tütarlapsed olema ülekaalus, et teenindajatel oleks alust meid õigete nimedega nimetada.

Bassein. Bassein oli muidugi hitt. Ma ei ole päris kindel, kas seda parasjagu köeti või mitte, aga paaril päeval oli vesi selles küll piisavalt mittekülm, et mina oleksin vabalt võinud ülekere korraks sisse laskuda. Asi seegi. Ülejäänud päevadel oli seal kahjuks nii külm, et mõned meie lähedal pesitsevad venelannad, keda nende juba eelnevalt vees ärakäinud kaaslased suure hooga vette hüppama meelitasid, karjusid lamamistoolidel peenikest naeru pidavatele kaaslastele basseinist, et "Saanja, ubjuuuuu!" ja "Naastja, ubjuuu!" P. mulle õnneks sellist trikki ei korraldanud, sest ta teadis vist liigagi hästi, et jääkülma vette sattudes oleksin mina, erinevalt venelannadest, oma kurjakuulutava lubaduse ka täide viinud =)

Basseini ümber, lähedal ja ka mere ääres oli palju vabu kohti. Erinevalt meie eelmise kevade Sharmi-reisist tundus see basseiniäärne esimesel hommikul tõesti nagu välja surnud. Vähemalt pooled toolid-varjud olid vabad, poeta ennast kuhu hing ihaldab. Alguses tekkis natuke tühja trollibussi efekt küll - et kui on nõnna palju vabu kohti, siis on pea kohe laiali otsas ja ei oska kuidagi valida. Lõpuks kui P. oli juba kolmandat korda käed jõuetult rippu vajuda lasknud ja poolihääli karjatanud, et "goddammit, decide, woman!", valisin ma kõige mõnusama peesitamispaiga välja ja päevitasin hoolega, süvenenult =)

Ja see soe ja see päike! Ahhhhhhhh. Kui ikka juuksed ja küüned topeltkiirusel kasvama hakkavad ning haige (viimaste uuringute kohaselt luuturse ja patella kõhrekahjustusega) põlv päev-päevalt paremaks muutuvad, siis ega muud ei oskagi kosta. Kunagi, kui ma kuu aega järjest Egiptuses veetsin, läksid mu juuksed ja nahk täitsa siidiseks, seega ma tegelikult teadsin, et päike ruulib täiega, lihtsalt siin sombuses Eestis suudab sellise asja ülejäänud 348-l päeval ära unustada =)))

Nagu eelpool mainitud, pakkus mulle päevitamise ajal seltsi Lipstick Jungle, mida ma paar kuud tagasi Eestis alustasin, kuid mille lugemine igasuguste muude põnevate tegemiste kõrval soiku oli jäänud. Ütleme nii, et nüüd ma tahan seda seriaali ka näha, sest raamat oli tõesti hea!

Minu Hispaaniaga alustasin viimasel biitšupäeval ja lugesin lennujaamas ja lennukis edasi. Võibolla sellepärast, et see raamat on minu emakeeles ja mulle kohutavalt meeldib eestikeelseid raamatuid lugeda (mitte et ma paarist muust keelest samuti aru ei saaks), võibolla sellepärast, et preili - nüüdseks vast juba ametlikult proua (raamatus jäi see lahtiseks) - Penu kirjutab sujuvalt ja humoorikalt, igatahes haaras mind midagi, mida võib vist kergekujuliseks sõltuvuseks nimetada ja nii ma seal lennujaamas check-in-i sabas, nina raamatus seisingi. Aga see sõltuvus ei tabanud ainult mind - ka P. sattus Minu Hispaania lummusesse kohe, kui olin talle lõigukest ühest peatükist lugeda andnud. Ja nii juhtuski, et kui mina lennukis rampväsinuna magama jäin, luges P. edasi ja kui ma siis lõpuks üles ärkasin ja selgus, et meil on järjed erinevatel lehekülgedel ja ma oma raamatut tagasi nõudsin, tekkis sellest suuuuuuuuuuur tüli, mille jooksul P. suutis mind süüdistada ebahumaansuses (sest temal oli vaid paarkümmend lehekülge lõpuni jäänud) ja mina teda isekuses (see oli ju lõppude lõpuks siiski minu raamat, mille mina kaasa tassisin ja temal oli pealegi tema oma diskreetse matemaatika õpik, mida ta oleks võinud lugeda). Pärast häälekaid väljaütlemisi ja sajatusi lõppes asi siiski nii, et P. sai raamatu enda kätte tagasi ja luges selle lõpuni. Pagasilindi ääres seistes, taksot oodates, jne. Nina raamatus, omaette maailmas, nohisedes, nagu minagi ennist. Vot milleni võib viia üks hea raamat.

Pärast seda, kui P. mind seal Bobi poes "mittesoovitavatest teemadest" vaikima oli keelitanud ja see alandus kogu maailma naiste eest, kes, uskuge mind, vaba valiku korral EI riietaks end palava ilma korral paksudesse hõlstidesse, minus kõik need õhtud vaikselt ja varjatult edasi elas, oli tõeliselt meeliülendav lugeda, et peale minu on veel keegi nii mõnegi kaaskodaniku arvates ilmselt naiivitar, kes usub, et kasvõi paari plakatiga annab midagi ära teha ja peabki midagi ära tegema, kui kõne all nii olulised teemad nagu näiteks abort, mille puhul, lubage uskuda, meessoo esindajad tänavatele protesteerima ei tule. Isegi mitte nii absurdete seaduste korral nagu Hispaanias.

Mainimata ei saa jätta ka raamatu kaant, mis oli väga ilus, täpselt sobivate värvidega ja seadis vähemalt minu puhul tooni tervele lugemisele. Ja kujundus oli ka väga mõnus. Või kuidas seda nimetataksegi, kui tähed on täpselt õige suurusega, lõigud õigete vahedega, peatükk algab õigest kohast ja teksti äär on lehekülje äärest piisaval kaugusel? Küljendus?

Ütleme nii, et selle reisi juures kõige rohkem rahul olingi ma vist oma lugemismaterjalidega =)

Lipstick Jungle-it saab minu käest, kui kellelgi soovi ja Minu Hispaaniat Laylalt =)

Ongi kõik selleks korraks.

Ms. Band

* Siinkohal peaksin siiski mainima, et ühes templis nähtud vahed seinas avaldasid mullegi muljet - nimelt olid need ülitäpsete arvutuste kohaselt ehitatud nii, et päikesevalgus paistis peenikestest vahedest sisse täpselt nende hiiglasuurtele sammastele kraabitud riitusi kujutavate joonistuste peale, mida oli just sel aastaajal, sel kuul, sel nädalal ja päeval vaja tolles konkreetses templis teostada. Ja asjaolu, et obeliske ja/või mingeid muid jurakaid mitmekümnemeetrisi sambaid toodi kohale ühes tükis ja pandi püsti ka, oli samuti imestamapanev. Enne kristust siis ja P. kribib kommentaaridesse kivikolakate raskuse jah aitäh palun =)

** Tegelikult oleks muljetamise eesmärgil pidanud kirjutama vist ka sellest ära venestatud Tuhande ja ühe öö show-st, mille meie jaoks poole show pealt sisse vajunud ja kujuteldamatut lärmi teinud kasvatamatud, igasuguse viisakuseta ja nahhaalselt ülbed slaavi rahvuse esindajad ära rikkusid, aga austusest oma toredatest venelastest sõprade ees ma seda intsidenti siin pikemalt ei lahka.

2009-03-30T15:25:00.003+03:00

Suvilasse minek

Viimased neli korda vähemalt, kui seal käinud olen, olen iga kord pühalikult vandunud, et sellesse riiki mina enam turismireisile ei lähe. Mitte et mulle seal ei meeldiks, aga nagu Layla kunagi ammu-ammu meie esimesel ühisel Egiptuse-reisil ütles: eestlane ei ole nii rikas, et ühte kohta mitu korda külastada. Niipalju sellest siis välja ongi tulnud, et täpselt aasta tagasi käisime ja laupäeval läheme jälle =)

Seekordset reisi oleme tegelikult juba ligi pool aastat oodanud, sest planeerimine ja sättimine võttis aega (pluss reisikompanii oli ka kõike muud kui oma tööd kärmelt korraldav). Selline ootamine jõuab vahepeal juba tüütuks muutuda ja ära kurnata. Kaua sa, hing, ikka jaksad üht reisikest oodata? Igatahes on mul hää meel, et see bassu ääres pikutamise nädal nüüd lõpuks kohekohe pihta hakkab ja vastuseks kõikidele, kes minult aeg-ajalt uurivad, et kas ma kogu selle egiptustamise peale tõesti ikka veel pole püramiide näinud, luban, et kui mu vigane jalg vähegi võimaldab, siis käime seekord hoopis mõnes muus lähemalasuvas templis ära, kuhu ma saan seina sisse "Vasja bõl zdes" kraapida =P
Aga no sorri, ma tõepoolest ei viitsi minna Hurghadasse selleks, et loksuda 6 tundi bussis Kairosse, siblida nagu hullunud kana giidi järel kümnesse erinevasse kohta, kust peab ajanappuse tõttu põhimõtteliselt läbi jooksma ja seejärel 36 tunni pärast laiba kombel uuesti 6 tundi bussiga tagasi kuurortlinna sõita. Kunagi, kui ma olen vana ja väärikas, läheme ehk Agatha Christie kombel Niiluse kruiisile, rendime oma laevukese ja küll siis jõuab omas tempos neid püramiidegi kaeda. Kui peaks isu olema tekkinud selleks ajaks. Sest eelmisel korral Kairos olles leidsime me küll huvitavamaid vaatamisväärsusi...

Kõige suurema põnevusega ootan ma hommikusööke. Tahaks kellegagi kihla vedada, kas üks mees hakkab hommikusöögilauas virisema, et "miks siin kõik asjad saiast tehtud on?" või mitte =) Ööbime seekord ühes uhkes viietärnikas, nii et ootused on kõrged, aga nagu ajalugu on näidanud, siis fotode peal on võimalik asju hoopis ilusamate/koledamatena näidata, kui nad tegelikult on ning tärnid ei garanteeri alati soovidele vastavat toitlustamist. Eriti sellistes riikides, kus saepuru ülejäägid hommikusöögiks edukalt ära kasutatakse ;)

Aga jahh. Ma juba kujutan ette, kuidas ma liipan toidusaali, otsin kõikidele asjadele strateegiliselt kõige lähedamal asuvat lauda (sest mu jalg on sutsu kummaliseks hakanud viimastel päevadel ja ma eelistan kõndimisele mittekõndimist) ning krõbistan hommikusöögi kõrvale terve tabletikarbitäie ravimeid nagu Saksa pensionär =)

Tänasest kuni kohalejõudmiseni kavatsen hoida pöidlaid pihus, et köetav bassein ikka köetud oleks. Ehk saan minagi kui legendaarne külmavares korra aastas ujuma.

2009-03-27T17:47:00.003+02:00

Kinomaja lastelaupäevakud

Kõik, kes tahavad oma laste või väiksemate õdede-vendadega kinos multikaid vaatamas käia, aga Plaza piletihinnad ei meeldi, võiksid mõelda Kinomaja laupäevaste lastehommikute peale. Pilet 25 krooni, saal puhas ja korralik, keegi ei näri ega nätsuta ega lurista kõrval. Sel kuul näidatakse seal Heino Parsi nukufilme. Me eelmisel laupäeval käisime ja oli täitsa lustlik ettevõtmine. Kunksmoor ja kapten Trumm ei tundunud küll nüüd, vanemana vaadates enam nii hirmus, aga tolle paharetist poisi seiklused, kes oma õpikus planeetide pildid ära sodis ja siis pärast äärepealt avakosmosesse tiirlema oleks jäänud, tekitasid ikka veel kõhedust.
Pärast filmi saab oma kinopiletitega pannkooke sööma minna ja puha. Meie käisime küll Elevandis, misjärel ma taas kord tõdema pidin, et India toit ei ole ikka minu rida. Aga nohh, maitseid on erinevaid. Ja klassiõdesid oli ka ilmatuma tore üle tüki aja näha.

2009-03-24T16:27:00.003+02:00

Ma lihtsalt pean oma rõõmu jagama. Leidsin Selverist nädala lõpus ühe kevadiselt erksates toonides ümbrispaberiga karbi, kus sees olid vabapidamisega kanade munetud munad =)
Tootjaks, kui ma ei eksi, toosama Eesti firma, kes valmistab värsket pastat.

Mina, kes ma iga kord munaleti ääres nõutul ilmel erinevaid kartongist karpe uurin ja omaette torisen, et miks need kanad kõik puurides peavad olema ja et mis mõtet on siis üldse munakarpidele mingit märgistussüsteemi välja töötada, kui kõik munejad kanad niikuinii puurides elavad, ei suutnud muidugi oma õnne uskuda. Lõpuks ometi siis. Ja neil on lisaks rõõmsate kanade munadele veel ökomunad ka! =D

2009-03-20T13:05:00.001+02:00

Ah või suisa ametlikult ja USA eeskujul.

http://getactive.peta.org/campaign/bolivia_military?c=weekly_enews

2009-03-19T22:46:00.003+02:00

Miks ma ei taha, et mu korterinaaber uude korterisse kolides omale nahkkattega diivani soetab ehk kolm videot, mida võiks kasvõi meeldetuletuseks vaadata:

http://www.peta.org/content/standalone/StolenForFashion/default.aspx?c=weekly_enews

2009-03-18T12:59:00.002+02:00

Ajaviiteks ja kõhutäiteks

Pühapäeval käisime Rootsi ja Ingeri bastionide käikudes ekskursioonil. Oli päris huvitav isegi minule kui gümnaasiumis põhjaliku country study tunni läbinule, seda enam, et tundidele järgnenud arvestusliku läbi linna giiditamise jooksul me maa alla ei sattunud. Kõnealuseid ekskursioone korraldab Kiek in de Kök-i muuseum ja lähemat inffi selle kohta saab siit: http://www.linnamuuseum.ee/kok/index.php?&id=258

Teine asi, mida kiita tahaks on Tiina pizza. Oleme seda pizzat nüüd paar korda söönud ja see teeb silmad ette igasugustele Reinu ja Peetri ja misiganes muudele pizzadele. Ühe korra sõime Mustamäe teel asuvas putkas kohapeal ka. Putkast endast midagi erilist loota ei maksa, oli selline koduse sisustusega ja õhus oli miski kummaline lõhn. Aga teenindaja see-eest oli üle ootuste meeldiv. Ei tea, kas asi on märtsikuus, et kõik teenindajad viimasel ajal niiväga püüavad...?
Tiina pizza kohta saab rohkem inffi siit: http://www.tiinapizza.ee/

2009-03-15T20:29:00.007+02:00

Eile õhtul laenutasime filmi. Filmi, mille vaatamise peale ma muidu ealeski ei mõtleks, aga tolle DVD ümbrise mõlemal poolel olid fotod... noohh, kas arvate ära, millisest loomast? Miniseast loomulikult.

Film ise oli igav, mõne naljaka kohaga. Need kohad, kus siga üles astus, olid muide kõik naljakad, peamiselt tänu sellele, et põrsik oli kõnealuse filmi kõige asjalikum näitleja, seega ma jätaksin nimetatud lõigud üldarvestusest kõrvale. Samas ma pakun, et 8-14-aastastele võiks see muuvi ka ilma röhitsejat sisaldavate lõikudeta täitsa meeldida.
Seevastu soundtrack oli üllatavalt hea ja tuletas meelde päris mitu vana kaasahaaravat lugu, mida võiks hankida ja uuesti kuulata. Üks uuemat sorti tähelepanuväärne muusikapala oli ka (täpsemini küll Frankie Smith-i 80-ndatest pärineva loo uuestisünd Raven-Symoné-i esituses), mis võttis puusa nõksuma ja kui põlv ikka veel haige poleks, oleks ka jala tatsuma võtnud. Superhea näide sellest, kuidas heast vanast asjast teha veel parem uus asi ilma algupärast head lörtsimata. Link ka:
http://www.youtube.com/watch?v=zZlehGXpW6I

Aga tagasi filmis üles astuva minisea juurde - kui välja arvata paar eriefekti (ma vaatasin pärast üksi isegi Võtteplatsi-lisa ära selleks, et teada saada, kuidas panna siga saltosid viskama), oli too põss tõepoolest andekas (jah, ma aiman, et ta tegelikult ei mänginud filmis malet, vaid nihutas nuppe käskluse peale) ja äärmiselt nunnu. Minusugustele seafanaatikutele võiks sellest filmist teha mingi cut-paste variandi. Siga nimega Albert oli tõepoolest priima!

Juhul, kui teil on kodus kooliealisi lapsi, kes subtiitreid lugeda mõistavad ja on vaja nendega koos mõnd filmi vaadata, siis Pöörane teekond ülikooli ehk College Road Trip on selleks täiesti paslik.

2009-03-10T15:45:00.006+02:00

Toidulisandid, jeei

Nädalavahetus oli niivõrd mitmeid vahvaid-lõbusaid-lahedaid tegevusi täis pikitud, et ei jaksagi neist kõigist siin pikemalt pajatada. Eraldi välja tuua tasuks vast ehk kosmopolitääni autode-teemalist seminar-koosviibimist, kus Layla võitis nädalaks uue Nissani (me vist juba teame, kuhu me sellega sõidame ;));
õhtusööki Peppersackis Assüüria gängsteritega (jah, justnimelt Assüüria =)) ) ja minu ilmselget võimetust kontsentreeruda ignoreerimisele (nii jutu, kui selle, kui keegi süstemaatiliselt vastu selgroogu toksib);
pühapäevahommikust meeleolukat salvestust;
pärastlõunast päikselist ja samas eelnenud magamata öödest tulenevalt suhteliselt unist olemist Üksikus Rüütlis (väga sümpaatne sisekujundus, samas väga ebasümpaatne teenindus. Õnneks olid mu kaaslased armsad ja lõbusad, peale ühe, kes jätab parasjagu suitsetamist maha =) ja sellele järgnenud minijalutuskäiku Kurna külavaheteel
ning õhtut läbi aegade parima teleseriaali dvd-kogumikuga (jah, tänu P-le on mul nüüd Seksi ja linna kõikide hooaegade kõikide osade eksklusiivkogumik ja film ka, luban õnnitleda).

Päike ja sellest tulenev automaatne hea tuju tekitas nädalavahetusel ka üpris mitu korda tantsuisu. Mida ma ka reflektoorselt kohemaid teha tahtsin, ent pidin iga kord veenduma, et selle põlvega ei tantsi ma eriti midagi. Ja et kui enne energilisemaid samme oli veel enam-vähem, siis pärast oli kehvem, seega andsin alla ja helistasin lõpuks arstile. Täna käisin kabinetis ära ka ja tulin tulema tablettide retsepti, salvi, sidemete ja vabastusega trennist. Ja nüüd istun siin, närin järgmised kakskümmend päeva rõõmsalt neid tablasid ja loodan, et see põlvejama ükskord ka lõpeb.

Siit moraal: alati ei maksa kangelast mängida ning arstid selleks ongi, et inimesi sirgeks väänata ja valu ära võtta.

Ah ja siis pisikeses kirjas see ka veel, et ärge sõitke linoleumiga järsust mäest alla. Gripihooajal perearstidel muudki teha, kui teile tee peale ette jäänud puid ja põõsaid jäsemetest välja nokkida.
Ja siis veelgi pisemas kirjas: aga paganas, see oli ikka uskumatult lõbus... =))

2009-03-06T16:56:00.004+02:00

Käisime eile Kosmoses The Yes Man-i vaatamas ja kuigi ma viimased 13 aastat omale Jim Carrey-vabad olin teinud (see näoväänamine lihtsalt ühel hetkel ei avaldanud enam muljet), oli The Yes Man harukordselt naljakas. Ma naersin mitu korda valjul häälel ja itsitasin pidevalt. Ja terve ülejäänud saal naeris ja itsitas koos minuga. Nii et kui kellelgi on lõbusat tuju tarvis, siis nad peaksid seda seal veel näitama natuke aega. Süžee oli samuti huvitav, käänakutega.

Filmi idee meenutas mulle muidugi kohe Layla kunagist lauset-põhimõtet (mida me ka jupp aega siivsalt järgisime): "kui kutsutakse, siis tuleb minna", mis vähemalt minu praeguse enam-vähem kindlapiirilise ja turvalise elu kõrval tundub taas kord vägagi ahvatlev (aga kuna ma olen tollest sünnipäeva linoleumitamisest endiselt natuke invaliid, siis ma päris igalepoole veel ei kipu). Olen kindel, et veerand, kui mitte rohkem, saalis istujatest pidasid filmi lõppedes jah-teooria katsetamise plaane.

Õhtu nael oli muidugi see, kui ma autoga trepist (loe: "astmetest", siis ei tundu nii õudne) alla sõitsin. See ei olnud jah-teooria katsetamise algus. Lihtsalt minu ülioptimistliku vaatenurga tõttu juhtus nii. Ups. Vähemalt oli lõbus.

2009-03-05T15:14:00.004+02:00

Sõbralik Carry otsib kodu...

http://www.osta.ee/index.php?fuseaction=ads.item&id=84928

Taas kord läksid mõtted kõikidele maailmas "üle" olevatele lemmikloomadele ja lastele ning rumalatele inimestele, kes neid vastutustundetult juurde toodavad.

2009-02-27T14:54:00.003+02:00

P. imestas eile, miks ma kirjutasin oma blogis ettevõttest, millega mul endal kokkupuude puudub. Selgituste käigus tuli välja, et ta polnud sissekannet korralikult läbi lugenud, sestap ka segadus.

Täna aga on mul kange tahtmine kirjutada ühest teisest reisifirmast, kellega mul on olnud isiklik kokkupuude viimased 4 kuud. Firmast, kus e-mailidele vastamine võtab aega minimaalselt kaks nädalat või siis ka näiteks üle kuu aja. Firmast, kus mobiiltelefonidele ei vastata ning lauatelefonidele helistades visatakse toru pärast tervituslauset ära. Firmast, mille töötajad võiksid lõpuks ometi oma jalad kõhu alt välja sikutada ja tegutsema hakata. Võibolla polegi kõik selle firma töötajad laisad ja saamatud, aga paratamatult jätab kirjeldatud käitumine negatiivse pitseri kogu ettevõttele. Võibolla on ainult ettevõtte juhid saamatud ja ei suuda palgata nelja inimese tööd tegema nelja inimest ühe asemel. Mina seda ei tea. Mina tean ainult seda, et kui keegi vestlustes edaspidi seda ettevõtet mainima peaks, hakkan ma kätega vehkima ja panen oma veto peale.

Ma väga loodan, et need nende "paar kuud kestvad non-stop nõupidamised", nagu P. ütles, lõpuks ka oma otsa leiavad ning Tez Touril on mahti oma klientidega tegeleda. Džiisas nagu, kaua ma ootan??!!

2009-02-25T16:07:00.006+02:00

Minu vahva sõber Deniss tegi oma firma. Ja mitte lihtsalt niisama firma, vaid reisufirma, mis on minu kui reisida armastava inimese jaoks keskmisest põnevam ettevõtmine. Nende pakutavad reisid (hetkel kaks sihtkohta: Horvaatia ja Kasahstan) teeb eriliseks asjaolu, et tegemist on ökoturismiga ning et külastatakse ja ööbitakse reisikorraldajate isiklike tuttavate juures ning käiakse läbi kohti, kuhu n.ö. tavaline turist ei satu ning mis neile endile sealviibimise jooksul kustumatud mälestused ja ehedaid emotsioone tekitasid.

Kodukat uurides tekkis minu lõuna-Itaalia ja Sitsiilia-unistusele igatahes peaaegu-et-konkurent
=)

Tundes Denissi, võin kindel olla, et sellest firmast reisi broneerides küll oma rahast ilma ei jää. Mis pole tänasel päeval reisifirmade olukorda arvestades sugugi vähetähtis. Samuti olen teda tundes kindel selles, et Deniss ja tema sõbrad-koostööpartnerid annavad endast reisi õnnestumiseks tõepoolest kõik nagu kodulehel lubatud.

Aga mis ma ikka pikalt patran - vaadake ise järele: http://www.reisidvabadusse.ee/

2009-02-22T22:13:00.005+02:00

Peatage linoleum, ma tahan maha minna!

"Eeee.... tõsiselt mõtled või? Ei, mina küll sinna peale ei tule. Mul on oma kelk, tegelt kaa."

Oleksin ma eile õhtul oma esialgse seisukoha juurde jäänud, ei neelaks ma praegu valuvaigisteid ega lonkaks ühte jalga, aga deem, need liud olid väärt iga sinikat minu hetkel suhteliselt kirjul tagumikul ja paistetust põlvedel.

Tõestasime, et kõrgema vanusenumbriga ei kaasne reeglina rohkem mõistlikkust ega alalhoidlikkust ning saime koos minu 27. sünnipäeva tähistamisega valmis ka vinge jackassi-video, mis on kõrgem pilotaaž juba seepärast, et meie kaameramees Leenu suutis end kõik need pikad muhklikud-künklikud-libedad-lumised liud peaaegu lõpuni tollel 5-ruutmeetrisel linoleumilõigul kinni hoida ja samal ajal filmida. Või nohh, eks kõigist meist, kes me tema ümber istusime, oli rohkem või vähem kasu, aga arvestades seda kivi, millest ta ühe sõidu lõpus ribisidpidi üle käis ja seda, et neiu kaelas olnud fotoaparaat terveks jäi ja ka film samal ajal tehtud sai, peab ütlema, et mina soovitaksin teda küll vabalt näiteks mõne filmi kaskadööriks. Eriti imestama paneb see veel siis, kui ülesvõetud filmijuppe vaadata, sest ise parasjagu mäest alla tuhisedes, suu ja silmad lund täis, linoleum all keerlemas mispidi ja kuhupoole jumal juhatab ning kelgutamiskaaslased sinust vasemalt ja paremalt sõna otseses mõttes üle lendamas nagu tsirkuses, ei jõua küll millegi muu peale imestada kui et "appi, kuidas ma veel siin olen???!!"

Kusjuures kui kellelgi on tööd pakkuda näiteks hiidkänguru eest põgenevale hamstrile mõnes joonisfilmis, siis ma ei tea ühtegi naljakama häälega kriiskajat kui meie vahva filmirežissöör =D
Kui teid miski naerma ei aja, siis see raudselt ajab. Isegi juhul, kui keegi on just hetk enne seda täishoo pealt röögatanud "PÕÕSAS!" ja aru on saada, et ega sellest nüüd küll head nahka ei tule...

Linoleumimaraton lõpetati üksmeelselt vahetult pärast viimast liugu Vanakalt, mille järel keegi meist koheselt püsti tõusta ei suutnud. Vigastused olid arvestatavad ja püksegi sai lõhki sõidetud, aga me lihtsalt ei suutnud enne lõpetada, kui tolle viimase sõiduga peaaegu kõik end poolvigaseks linoleumitasid. Ma poleks seda uskunud, aga selline kelgutamine on tõepoolest sõltuvusttekitavalt fun! =)

P: "Ma ei kujuta ette, mida need ülejäänud inimesed küll mõtlesid, kes seal mäe peal viibisid - tuleb kari hulle, laseb vaibaga mäest alla nii, et kõik on ribadeks, oigavad ja püherdavad maas, siis tõusevad püsti ja ronivad jälle üles. Nutcases."

Ma lähen nüüd panen natuke jääd põlve peale ja ootan, kuni Leenu video kokku monteerib, et saaks end kilpkonnaks naerda. Winter sports CAN be fun!! =D =D

2009-02-18T15:29:00.004+02:00

Eileõhtune sünnipäeva tähistamine sugulastega oli hästi vahva. Veendusin taas kord selles, et mul on ikka kõige toredamad sugulased, eriti muidugi vanaisa, kelle sarnast heasoovlikku ja siirast inimest annab otsida.
Taasveenduda suutsin ka järjekordselt selles, et inimene ise tunneb oma keha kõige paremini ehk siis vanuseks 27 peaks olema enam-vähem selge, et ei tasu kuulata, kui keegi teine kõrvalt avaldab arvamust, et: "ära enam söö/joo" või "natuke ikka võiksid ju süüa/juua veel". Nimelt suutsime me peo lõppedes rõõmsalt ära pakkida ja kaasa vedada lilled, aga kott kingitustega jäi lounge-i, mis oli minule, kes ma kunagi midagi ära ei kaota ja kellele meeldib, kui kõik vajalikud ja olulised asjad on seal, kus ma tahan, et need oleksid ja tean, et need on, suure pettumuse. Loomulikult oli meie tubli teenindajanna nimetatud koti nõudmiseni hoiule pannud, kuid mina olen siiani veendunud, et sünnipäevalaps oleks siiski pidanud viimase šampuseklaasi asemel hoopis mõne kõrvalistuja taldrikust magustoitu näppama =)

See on see, kui lased mehed pudelivalvesse, ma ütlen =P

2009-02-16T18:27:00.002+02:00

hammadajack ütleb:
according to china time.. HAPPY BIRTHDAY

Eino tore-tore. Iseenesest on ju vahva, kui õnne soovitakse igasuguste muude riikide aja järgi ja sünnipäev kestab ühe päeva asemel kauem, aga samas on nukker ka, et suur osa sõpradest on kusagil kaugel ära ja mitte lihtsalt teises linnas.

2009-02-10T19:26:00.003+02:00

Täna oli üks nendest päevadest, kui meenuvad head asjad minu praeguse töökoha juures. Värskest õhust ja ilusast vaatest olen juba varem rääkinud, aga sellest, et meie söökla aknast pidevalt koeri ja muid loomi näha võib, vist veel mitte. Lõunapausi ajal jälgisin oma kümme minutit üht imeilusat koheva sabaga oravat, kes sibas puude all edasi-tagasi ja näris vahepeal midagi. Ilusat värvi orav oli. Meenutas kangesti neid Londonis, St. James`s Park-is elutsevaid oravakesi, keda me Tiinaga seal jalutamas käies nägime ja kes kribinal-krabinal mööda püksisäärt üles ronisid =)

Ehh. Loomad on vahvad, aga ainult aknast avanevate vaadete pärast ju paigal ei püsi. See, et mul minu praeguses töökohas enam midagi juurde õppida pole, oli selge juba mitu aastat tagasi. Põhimõtteliselt võiks ju ka ühe koha peal tammuda, kui see on töö, mida teed hingega.
Aga kui ei ole, siis... meenub reklaamide seeria "Life is too short for the wrong job". Tippige mõnda välismaisesse otsingumootorisse, ehk leiate ;)

Üks naljakas exceli tabel, mille keegi (ei mäleta enam kes) mulle kunagi saatis ja mis sinna sisestatud inimese täispika nime peale talle kõige enam sobiva töökoha nimetas, andis mulle tulemuseks "dog walker". Võibolla võib mind tõepoolest süüdistada selles, et mõtlen liiga lihtsalt ja lendan liiga madalalt, aga kusagil soojas kliimas oleks see kindlasti üks võimalikest valikutest, kuna seda tööd teeksin ma hingega. Loomulikult olen ma realist ja ei arva, et viitsiksin seda tööd elu lõpuni teha, aga tahtmata öelda midagi halvasti oma praeguse töö kohta (äärmiselt mugav töö on, kuid siiski lihtsalt mitte minu jaoks + veel mõned olulised ja vähemolulised põhjused), vähemalt praegusel ajahetkel I`d rather walk the dogs! =)

Näpuotsaga sai seda teemat juba enne jõule kursaõdedega ühes lounge-is kohtudes lahatud ja mul oli väga hea meel, et nad olid mõlemad hästi toetavad ja suhtusid minu töövahetuse ideesse optimistlikult. Ka paarilt teiselt lähedaselt inimeselt olen saanud vaid positiivset tagasisidet, mis võis küll suure tõenäosusega olla ka tingitud sellest, et ma kõnealusel teemal pidevalt virisen ja neil on mu virinast juba kõrini, kuid sellegipoolest =)
Igaljuhul olin ma üllatunud, ehk suuresti ka seepärast, et olen harjunud oma ettekujutusega inimestest kui meeleheitlikult ebasobivate töökohtade/elukaaslaste/harrastuste küljes rippujatest. Noh umbes, et "mulle tegelikult üldse ei meeldi uisutada, aga ma olen sellega juba lapsest saadik tegelenud ja ma ei kujuta ettegi, et ma ei käiks uisutamas" või siis "see inimene, kellega ma koos elan, käib mulle närvidele, aga ma olen sellega harjunud". Ilmselgelt olen ma oma sõpru-tuttavaid alahinnanud. Või nohh, kõik ju veel ei teagi minu suurejoonelistest plaanidest. Ja võibolla see on tegelikult väga halb idee ja järgmine töökoht, kus ma maandun, saab olema täielik katastroof, aga ega enne ei tea, kui ei proovi.

Põnev saab olema anyways.

2009-02-07T22:22:00.002+02:00

Eesti laulu vaatasin.
Vaheklipid olid kõige paremad.

Andke see ruupor neile, kes klipid tegid.

2009-02-02T17:26:00.004+02:00

Fakt

Pärast Lazerseid tundub igasugune muu pidu suht mõttetu.

Käisime laupäeval väljas. Ma juba kodus netist vaatasin neid pidude kirjeldusi osavõtmatu näoga, aga klubis kohapeal pidin peaaegu magama jääma. Ilma liialduseta.

Lazers on, nohh, täiesti midagi muud. Võimalus muidugi eksisteerib, et sealne muusika on lihtsalt liiga minu maitse järgi, aga teine võimalus on see, et laserpoisid, nagu elukakskendnelipunkteeee neid nimetas, ongi uus tase dj-nduses. Ma olen ikka käinud ja tantsinud siin- ja sealpool piiri asuvates klubides, aga kui võtta puhtalt muusika alusel, siis Neljapäev with Lazers on siiani parim. Need tüübid seal Tartus tegid isegi sellisest minule täiesti vastuvõetamatust loost nagu Kesköö disko hoopis uue loo. Ja mitte lihtsalt talutava vaid HEA loo!! Maitea, see ongi nagu see, mida dj-d minu arvates peaksid tegema - tükeldama ja kleepima nii, et kokku tuleb kaksteist korda parem asi, kui originaal ever oli.

Kui mul kuldkalakesega deit toimuks, siis üks kolmest soovist oleks raudselt, et midagi selle peo laadset toimuks ka reedeti/laupäeviti ja pealinnas.

Kala, uuuu.

2009-01-25T21:13:00.003+02:00

Huvitav, kas need inimesed, kes on siiani olnud arvamusel, et surmanuhtlus peaks alati ja eranditult olema keelatud, muudavad oma seisukohta pärast sel nädalal Belgia lasteaias juhtunut...?

2009-01-14T14:58:00.002+02:00

Finally

Väljavõte Estonian Airi koduleheküljelt:

Lemmikloom pagasiruumis

Lennukipagasis on lubatud transportida järgmisi loomi:

koerad (k.a juhtkoerad)
kassid
sead
hamstrid
kodulinnud, linnud
naaritsad, nirgid
oravad
tšintšiljad
merisead

Lõpuks ometi on Eestis minisead lemmikloomastaatusesse tõstetud ja neid ei käsitleta enam põllumajandusloomadena. See Estonian Air täitsa meeldib mulle täna =)

2009-01-11T22:32:00.006+02:00

Lipstick Jungle

Võtsin vastu otsuse, et mina loen nüüd ainult lõbusaid raamatuid ja vaatan lõbusaid telesaateid. Okei, kui on mõni väga paljulubav draama või action, siis võib neid ka vaadata. Igatahes panin oma ülitõsised raamatud kõrgele kappi ära (mässisin kilekoti sisse ka veel, et oleks võimalikult raske kätte saada) ja mõtlesin ootusärevalt selle raamatu peale, mille Thinaa mulle Londonist tõi ja mis lihtsalt peab olema hea ja ka lõbus, kuna selle on kirjutanud Candace Bushnell, kes loomulikult tutvustamist ei vaja. Suur oli minu üllatus, kui sama päeva hommikul, kui tolle raamatuga alustada kavatsesin, kuulsin telekast reklaami, mis promos kõnealuse teose järgi vändatud seriaali. Kiusatus seriaali vaadata oli muidugi suur. Mõtlesin, et loen raamatust kaks lehekülge ja eks siis näis, mis saab. Kahest leheküljest sai neli ja kui ma juba igalepoole hiljaks olin jäämas, suskasin raamatukese kotti, lootes seda võimaluse korral kusagil edasi lugeda. Sellist võimalust mul päeva jooksul ei avanenud, küll aga sai selgeks, et olgu see seriaal nii hea kui tahes, enne loen ikka raamatut ja siis vaatame telkust ka kunagi.

Oehh, juba esimene lõik on selline isutekitaja, et ma pakun, et kui mul oleks nii palju vaba aega järjest, siis ma loeksin selle ühe ropsuga läbi. Selliseid rikkaid olustikukirjeldusi televusserist vist ikka ei saa =)

2009-01-10T22:09:00.004+02:00

Käisin täna õe ja vennaga kinos lastefilmi vaatamas. Ma pean ütlema, et see oli esimene Eesti näitlejate poolt pealeloetud animafilm, mille vaatamise ajal ma suutsin ära unustada, et originaalis on see mingis muus keeles. No tõesti - isegi suud liikusid õiges suunas. Aga see pole ainus põhjus, miks mulle see film meeldis. Tegelikult sobib see lastefilm täpselt sama hästi ka täiskasvanutele ja ma tõesti soovitan teil seda vaatama minna. Kui teil omal ühtegi jõnglast pole ja kelleltki paariks tunniks laenata ka ei õnnestu, siis täitsa vabalt võib sõpradega minna. Mind panid üsna mitu stseeni mõtisklema, ka nüüd hiljem, kodus. Põhjus-tagajärg-seosed oli väga hästi välja toodud, aga üldsegi mitte kuidagi nõmedalt ninnu-nännult ega ka mitte manitsevalt. Äärmiselt meeldiv film.

Pärast filmi käisime suurema seltskonnaga lounge-restoranis Museum, mis osutus samuti väga mõnusaks kohaks. Oli ühtaegu glämm ja kodune. Ja valgustus oli hästi mõnna. Ja taustamuusika üllatavalt mitte-häiriv, aga samas kuulama jäädes suisa tantsule kutsuv. Umbes sama asi, mis Clazzis, mis on teine koht, mille ma viimase kuu aja jooksul avastanud olen, aga millest vist siin blogis piuksugi pole olnud.

Igatahes siis kolm asja, mida ma tõsiselt soovitan kõigile, kes veel käind-näind pole: Lugu hiirest nimega Despereaux C-C Plazas, Museum Venus klubi kõrval ja Clazz Olde Hanza vastas =)